Romantiline Rannatee ei kulge vaid rannaäärt pidi

Kaunist Tõsta­maa mõisa ning seda ümbritsevat parki ja kõrvalhoonet hoiab elus tuntud Tõstamaa mõisakool, kus on sisse seatud ka väike ­muuseum.  Foto: Hanna Miller

Romantilist Rannateed seostasin seni vaid rannikuga Pärnust Iklani ja nii oli teekond Audrust Pivarootsini paras­jagu avastuslik. Esimese peatuse tegime Audrus, avaras parklas kiriku kõrval.

17. sajandist pärit Audru­ Püha Risti kirik, mille­ lasi algse puukiriku asemele ehitada jõukas ja nimekas Magnus de la Gardie, seesama Tallinnas sündinud ja siin mõisaid (Magnushof) omanud mees, kes kinkis Rootsi kuningannale Kristinale hõbedase troonitooli, mis seisab siiani Stockholmi kuningalossi riigi­saalis.

Audru Püha Risti kirik on oma sihvaka torniga ilus vaatepilt. Paraku on uks suletud ja sisse ei saa. Teeme tiiru ümber kiriku ja märkame puude-põõsaste küljes silte taimenimedega. Selgub, et tegu on arboreetumi ehk puittaimede (puude ja põõsaste) koguga, mis on loodud teaduslikel või harrastuslikel eesmärkidel. Audrusse rajas selle­ metsa­teadlane Raimond Erik Pentsel eelmise sajandi­ lõpukümnenditel. ­Tegemist on kirikuaia-­arboreetumiga, mis on erakordne ning liigirikas,­ unikaalne terves Baltikumis ja Põhjamaadeski, taimeharuldustest rääkimata.

Kultuurilooliseltki väärib Audru väisamist – nimelt meenutab mälestuskivi kirikuaias vendi Saebelmanne, kelle isa oli siinses kirikus köster-koolmeister. Friedrich Saebelmann (1851–1911) viisistas loo „Kaunimad laulud”, mida me igal laulupeol südamest laulame, ja Aleksander Kunileidi (1845–1875) teame eesti rahvusliku koorimuusika rajajana. Segaduse ärahoidmiseks – Aleksandri kodanikunimi oli samuti Saebelmann.

Uhke torniga maja teenijaskonnale

Vana magasiaida, praeguse kaupluse juurest viib tee kaunisse jõest läbistatud ja sillakestega ühendatud parki – mõisaparki mõistagi. Audru (saksa k Audern) on tõeliselt põline mõisakoht, leidnud mainimist juba 15. sajandil. Esmalt kuulus koht Saare-Lääne piiskopile, siis riigimõisana Poola ja Rootsi kuningatele, kuni Gustav II Adolf selle 17. sajandi keskel von Thurnidele kinkis, kelle käest valdus omakorda De la Gardie aadli­pere kätte läks.

Põhjasõja järel kinkis Peeter I mõisa von Drewninckile ja 20. sa­jandi algusest kuni võõrandamiseni oli omanik Pilar von Pilchaude aadlisugu. Konser­vatiivselt meelestatud parun Adolf Pilar von Pilchau (1851–1925) oli lisaks muudele ametitele ka Liivimaa maamarssal ehk siis Liivimaa rüütelkonna pealik ja Baltimaade vanima, 18. sajandi lõpul Riias asutatud teadusseltsi, Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi president.

Kunagist mõisa peahoonet asendab kahjuks 1950. aastatest pärit ilmetu ehitis, see-eest püüavad aga pilku uhke torniga maja, ehitatud üllatuslikul kombel hoopis teenijaskonnale, stiilne maakivist viinavabrikuhoone ja muidugi kena väike valitsejamaja oma teravkaarakende, sammastiku ja kauni välisuksega – kõik ehitusajale (19. saj lõpp ja 20. saj algus) omaselt historistlikud.

Valitsejamajas paikneb muuseum, mis laieneb ka viinavabriku keldrisse, aga – mis teha, pühapäeval suletud. Nii park kui ka säilinud mõisahooned on mälestistena kaitse all, sealhulgas kunagi Kuld Lõvina tuntud trahter, mis küll veidi eemal,­ aga samuti Audru mõisa juurde kuulus.

