REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Kummituslinnad ja veidi Odessat – Ida-Virumaa on kontrastne
Mäe otsas ja mäe all, vee peal ja piiri peal, tossavad korstnad, šokeerivad maastikud ja nõukogudeaegne nostalgia – see on Ida-Virumaa.
Ida-Virumaaga tutvumist võib julgelt alustada Jõhvist, jõudes sinna rongiga. Ees ootab üllatavalt suurejooneline raudteejaam, mis laseb meenutada esimest varianti, mida kutsuti presidendi või Pätsu jaamaks. Põhjus: Toila-Oru lossi sõitnud president Konstantin Pätsile ja tema külalistele oli jaamahoones kaks eraldi ruumi. Pärast seda, kui taganevad sakslased 1944. aastal jaama õhku lasid, ehitati 1951. aastal stalinistlik kivihoone, mis torkab praegugi silma oma pseudoklassitsistlike detailidega, nagu kolmnurkfrontoon ehk dekoratiivne madal viil fassaadist eenduva hooneosa kohal ja pilastrid ehk seinal olevad lamedad püstised eendtoed.
Sealt asume koos AvastaEESTI.ee giidi ja matkajuhi Marko Kalduriga autoga läbi tuisu teele, et avastada Ida-Virumaad. „Lapsepõlvekodu, kant, kus on palju põnevat, palju sellist, mida mujal Eestis ei kohta. Tõepoolest mulle meeldib siin ringi seigelda,” räägib Marko.
Lootustandev kummituslinn Viivikonna
Kõigepealt suundume Viivikonna poole – värviliste hoonete murenev lubjakiht, lai kesktee. „Siia on just hiljuti tulnud juurde terve rida tänavavalgustust,” ütleb Marko ja juhib tähelepanu sellele, et tänavad on kõik lumest puhtaks lükatud. „Isegi kui inimesi ei ela, on teed ikka koristatud. Miks, kellega on leping ja mis ajast, kes seda teab?” naerab ta. Jääme lund üles keerutavale koristusmasinale järele vaatama.
„Viivikonna on lootustandev,” sõnab Marko, „siia on jälle inimesi tulnud. Võib-olla tulekski siia korter ära osta, et vanaduspõlv looduses veeta?”
Kes oskaks praeguses tühjuses arvata, et Ludwig August Mellin on juba 18. sajandil Viivikonda Liivimaa atlases maininud. Sama kummaline on ette kujutada, et nõukogude ajal, aastal 1987 elas siin lausa 750 inimest, sest 1935–1936 oli siia rajatud põlevkivikaevandus. Sellele viitab kotkaskulptuur metsaveerel. 2011. aastal oli Viivikonnas veel 99 inimest, neist 24 eestlast. Kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on nüüdseks saanud kummituslinnad, nagu nimetab neid Marko. Taoliste tööstuslinnade allakäik algas 1990ndatel, kui kaevandustes ja karjäärides töö otsa sai.
Mälestuseks on jäänud Viivikonna haigla varemed, klassitsistlik fassaad meenutamas kunagist jõukust. Praegu saab omal vastutusel ronida mööda katkiseid treppe ja vaadata üle seinteta ruumide ümbrusesse, kus puhub tuul ja keerutab lehti või lund. Isegi bussipeatus on Viivikonnas olemas ja jaanipäeval pandi üles kohaliku omavalitsuse, Eesti ja Euroopa lipp.
Viis kilomeetrit edasi on Sirgala, kus oli õitseajal kool ja lasteaed, isegi klubi. Kunagise poe ukse juures on küll veel postkast, aga vaevalt on sinna mõttekas kirju viia. Polegi inimesigi, kes seda teeksid. Samas elas 1980. aastatel Sirgalas tuhandeid inimesi.
Paneelmaja ühe sissekäigu ees pühib Oleg luuaga sissepääsu vabaks. Tema tuli siia 1990ndate lõpus ja on jäänud majja üksinda. „Mõnikord saab kedagi aidata, suvel metsas seeni ja marju korjata, siis on siin ilus,” selgitab ta. Kõrvalmajas elab kaks inimest ja veidi kaugemal veel üks. Nii on ta ainukese päris Sirgala elanikuna kogunud kuulsust telesaadetes ja kohaliku ajalehe Põhjarannik veergudel.
Paar sammu paneelmajadest edasi on kaunis tibukollaseks värvitud puitmajake siniste aknaraamide ja pitspuidust kaunistustega, nagu oleksime sattunud otse Siberi külla. Need kaks küla on nagu öö ja päev, ütleb Marko.
