/nginx/o/2023/09/08/15576715t1h893c.jpg)
Paljude seenioride lemmiklaulja Boris Lehtlaan on hämmastavalt tagasihoidlik mees. Telefon on tal enamasti välja lülitatud, intervjuusid annab pika hambaga või keeldub neist üldse. Ta ei uhkusta, et pälvis hiljuti Tallinna teenetemärgi ja et ta annetab juba 15 aastat kõikide oma esinemiste honorarid ja autoritasud Tallinna Lastehaiglale.
Parema meelega räägib hoopis sellest, kui head ja andekad on meie noored lauljad.
„Mul on seitsmetega vedanud. Mul on väga hea meel, et olen 77. eluaastani välja vedanud. Sünnipäev on ka 27. (27. märtsil – toim), nii et seitse on vist mu õnnenumber,” arvab laulja. Tal on hea meel, et hääl seniajani suurepärases vormis. Isegi häält n-ö lahti laulda enne kontserte, nagu kunagi Artur Rinne tegi – käis mööda kontserdisaali seinaääri ja muudkui mõmises: „Mine minema!” ja niimoodi sada korda –, pole mul tänini vaja. Kommet uusi laule tualetis harjutada pole mul samuti,” naerab ta.
„Lähen hea meelega esinema, kui kutsutakse. Eriti väiksematesse kohtadesse, kus saan kuulajatele silma vaadata. Väikestes kohtades esineme tihtipeale vaid kahekesi, koos Are Jaama või Henn Rebasega. Ma ei vahetaks suure staadionikontserdi vastu ühtegi väikest silmast silma kohtumist Eestis, kus minuga koos esineb veel ehk üksnes paar pillimeest, näen publikut ja saan neile otse laulda. Esinemisi on, aga ma ei pinguta üle. Ennast ise ei paku. Ei taha ekraanile ka. Ma ei vaatagi telerit,” tunnistab laulja.
Heategevusliku eesmärgiga kontsertidele esinema siiski läheb. Ehkki imestamist on vahel sealgi.
„Ühel Hiiumaa kontserdil Kärdla kiriku toetuseks küsiti, kui palju esinemistasu soovin. „500 eurot,” vastasin. „Kas paljuks ei lähe,” polnud kontserdikorraldajad rahul. Siis mul küll kihvatas: „Aga kas te siis ei taha oma kirikule võimalikult heast materjalist katust?” – „Mis see kirik siia puutub?” küsisid korraldajad. Mina tahtsin oma honorari ju kirikule annetada. Siis oli ahhetamist küll. Noored vist ei teagi tänapäeval, et selline võimalus – teatud osa sissetulekust annetada – üldse olemas on. Vanad tegijad veel annetavad, ega mina ainus ole.”
Nimelt on Boris Lehtlaan juba 15 aastat annetanud kõik oma muusikaga teenitud esinemis- ja autoritasud Tallinna Lastehaiglale. „Tuhanded eurod tulevad paari aasta tagant kokku ja laekuvad lastehaiglale, ja nii ka pärast minu surma.”
Üks radikaalne idee on Boris Lehtlaanel ka: „Jaanipäeval ja jõulude ajal peaksid kõik tasuta esinema!” on ta veendunud. „Tuntud Eesti artistid teenivad nagunii piisavalt palju. Ja paratamatult peavad inimesed valima, millisele kontserdile minna. Mul on pikka aega olnud selline unistus, et meie parimad muusikud tuleksid üheks õhtuks jõulude ajal kokku ja annaksid suure ühiskontserdi. See oleks jõulude vääriline ja inimesed saaksid kas või ühe korra aastas kõik meie tuntud solistid ära näha ning kauneid jõululaule kuulata. Ja kui keegi soovib heategevuseks või muidu sel üritusel raha annetada, siis olgu ka selleks võimalus.”
Ühe kõige eredama mälestusena ongi lauljal meeles suur tasuta kontsert lastehaigla toetuseks aastal 2000. „Kohal oli 15 artisti ja suur orkester, nii mõnelegi esinejale oli orkestriga laulmine esmakordne kogemus. Publikuks tuli kokku tuhandeid inimesi. Jah, ka suure orkestriga ja suurel laval esinemised võivad väga erilisena mällu jääda,” avaldab ta.
Ebaõiglust Boris Lehtlaan ei talu. „Noorukina käisin neli aastat poksitrennis. Seniajani lähen kohe vahele, kui õhtuti mööda vanalinna tänavaid koju lähen ja näen, et kellelegi liiga tehakse. Või kui tulen hilisõhtul mööda Viru tänavat. Sel tänaval käib laupäevaöösiti kella neljani metsik möll. Isegi jaanuaris! Ma olen nõus pigem ise haiget saama kui et, pea maas, kellestki, keda pekstakse, mööda lähen.”
Kuidas sai ühest noorest Hiiumaa mehest tunnustatud laulja Boris Lehtlaan?