Lindi sadamas püütakse veel kala

Edasi valime sihiks Lindi sadama. Tee äärde jäävad kenasti hooldatud majapidamised, mitmed külalistemajad-puhkekeskused. Lindi ehk Sarvi sadamas kuuleme kohalike käest, et siinkandis püütakse veel kala. Ja mitte ainult räime, vaid ka lausa ahvenat ja angerjat. Seda, et see pole tühipaljas jutt, tõendavad kalapaadid sadamas.

Nii tegusat väikest kalasadamat polegi kusagil mujal näinud! Pealegi – Lindi sadama ajaloost jutustab nii sõnas kui pildis sealsamas sadamahoone seinal tore väljapanek, millest ei tohiks küll peatumata mööda sõita. Sisuka näituse on kokku pannud Liivi Lahe Kalanduskogu, MTÜ Pihlakse ja MTÜ Maitsete Koda, nagu selgub. Väärt tegu! Eriti kõnekad on reprod vanadest fotodest, kus näha nii kalurite kehvad hütid, iga ilmaga rannal räimi rappivad naised kui ka Sarna küla rannale rändpüügile tulnud hiidlased. Ja kolhoosiajastki saab aimu.

Kavaru väikesadamast mere äärde

Hoiame endiselt kõige rannaäärsemale teele ja pöörame pärast Kavaru väikesadamat üht teejupikest pidi veelgi enam mere suunas. See teejupike õigustab end täiega: kena katusealune, head kaardid Romantilisest Rannateest, söögikohad-vaatamisväärsused-kauplused kirjas. Isegi (on korras ja puhas!) käimla kätepesemisnõuga, prügikastid ja parkimisplatsike. Kiik, katusealune einestamiskoht, kena istumiskoht künkal, kust avaneb imeline vaade Manija suunas. Piknikukoht ülivõrdes!

Järgmisena jääb tee äärde Pootsi mõis (Poddis). Suursugune sammastega klassitsistlik peahoone pärineb 19. sajandi algupoolelt, kui mõisaomanikeks olid Lilienfeldid. Õige pea läks mõis aga edasi Maydellide kätte ning pärast baltisakslaste pealesunnitud lahkumist 1939 (Umsiedlung) ostis mõisa eestlasest ärimees. Nüüdseks on mõis tagasi eravalduses ja reklaamib end Pootsi veinimõisana (Hof Podis). Säilinud on veidi põllu­kividest pargimüüri, mõned kõrvalhooned ja peahoone taga aimab kunagist parki.

Kaunis Tõstamaa

Kaunist Tõstamaa (Testama) mõisa ning seda ümbritsevat parki ja kõrvalhoonet hoiab elus tuntud Tõstamaa mõisakool, kus on sisse seatud ka väike muuseum. Kuigi praegune hilisklassitsistlik peahoone valmis 19. sajandi alguses nagu ka omapäraselt suurejooneline tall-­tõllakuur samas kõrval, ulatub mõisa ajalugu tagasi 16. sajandi keskpaika, mil seegi mõis kuulus Saare-Lääne piiskopkonnale.

Liivi sõja järel läks valdus Kursellide, siis Rootsi kuninga kingitusena Riia linnasekretäri kätte ja edasi abiellumise kaudu Helmersenide suguvõsa valdusesse, kes mõisa 19. sajandi algupoolel Taali mõisahärrale Stael von Holsteinile müüsid. Viimane võõrandamiseelne omanik oli siinses mõisas sündinud nimekas Idamaade-uurija Alexander Stael von Holstein (1877–1937), kes pidas loenguid nii Pekingi kui USA Harvardi ülikoolis, oli Hiina valitsuse nõustaja haridusküsimustes, algatas Sino-India instituudi rajamise Pekingi ülikooli juurde, avaldas rohkelt uurimusi. Kuigi ta viibis Eestis vähe ja suri Pekingis, võttis ta endale Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Kindlasti tasuks ära vaadata Tõstamaa kirik, mis teeliste kirikuna kenasti avatud. Ühelööviline Maarja kirik rajati varasema puukiriku asemele 18. sajandi keskel. Madal ja matsakas kellatorn, mis varises 1972. aastal sisse, on nüüdseks taastatud.