Eestlasele katakombid, prantslasele kartulikelder
Enne kui ronime katakombidesse, kiikame Vaivara Sinimägede muuseumi. Teabepunkt ja näitusemaja on renoveeritud, üks mõisa sepikojas, teine aidas. Hea on enne veidi paiga mineviku kohta uurida, sest palju sellest on seotud 1944. aasta lahingutega.
Siin on säilinud kolme ajajärgu kindlustusliini fragmendid: Põhjasõjast, esimesest ja teisest maailmasõjast. Kes aga ajaloost vähem teab, sellele annab maja perenaine Ivika Maidre kõikehõlmava ülevaate.
Tuleb olla sportlik, et jõuda Grenaderi mäe sisemuses asuvate käikudeni, seal oli kunagi laskemoonaladu. Nõlv on järsk, allatulek veel keerulisem. Kunagi seisis mäe harjal suurtükiplatvorm. Praegu on uksed käikudesse avatud ja näha on, et rajatakse ka korralik rada, kus kevadel saab juba mugavalt liikuda. „Väikesed küll, aga katakombid,” ütleb Marko ja naerab, et prantslastele, kes Maginot’ liini tunnevad, on see nagu kartulikelder. Markol on ka teooria, kuidas rängemad lahingud oleksid võinud eestlastele hoopis paremini lõppeda, aga seda saab temaga koos matkal kuulda.
Kui kõht tühjaks läheb, siis parim koht on Narva, kus saab valida restoranide või lihtsalt pirukakohtade vahel. Linna sisse sõites ei tohi kõrvale jätta Narva Veneetsiat, mis praegu on lume all ja vaikne, kuid siiski Kreenholmi vabriku kõrval Narva eksootilisim paik.
Mitte tuhamäed, vaid aherainemäed
Sõidame mööda suurtest torudest, mille küljes ripuvad jääpurikad, ja meenutame Eesti soojuselektrijaama hiigelkorstnaid, mis täiel võimsusel tossasid. „Enamik inimesi, ka meedia kutsub Narva elektrijaamade tekitatud kõrgendikke tuhamägedeks, aga see pole õige,” selgitab Marko, „need on aherainemäed. Tuhamägesid on ainult poolteist.” Markol endalgi lipsab selline sõna mõnikord üle huulte. „Kukruse mägi on aherainemäena ehk ainuke Eesti vulkaan sellepärast, et mäenõlvades on sügavad lõhed, kust suitsu välja imbub.”
Romantilisemalt kui aherainemägi kõlab Sinine laguun, mis talvekuudel lume all, päikeselisel suvepäeval meenutab aga Kariibi mere sina. Tegemist on settetiigiga, mis on tekkinud elektritootmise käigus, kus tuhk tugeva veejoaga kateldest välja uhatakse, 10–12 tonni vett ühe tonni tuha kohta. See pumbatakse üles tuhamäele, mis tegelikult on prügila. Ülejääv vesi valgub settetiikidesse.
Marko šokeerib siin oma külalisi sellega, et pistabki käe korraks vette ja kuuleb ehmunud ahhetamist. „Tegemist on katelde pesuveega, see on tugevalt leeliseline. Imepisikesed karbonaatsete kivimite osakesed hajutavad sinist valgust rohkem kui kollast ja punast spektriosa. Nii näebki vesi välja sinine.” Aga ujuma pole sinna mõtet minna, sest vee pH on üle 12, see söövitab. Isegi linnud teavad, et tuleb kaugemale hoida.
Pioneerirätid ja Odessa vaated
„Ida-Virumaale ei julgeta sageli tulla, arvatakse, et see on nagu nõukogudeaegne muuseum,” nendib meie teejuht Marko. „Muidugi, nostalgiat saab siin kogeda küll,” lisab Eevi Paasmäe, endine Sillamäe abilinnapea hariduse, kultuuri ja sotsiaalvallas. Vanalinn on üks ilusamaid näiteid stalinistlikust arhitektuurist, mille kaunim pärl on kultuurikeskus. Väike muuseumituba kultuurikeskuse all säilitab loomisaja eksponaate. „Pioneerirätikuid näeb igal pool,” naerab Valentina Jegorova, „meil on saalis isegi Lenini ja Marxi bareljeefid, nii me elame.”
Keegi ei tunne Sillamäe kultuurikeskust paremini kui Valentina, kes siin 30 aastat giidina töötanuna saali portreedelt heliloojaid tutvustab. Kuigi ta elab juba pikalt Sillamäel, tõmbab süda Tallinnasse ja Narva. „Päris ausalt kohe, tschestno govorju!”
