/nginx/o/2023/08/24/15544286t1h4207.jpg)
Kaunid mõisad ja hullude käramaja, eriline vallamaja ja hinnatud kunst – see on poeetiline Saue vald, kus saab teha metsarüpes gurmeereisi Lõuna-Ameerikani välja.
REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Saue – Eesti suurima elanikkonnaga nurgatagune, aga poeetiline vald
„Me oleme nagu igal pool nurga taga, poeme oma naabrite vahele, oleme Keila taga, otsapidi Harku valla taga ja siis natuke Saku taga, meil on palju ilusaid ja toredaid asju, aga kõik jäävad peitu ja nurga taha,” räägib Saue vallavanem Andres Laisk, kes on valda juba kaksteist aastat juhtinud. „Ja kui ma nüüd ametisse jään,” ütleb ta, „siis saabki kuusteist aastat täis.”
Saue vald on elanike arvult Mandri-Eesti kõige suurem vald, millest enim tuntakse uhket vallamaja. „Sellest on saanud keskne maamärk, sümboolne keskpunkt,” rõõmustab vallavanem ja rõhutab, et uudistajaid on siin käinud 700–800 ringis.
/nginx/o/2023/08/24/15544297t1he86d.jpg)
Vallamaja on täispuitmaja, mille fassaad oleks nagu Lego klotsidest kokku pandud, tegelikult laotud aga viiekihilistest liimpuitpaneelidest. Maja ehitati siis, kui pärast omavalitsuste ühinemist oli vaja mahukamat vallamaja. 2020. aastal sai majast aasta puitehitis. Siin saab tööd suur hulk ametnikke.
Istume heledas puiduses moodsas ja hubases fuajees klaveri juures, kommunikatsioonijuht Anne-Ly Sumre ja vallavanem saabuvad sussides ja sokkides. „Naised on avastanud, et meestel siin on ilusad sokid jalas,” märgib Anne-Ly Sumre. Siin on oma köök, sageli tegutsetakse kollektiivselt. Lubatud on ka lapsed ja lemmikloomad. „See on teine kodu sõna parimas mõttes,” ütleb vallavanem. Toimuvad ka kontserdid ja näitused, praegune postmarginäitus pärineb veinigurmaanilt Rein Kaselalt – endiselt jalgrattakohtunikult, kes samuti on Saue elanik.
/nginx/o/2023/08/24/15544299t1ha928.jpg)
Kuidagi on nii juhtunud, et valla territooriumil toimetab kaks mototehnikamuuseumit, MoMu ja Laitse rallipark, toob välja vallavanem. „Ise tahaks mõelda, et meil on harmoonia. Saue ja Laagri piirkonnas elab pool elanikkonnast ja teisel pool on ilus maapiirkond. Vald ühendab nii linnalist kui ka maalist väärtust.” Anne-Ly lisab, et siin tunned naabrite tulbilõhna ja lapsed möllavad ratastega omapäi tänavatel. „Aga 20–30 minuti kaugusel on Eesti pealinn, istu ainult rongi ja sõida.”
Kui kunagi tuleb hoone ette purskkaev, siis selle ümber on kavandatud luuletus, mille kirjutab Ruilas elav luuletaja Leelo Tungal. „Kõik on meil väga poeetiline,” lisab vallavanem.
Söömisega seotud nauding
Laagris kohtun Joneli ja Kairi Põlluga, Maibret on veel koolis, aga sõbralik neljajalgne Nora on kohal. Neljakesi toimetatakse Osvald Cateringi ja Smart Foodiga. 2005. aastal loodud pereettevõttest on saanud aina populaarsemaks muutuv abi inimestele, kes on huvitatud tasakaalustatud toitumisest. „Eestlane saab aina teadlikumaks toitujaks,” kiidab Jonel. „Meie eesmärk ei ole hoida klienti neli aastat enda juures, vaid luua teadmine, et ta oskab ise oma portsjoneid ja toorainet valida.” „Kes aga ei taha ise aega kulutada,” jätkab Kairi, „ei pea poodi minema, meie toome kõik kätte.”