„Tulin 1962. aastal Tallinna kutsekooli tisleriks õppima. Punase puu tisleriks. Kutsekool oli toona midagi hoopis muud. Koolivorm üleni must, mustade tanksaabasteni välja. Igal hommikul oli võimlemine, jalas vaid lühikesed spordipüksid. Iga ilmaga! Vahel, kui ei jõudnud saapaid õigel ajal jalga saada, pidid seal lumes paljajalu müttama.”
Kirstutegijat ega laevatislerit Boris Lehtlaanest siiski ei saanud.
Kaks aastat kestis kutsekool, selle lõpetamise järel suunati noormees Balti laevatehasesse Ida-Saksa ja Poola päritolu laevadele parandustöid tegema. „Sellest töömeheelust mäletan vaid, et oli igav ja rutiinne. Tehases küpseski idee minna muusikat õppima. Astusin segakoori Noorus, kus oli sada liiget! Sõpru kui palju! Käisime hästi sageli kogu kambaga kinos. Kinopilet maksis kümme kopikat.”
Segakoori Noorus kaudu jõudis Boris Lehtlaan tollasesse Tallinna muusikakooli sooviga trummimängijaks õppida. „Nägin koolis oma lemmikuid Tiiu Varikut ja Uno Loopi päriselt, küll see oli elamus! Kui Tiiu Varik oma laia kahiseva seelikuga trepist üles läks, siis kõik vakatasid: Tiiu Varik! Vaata, see on Tiiu Varik!”
Kutseliseks trummariks ei saanud Boris samuti, ehkki õpetust andis talle ka toonane tõusev täht Eri Klas ise. „Läksin 1966. aastal tööle restorani Nord ansamblisse. See oli väärikas restoran, kuhu lasti vaid ülikonnas ja lipsuga sisse. Ansamblis olid väga head pillimehed, mina mängisin trumme. Aga mõnikord oli vaja laulda ja nii must laulja saigi. Toona oli selliseid muusikuid vähe, kes nii trumme mängida kui laulda mõistsid.”
/nginx/o/2023/09/08/15576725t1h381e.jpg)
Toonasesse filharmoonia õppestuudiosse oli raske sisse saada, soovijaid oli väga palju. „Mina õppisin samal ajal muusikakoolis klassikalist laulu. Esitasin stuudiokatsetel loo „Päike on hõõguvalt kuum”. Klaverisaatjaks võtsin kaasa Olav Ehala. Vastu mind võeti ja laul on mul tänapäevani kavas,” muheleb Boris Lehtlaan. „Õppisin koos Enn Eesmaa, Peeter Tooma, Mare Väljataga, Maie Tõnsoga. Meid õpetasid Heli Lääts, näitlejad Rein Olmaru ja Kaarel Toom. Lavalist liikumist andis Kalju Saareke. Oli teisigi.”
Noore laulja toonane päev algas nii, et hommikuti läks ta muusikakooli tundidesse, seejärel kolmeks-neljaks tunniks filharmoonia õppestuudiosse ja õhtul restorani Nord mängima.
Sellisest päevakavast hoolimata küsiti temalt ikka ja jälle: „No sa õhtuti laulad restoranis, aga päeval tööl ka ikka käid?”
Läänemaise popmuusikaga puutus Boris Lehtlaan ehk sõpradele Borka kokku varakult. Nii on tänase päevani üks tema lemmiklugusid Emerson Lake & Palmeri „Jeremy Bender” aastast 1971. „Kõik minuga koos musitseerinud muusikud on seda mänginud, Riho Liljest Tiit Saluveerini. Kõik on selgeks õppinud ja õiges tempos ka veel. Olen seda lugu sadu kordi kuulanud ja ise laulnud. Olav Ehala arranžeeris selle spetsiaalselt mulle,” selgitab laulja.
Ka Elvis Presley „Silda üle vaevavete” võib ta ikka ja uuesti kuulata. „Täisversioonis, koos sissejuhatusega,” lisab Boris Lehtlaan.
Tema kõige suurem lemmik on aga „Tasa heliseb kelluke väljal”. Mees armastab laulda ka „Vaya con diost”.
„Heldur Karmo tegi eestikeelsed sõnad just mulle mõeldes,” kinnitab laulja. „Mulle nii meeldib see sõnarida: vaya con dios. Tõlkes umbes: Jumal olgu sinuga, kui sa lähed. Seda peaks soovima kõikidele eestlastele, kes välismaal raha teenivad. Jumal olgu sinuga, poeg! Mine ja teeni! Aga ära kodu unusta ja tule ikka siia tagasi!” Ühe oma plaadi pealkirjaks pani Boris Lehtlaan „Jõuluks koju”. Järgmine aga kannab pealkirja „Igatsen koju”.
„Palju õppisin Georg Otsalt, kellega koos esinesin. Tema soovitas, muide, et valiksin oma repertuaari itaalia- ja hispaaniakeelseid lugusid, sest need sobivat mu tämbriga kõige paremini,” avaldab Boris Lehtlaan.