„See on arusaadav,” ütleb Eevi Paasmäe, „kuigi me teeme linna aina ilusamaks, siis tegelikult on kõik kak vsegda.” Rõõmu teeb, et iga Sillamäe külastaja saab sisse astuda raamatukauplusesse, millist isegi Narvas pole.
Peale muuseumitoa on Sillamäel muuseum, mille hing oli veel pool aastat tagasi varahoidja Aleksandr Popolitov, kes oli tõeline kivimite fänn ja jutustas vaimustusega, milliseid fossiile Sillamäelt leida võib. Lasteekskursioonidel võisid noored neid otsida ja endale jätta, sest Aleksandri kogu muuseumis avaldas muljet.
„Pandeemia ajal on Ida-Virumaal tekkinud initsiatiiv, kuidas kogukonda koos hoida,” räägib Eevi Paasmäe. Lüganuse vald on korraldanud maalaatasid ja saanisõite. Laagna Vanatare renoveeris valla rahaga ja oma kätega vana kuivati. „Lausa kadedaks teeb, et neil on õnnestunud korraldada 16 üritust, rohkem kui Sillamäe linnas!” naerab Eevi.
Linnapilt on Sillamäel palju muutunud. Seal, kus enne olid hekid ja kinnine ruum, on nüüd avarus. „Siin on õhku ja vaateid,” kiidab Eevi. Suvel avaneb renoveeritud laia trepi ülemiselt astmelt uhke vaade alla merele. Võib end tunda nagu Odessas, seda nii suvel kui ka lumistel õhtutundidel, kui kõik tänavavalgustid säravad.
Eevi on Markoga nõus, et nõukogudeaegset mõtteviisi Sillamäel ikka leidub. Linlased armastavad jalutada piki merekallast metsa alla. Nad kutsuvad seda kanti Esimeseks männikuks ja Teiseks männikuks. Kolm kilomeetrit Narva-Jõesuu poole leiti kena lagendik, mida hakati enda tarvis korda seadma. „Nagu elus ikka, teed algust ja kohe tuleb abilisi juurde. Kodust toodud vanadele mänguasjadele lisandusid puukujukesed, laud ja pingid, katusealune ja lõkkekoht. Nii et külaline, istu, puhka ja kui tahad, tee kuuma teed,” kõneleb Eevi Paasmäe. Seda paika kutsutakse Tšudo mäeks. Järgmisel suvel rajatakse sinna korralik kiik. „Muide, ka Kersti Kaljulaid külastas oma presidendiaja lõpus seda kohta,” muheleb Eevi. Ta soovib, et Sillamäe inimestel oleks rohkem tervena elatud eluaastaid.
Kes on ida-virukas?
Kuidas tunda ära ida-virukat? See on Marko Kalduri meelest seotud keemialõhnaga.
Kui sõita Tallinnast Ida-Virumaale, tuleb läbida Purtse org. Sealt läbi sõites tungib autosalongi kirbe mädamunahais. Kui Tallinnast tulija tunneb lõhna, tõmbab ta auto tee äärde, selleks on seal lausa parkla, ja uurib, mis mootoris kärssama läks.
Aga õige ida-virukas kruvib autoakna alla, tõmbab kopsud õhku täis ja mõmiseb – ometi jälle kodus!
Narva Veneetsia
Narva veehoidla kanalid ja paadikuurid on saanud hüüdnimeks Narva Veneetsia. Nõukogude Liidu ajal oli tegemist liidu suurima omalaadse kooperatiiviga. Praegu patrullivad siin ohutuse tagamiseks piirivalvurid. Balti Elektrijaama jahutusvee kanali äärde ehitatud paadigaraažid on 1980. aastatel rajatud, aga ehitistel puuduvad ehitus- ja kasutusload. Tegemist on aga nii mastaapse ja märgilise nähtusega, et vaevalt seda lammutada julgetakse. Siin on võtnud koha sisse 242 perekonda, energeetikud, terve sotsiaalne kooslus, terve põlvkond lapsigi on siin üles kasvanud. Nüüdseks on mõnest paadigaraažist saanud kahekordne suvila.
60+ soovitab
Lõõgastumiseks
• Saka Cliff Hotelis asub Saka mõisa romantiline spaa. Saka mõis on kompleksselt taastatud. Sellega on seotud mitmed kuulsad baltisaksa aadlikud. Mõisaomanik Tõnis Kaasik pälvis 2018. aastal kultuurisõbra tiitli, kuna aitas mälestusmärgiga „Umsiedlung” paremini teadvustada baltisakslaste rolli.