/nginx/o/2023/08/24/15544293t1h0291.jpg)
Hiljuti tekkis neil uus naudingumõte, ikka söömisega seotud. „Suvel on palju tööd, aga mida teha talvel?” naerab Kairi. „Tekkis idee, et ehitame väikese majakese, kus suudame ise toimetada. Nimeks sai see restoran D.I.F. ehk Dinner In the Forest, mida võiks tõlkida kui õhtusööki metsa keskel. 20ruutmeetrises majakeses pakutakse viiekäigulist maitserännakut. Esmajärjekorras on see söögiseiklus eri riikidesse, sest pere suur hobi on reisimine. Ideed ja toorained tulevadki maailma mitmest paigast, koostatud on põnevate lugudega menüü. Kairi ja Joneli lemmikmanner on Lõuna-Ameerika. Õhtune toiduelamus algab siiski Koppelmaalt.
„Niine-Lepiku talus kasvatatakse kanu ja loomi ning osa toorainest tuleb sealt,” selgitab Jonel ning lisab: „Me ei prae liha ja juurvilju. Kasutame muude küpsetamisviiside hulgas maailma meisterkokkade salarelva ehk sous vide tehnoloogiat, kus toitu küpsetatakse pikka aega madalal temperatuuril vaakumis veevannis.” Nii säilivad kõik vitamiinid, mikroelemendid ja mineraalid.
Nina püsti nagu Nissi kiriku torn
Kõigepealt torkab valla maadel silma Nissi kirik kõrge torniga. Kõrval olevas Riisipere kultuurimajas saan teada, et torn on lausa kõnekäänuks saanud, iseloomustamaks Nissi uhkeid elanikke, kelle kohta öeldi, et neil on nina püsti nagu Nissi kiriku torn.
Kultuurimaja suurimaks vaatamisväärsuseks on saanud Elmar Kitse seinamaal „Viljalõikuspidu”, mis tänu EKA õppejõule Hilkka Hiiopile ja tema üliõpilastele sai hiljuti restaureeritud. Saue valla sünnipäevapeol jagati külalistele selle kohta selgitusi. Minule jutustas maalist Evi Vendla, Riisipere kultuurikeskuse esimene perenaine.
Pilt
/nginx/o/2023/08/24/15544295t1hdf6d.jpg)
„Elmar Kitse maali „Viljalõikuspidu” tellis Riispere sovhoos, näitamaks, et head tööd kroonib võit. Juubeldav meestest-naistest koosnev seltskond ümber laua, näidates, et tubli naine, ühes käes vikat, teises beebi, saab kõigega hakkama. Maali kutsutakse aga ka „Viimaseks õhtusöömaajaks”, mille sotsialistliku päikese all elavate kodanike kivistunud nägudes võib näha teatud spirituaalsust. Liiga lihtne oleks järeldada, et maal kujutab kogu nõukogude režiimi all valminud kunsti või kunstniku isikliku saatuse tragöödiat. Tollal monumentaalpropagandas üliolulist rolli mänginud teaduslik-tehnilise revolutsiooni ülistamine kajab siin vastu illustratiivselt tagapõhjalt, lennukite ja langevarjudena.” Nii kirjeldab maali kunstiteadlane Harry Liivrand.
See oli kunstniku viimane monumentaalteos, mõõtmelt 6 meetrit pikk ja 2,5 meetrit kõrge, täites terve saali tagaosa. Nii tänane administraator Signe Traks kui ka endine maja perenaine Eve Veedla on õnnelikud, et maali väärtust on osatud hinnata ja see on säilinud.
„Viljalõikuspidu oli sügiseti sovhoosi üks suuremaid pidusid. Siis olid salved täis ja võeti aeg maha. Sigala naised tegid süldid ja vorstid, superraamatupidaja oskas teha täidetud magu ja kopsuvorsti. Mäletan, kuidas tollal kokku hoiti ja seda lõikuspidu oodati. Ei jätku kohe sõnu,” jutustab Evi Vendla.
„Lauad olid lilleseadete ja kompositsioonidega kaunistatud, sest tollasele sovhoosile kuulus ka aiand, isegi ainult tillidest osati uhkeid kompositsioone teha. Meie ümber on olnud nii toredad ja suurte oskustega inimesed,” meenutab Evi soojusega.
