"Tükk aega me lihtsalt aktsepteerisime, et tuletorn meil olemas on,” ütleb Kristiina Adamson, kui hakkab meenutama, kuidas Suurupi tuletornist turismiobjekt sai.
„Olime seal toimetanud juba mitukümmend aastat. Vald ei näinud selles turismipotentsiaali ja kuna pretsedenti ka ei olnud, võttis kogu protsess, et külastamist vääriv paik välja arendada, väga kaua aega.”