• Toila spaahotellis asuvas heaolukeskuses Orhidee on saunakeskus termidega.
• Alutagusel leiab Mäetaguse mõisa ja spaa.
• Narva-Jõesuu spaad Noorus ja Meresuu, ilusa ilma ja päikeseloojanguga on imeline jalutada sealse peene liivaga rannas, mis on 9,5 kilomeetriga Eesti üks pikimaid ja ääristatud männimetsaga.
• Narva-Jõesuu Koduloomuuseumi majas tasub vaadata, millised fantastilised puitpitsiga hooned kunagi silma vaimustasid.
Retked
• Vanas Aidu karjääris saab ettekujutuse tehismaastikust ja karjäärikanjonitest.
• Toila-Oru presidendilossi ja pargi tuuri saab teha virtuaalse ajarännakuna „VR Toila 1938”, see valiti Ida-Viru 2021. aasta parimaks uueks seikluseks.
• Kurtnas saab matkata Eesti suurima järvestiku radadel.
• AvastaEESTI.ee viib üllatuslikule Ida-Virumaale koos matkajuht Marko Kalduriga.
• Kuremäe klooster on Baltikumi suurim ja ainus tegutsev õigeusu nunnaklooster. Kes kogu kompleksi ja eluoluga lähemalt tutvuda tahab, saab tellida ekskursiooni. Nelja kilomeetri kaugusel kloostrist on suursugune Illuka mõis.
• Alutaguse keskus Iisaku on endine poluvernikute rahvakillu pealinn. Sealses muuseumis hoitakse vanimat Euroopast leitud varrastel kootud kudumikillukest.
• Peipsi põhjarannikule kuulub Eesti pikim liivarand – laulvate liivadega Kauksi supelrand promenaadi, parklate ja mänguväljakutega.
• Pankrannikul on Eesti kõrgeim juga Valaste, mis langeb 54 meetri kõrgusest servast alla. Juga on kõige uhkem talvel. 1840. aastal kirjutas kohalik saksakeelne ajaleht Valaste joast kui maailmaimest.
• Ontika maastikukaitseala matkaraja pikkus on poolteist kilomeetrit. Infotahvlid tutvustavad täpsemalt paiga ilu ja võlu.
Ida-Virumaa mäed
• Aidu Sipelgamägi, Kohtla-Nõmme aherainemägi ja selle nõlval kasvav puistangumets, Püssi tuhamägi – ainus tuhamägi Eestis, mille tipus lehvib sinimustvalge lipp, Kiviõli Seikluskeskuse mägi ja Uljaste Linnamägi.
Kõhutäis
• Eesti Kaevandusmuuseumi allmaarestoran on Eestis ainulaadne, sest asub kunagises põlevkivikaevanduses. Kaevanduskäigus asuvas restoranis on ajastutruu sisustus ja süüa saab nii, nagu kaevurid seda aastakümneid tagasi tegid. Mööda rööpaid liikuvalt serveerimislaualt pakutakse kaevurisuppi, pekiga kaevurileiba ning täiskasvanutele soovi korral ka pitsike kangemat. Külastussoovist tuleb kaks päeva enne teada anda.
• Gruusia trahter Mimino pakub tükikest Tbilisit Jõhvis.
• Koduse köögiga kohvik Dello on Iisakus.
• Sillamäe kõige esinduslikum kohvik ja restoran Krunk. Leiab ka baari ja kohviku Randevuu, Peetri Pitsa, suviti lisanduvad veel mõned söögikohad.
• Narva-Jõesuusse tasub sõita avastama restoran Franziat, mille moto on „Brutaalne algusest lõpuni”. Samuti leida Indrek Kõveriku gurmeeköök. Kodulehekülg on tutvumist väärt.
• Purtse restorani Von Taube saab külastada tellimisel. Kindluselamu sepikojas on käsitööõllede pruulikoda. Purtse kivimüürid on meetripaksused, veel paksemad on aga Jõhvi Mihkli kiriku müürid, mis on kaitsekirikuna linna vanim hoone, mille krüptis asuvasse muuseumi tasub kasvõi müüride pärast minna.
• Lihtsal viisil aitab vaatamisväärsustega tutvuda ja reisi planeerida LuxExpressi Ida-Virumaa vaatamisväärsuste leht. Seda tasub uurida ka enne oma autoga minekut.
Artikkel ilmus ajakirjas 60+ jaanuaris 2022