Tänane administraator Signe Traks näitab suure saali seinal vanu mustvalgeid fotosid lõikuspeolt ja on samuti uhke, et Elmar Kitse maal neil säilinud on. „Kui palju kunstnik ise seda ümber tegi!” meenutab Evi, „kuidas kunstnik töötas, kui palju tuli tol ajal läbi mõelda, et see kunstikomisjonist läbi läheks. Vahel hommikuti piilusime: ühel päeval olid maalil lennukid, teisel langevarjurid ja kolmandal ei olnud neist midagi alles, oli hoopis midagi muud.”
„Kiitust väärib Eino Raugas, tollane majandusdirektor,” ütleb Evi. Tema oskas imelist tööd hinnata ja Tartust Elmar Kitse Riisiperre meelitada. Eneken Maripuu lisab uhkusega, et maal kandideerib HEAKi ehk Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse 2021. aasta teole.
Maja kahe esimese korrusega
Vallamaja on ehitatud mäe sisse. Külaplatsilt vaadatuna paistab kaks korrust, teiselt poolt tundub see olevat lihtne ühekorruseline hoone. „Looduslikku pinnast ära kasutades ehitati maja tee-ehituse käigus tekkinud kruusaauku,” selgitab Ave Kruus, Ääsmäe külamaja energiline rõõmsameelne juhataja, kes kohe esimese tutvustuse järel annab teada, et siinne õhk lööb pähe ja teeb külaelanikest sellised hullud, kes on loonud nii vahva külamaja.
„Kui on betoonist moodne maja, siis peab sees ikka särtsu olema,” räägib Ave Kruus. „Meil on üheksaliikmeline tuumik hulludest, kes kõik tahavad midagi teha. Kümne aasta jooksul on tuunitud ja käiku läinud kõik ümberkaudsed kivid. Kavas on kivide vahele luua kärestik, kuhu jookseb katuselt vihmavesi. Meil on 18 korviga kettagolfi rada, kuhu ma ise küll veel jõudnud ei ole.”
„Meie kandis on vägevad jaanituled ja Ääsmäe külamaja küpsetised on üle valla kuulsaks saanud pärast seda, kui naised igal nädalalõpul bussi pandi ning nad Pärnu Kutsehariduskeskusest kondiitriõppe paberid kätte said. Kõik on ümbruskonnas kadedad, et meil nii äge kogukond on,” naerab Ave.
/nginx/o/2023/08/24/15544294t1hbcce.png)
Ave Kruus tõi omakanti Tartumaa noored. „Kuldne pintsel” tegi toreda seina, vald aitas väljastpoolt, see, mis sees, on kõik kogukonna tehtud. „Alumine suur saal jätab pühakoja tunde, isegi akustika on siin kirikule omane,” kirjeldab Ave. Seal toimuvad kontserdid.
Peep Tobreluts tegi linnupesad, igast pesast kõlab erinev linnulaul, kui nöörist tõmmata. „Meil on siin kõik kiiksuga.”
Eriline kiiks oli Ave enda kinnisidee, mis väljendub ilusates tualettruumides. Kui avad ukse, hakkab kõlama linnulaul, niisugune, nagu aastaaeg ette näeb. Majas on kevadine, suvine, sügisene ja talvine WC, kuhu külavanema tütar pani üles harivad plakatid: istud ja loed näiteks rähni kohta. Ave lemmik on sügis, aga lastele meeldib talv, sest seal istub veepaagi peal orav. „Sügisesse nad minna ei taha,” naerab Ave, „seal ronivad sipelgad.” Nii öeldaksegi kontserdi vaheajal, et lähen kevadesse või sügisesse.
/nginx/o/2023/08/24/15544304t1h520f.jpg)
„Piljardilauale saab suurte pidude ajal Rootsi laua katta. Kõige uhkem oli maja avamispidu, siis olid rambivalguses kõik tegude tegijad, mitte kõnede pidajad. Loodi regilaulgi sellest, kuidas siin vaeva nähti. Külavanem mängis šamaanitrummi. Üks regilaulu salm kõlab nii:
Kümme aastat möödus ruttu,
palju rõõmu, palju nuttu.
Et kerkiks maja – kuhu vaja,
meie armas rahvamaja.
Ääsmäe rahva koosolekumaja seinal on neli tähte – ÄKKK, mis teeb kokku Ääsmäe käramaja kliima- ja kultuurikeskuse.
Inglismaa kuningakoja jälg Kernus
Puude taga paistab üle paisjärve romantiline Kernu mõisahoone. Sisse astudes lummab hubasus ja suursugusus. Identne koopia raekoja kaminast, ainult valge, lisab õdusust. Silma torkavad väliseesti kunstniku Sirje Okas-Ainsoo perenaisele kingitud maalid, üks neist nimega „Kutse tantsule” tantsusaalis, mida perenaine nimetab tangomaaliks. Teistel maalidel on äratuntav Epp Maria Kokamäe käekiri.
/nginx/o/2023/08/24/15544288t1h8579.jpg)
/nginx/o/2023/08/24/15544289t1hacf1.jpg)
Meelis Kolk, mõisa tegevjuht, juhatab läbi maja. 200 aastat vanas tantsusaalis on originaalpõrand, mis on üle elanud haigla, koolimaja ja hooldekodu. „Kus praegu on suur ballisaal, oli kunagi jagatud mõisahärra vannitoa ja proua magamistoa vahel,” näitab Meelis kahe kaarja seinaorva juures seistes ning juhib tähelepanu paksudele kivimüüridele. „80 sentimeetrit paksud seinad on laotud Mõnuste paekarjääris kaevandatud paekividest.”
Mõni seinamaaling on õnneks säilinud, kuigi hooldekodu ajal oli lagi madalamaks ehitatud, aga just sel põhjusel vanad värvikihid säilisid. Kardinad ja vaibad, mis toovad lossi suursugususe eriti esile, on pärit Inglismaa kuninganna Elizabeth II-le kuuluvast St John’s Lodge’i lossist. Sealt pärit kardinad ja mööbel saadi õnneliku juhuse kaudu ühelt Londoni oksjonilt. Sel põhjusel saigi kujunduse juures määravaks, kui palju on kardinaid ja kui palju aknaid. Kunstnikuhingega perenaine Krista Ruus valis kardinate järgi seinavärvid.
Mõisahoone rajas aastatel 1810–1813 Bernhard Heinrich Conrad Ungern-Sternberg.
Mõisaesine paisjärv lummab eriti suvel, kui õitseb ohtralt valgeid vesiroose. Vanas mõisapargis kasvab tamm, mille vanuseks on hinnatud üle 230 aasta. Paisjärv pakub häid pesitsusvõimalusi mitmele linnuliigile, kevadekuulutajateks on paisjärvel saanud Eestis üsna haruldased laululuiged.
Meelis Kolgiga kiikasime sisse tubadesse ja sviitidesse. Lemmikuks sai kohe tornisviit, imetlesime kuninglikku mööblit ja saime ülevaate ka suurtest keldrikorruse ruumidest, kuhu aasta lõpuks on midagi uut oodata – põnevat ja kindlasti kaunist spaad, kui mõisa imelist sisustust, ilu ja soojust arvestada.
Kõhutäis
Tammevana kohvik Sauel. Endine pubi võiks ootuspäraselt olla sisustatud raske ja tumeda puitmööbliga, aga on elegantselt hele ruum, kus pakutakse firmaroana pannkooke ja burgerit ning üht parimatest hapuoblikasuppidest üldse. Lastelegi on midagi põnevamat kui vaid viinerid ja friikartulid.
Veidi peidetult on Sauel Buxhöwden Pagar, mis pakub koogivaliku kõrval ka käsitöövõid. Kuulsad on Hannah’i saiakesed, oma silmaga saab näha avatud kööki.
Restoran Ludvig Kernu mõisas on saanud nime mõisa arhitekti Carl Ludvig Engeli järgi. Suursuguses keskkonnas toimetab praegu uus firma. On hea, kui saate oma tulekust ja söögisoovist eelnevalt teada anda.
Sajandivanuses Hüüru veskis saab roogade kõrvale nautida looduskaunist vaadet.
D.I.F. ehk Dinner in the Forest pakub hubases puitmajakeses keset metsa kümnele inimesele gurmeereisi läbi maailma köökide. Kõige romantilisem õhtusel ajal.
Kes armastab burgereid, leiab need Laagris asuvas Romb Restos. Seal üllatab meeldivalt ka sušivalik.
Osvald Catering ja Smart Food on Laagris. Smart Food on suunatud tellijatele, kes soovivad tervislikult süüa ja selleks vähe aega kulutada. Osvald Catering kaasab kohalikku toorainet Endla turismitalust.
Majutus
Laitse lossi boheemlaslikus õhkkonnas jutustab iga tuba nipsasjakeste kaudu peremehe reisidest maailma eri paikadesse.
Laitse graniitvilla üheksas kahekorruselises sviidis saab aimu skulptor Tauno Kangro loomingust, mida jagub ka õuele. Hommikusöögile saab minna Laitse lossi.
Kernu mõisa peahoones on 12 mõnusat tuba ja neli sviiti. Detsembris valmib oodatavasti keldrikorrusel Euroopa Regionaalarengu Fondi ja EASi abiga privaatne keller-spaa.
Kõrgel puu otsas saab ööbida Treehouse’is ehk Sambliku puumajas, neid on kolm, igas ka oma köök. Kes tahab loodusele eriti lähedal olla, saab sealt elamuse. On ka puusaun ja hotellimugavused.
Vanamõisa karavanipark avab jälle uksed aprillis 2022 ja sinna saab lausa rongiga.
Kolm saunamaja asuvad Saunapunktis, sobivad pikemateks saunaõhtuteks.
Lepiku turismitalu ja Laitse rallipark pakuvad samuti ööbimisvõimalust.
60+ soovitab
Riisipere kultuurikeskuses saab näha Elmar Kitse hiljuti restaureeritud maali „Viljalõikuspidu”. Suures saaliruumis on välja pandud ka mustvalged fotod möödunud aegadest.
Ääsmäe külamaja ümbruses on kettagolfirajad. Tuleb tõmmata puu küljes olevate linnupesade nööri, misjärel hakkab kõlama linnulaul.
Heitke pilk ka kõnekatesse bussiootekodadesse, näiteks Kiia bussipeatusesse, kus tsaariajal oli Peeter Suure merekindluse osa, või Vanasillasse Laagris, kus tee äärde jääb muinsuskaitse all olev kaarsild, mis on sajandeid samal kohal asunud.
MoMu motospordimuuseum tutvustab Nõukogude Liidu ja Eesti motospordi ajalugu ja seob selle Ellamaa ajaloolise elektrijaamahoonega. Isegi motospordis võhik võib sattuda vaimustusse MoMu juhi Arno Sillati innustunud selgitustest.
/nginx/o/2023/08/24/15544291t1h6af6.jpg)
Ellamaa elektrijaam ise on esinduslik näide 19. sajandi kaunist tööstusarhitektuurist. Projekti autoriks peetakse Aleksandr Vladovskit, Narva Kreenholmi manufaktuuri arhitekti.
Rongiga tasub sõita Turbasse, kus rööpatee lõpeb ja edasi saab jalutada turbaraba ääres. Renoveeritud raudteejaam on erakätes. Turbas on ilusaid puitmaju.
Varaklassitsistlik baroki sugemetega Ääsmäe mõis on erakätes, aga väravast avaneb kaunis vaade läbi metallvärava, kus kasvab sadu roosisorte. Pikk allee juhatab mõisani.
Saue mõisa on iseloomustatud kui Baltimaade üht kaunimat ja väärtuslikumat mõisaansamblit, mille rajas parun Friedrich Herman von Fersen. Seal leiab ühe vähestest Eestis toimivatest mantelkorsten-köökidest 18. sajandist.
Hiljuti on renoveeritud Hüüru mõis.
Kuuekilomeetrine Vanamõisa matkarada asub Saue vallas Vanamõisa külas Vanamõisa Vabaõhukeskuse kõrval. Matkates näeb Sõeru ohvriallikat, Peeter Suure merekindluse kaitserajatist, Vääna, Hüüru ja Vanamõisa mõisate maapiiride ristumise piirikivi.
Tallinna Hipodroom on leidnud uue koha hobuvõistluskeskuseks Tuula külas. Tuulas leiab ka alpakafarmi Muumioru.
Artikkel ilmus ajakirjas 60+ 2021. aasta novembris