ELULUST Tarvo Villomann – spordimees, kellest taheti viiuldaja teha

Feliks Undusk
, ajakirjanik
Copy
Omaaegne muhe spordikommentaator Tarvo Villomann on seda meelt, et tuleb usaldada vaatajat, las ta jälgib mängu vahepeal ka ilma kommentaarideta. Jäädvustus Eesti Televisiooni 60. aastapäevast.
Omaaegne muhe spordikommentaator Tarvo Villomann on seda meelt, et tuleb usaldada vaatajat, las ta jälgib mängu vahepeal ka ilma kommentaarideta. Jäädvustus Eesti Televisiooni 60. aastapäevast. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Armastatud spordikommentaator ­Tarvo Villomann aitas Nõukogude ­Liidu ajal Eesti rahvusliku uhkuse ehk Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna suurvõidu ehk Nõukogude Liidu meistriks mängimise teleekraani ­kaudu vaatajateni tuua. Enne jaani­laupäeva 83. sünnipäeva tähistanud Tarvo Villomann naasis hiljuti Portugalist, kaelas Euroopa seenioride meistrivõistluste pronksmedal.

Sain su telefonitsi kätte Portugalist, kust sa alles täna varahommikul saabusid.

Olime kaheksa päeva Euroopa lahtistel seenioride meistrivõistlustel korvpallis Portugali lõunaranniku väikelinnas Albufeiras.

Kuidas läks?

Viiest mängust võitsime kolm ja tulime pronksmedalile. Eesti 55+ vanusegrupi naised said Portugalis kuldmedalid.

Aasta tagasi tulime Euroopa meistriks. Veteranide maailmamängudel võitsime 2002. aastal kulla ja 1997. aastal pronksmedali ning 2019. aasta Euroopa meistrivõistlustel 75+ vanusegrupis hõbeda. Maailmamängude kulda kaela saades olin ma vist 61aastane.

Oled ühes intervjuus öelnud, et sinu noorusaastate korvpall nägi välja nii: „Põrgatades viidi pall aeglaselt üle, polnud 24 sekundi ega isegi 30 sekundi reeglit. Mäng oli aeglane ja positsiooniline, tehti palju kombinatsioone.” Kuidas praegusel ajal veteranide mäng 75+ vanusegrupis välja näeb?

Meie võistkonnas oli peale minu veel üks üle kaheksakümne aasta vanune liige, ülejäänud on 76–77aastased. Mina olin oma 83 aastaga (sünnipäev 22. juunil) üldse meistrivõistluste vanim mängija. Peeter Kokk on meist ehk kõige tuntum, mängis kunagi Kalevi korvpalli­meeskonnas. Ülejäänud on kunagi vabariigi tasemel mänginud, aga väga tuntud ässasid meie seas pole, kui meie treener Priit Tomson välja arvata.

Eks ta vanakeste korvpall ole. Mõned kombinatsioonid ikka on, aga vähem kui meie nooruses. Kuna mäng on aastakümnetega palju jõulisemaks muutunud, siis ei pääse sellest vanakesedki: minulgi on mõni Portugalist saadud sinikas praegu kere peal. Liikumine on aeglasem kui 10 aastat varem, aga tahtmist jagub kõigil piisavalt. Meil oli kohal 10 meest, platsil käis 7. Näiteks Ukrainal oli kaasas 12 meest, said kogu koosseisu korraga välja vahetada. See on suur eelis.

Sina oled põhikoosseisu mees?

Siiamaani küll.

Kolmeseid ka ikka viskate?

Kaks meest viskavad. Üks neist, Vello Lugna, oli Peeter Koka järel resultatiivsuselt teine mängija. Muide, teeme autobussikoondise saalis kaks korda nädalas trenni. Ise maksame saali kinni.

Nii et liigute sama meeskonnaga pidevalt vanusegruppide redelil kõrgemale?

Jah, praegu oleme kõrgeimas vanusegrupis, sest 80aastastest ei saa enam kuskil maailmas meeskonda kokku. Mina olen mänginud kolmes veteranide klubis – Tallinna Sadamas, Tallinna Vees ja Samekos.

Tuleme veteranide klassist sinu nooruse juurde. Oled rääkinud, et sinu esimene kokkupuude spordiga oli vastu aiatara jalgpalli tagumine.

Meil oli Tondil kõrge aed. Lõin palli vastu aeda ja siis jooksin pallile uuesti ette. Isa mängis tennist. Läksin temaga kaasa ja Dünamo hallis kutsus kuulus treener Evald Kree mind trenni. Olin valmis minema, aga koolist oli luba vaja. Klassijuhataja oli vene keele õpetaja, mul aga oli vene keeles hinne 2 ning luba ta ei andnud. Nii jäigi tennis mängimata.

Järgmisel aastal hakkas meile reaalkoolis kehalise kasvatuse tunde andma Enno Karrisoo, kes tutvustas meile korvpallimängu. Hiljem siirdus ta üle käsipallile ja sai isegi Eesti NSV teeneliseks treeneriks. Järgmisel aastal alustas tööd spordiühingu Kalev korvpalliosakond ja läksime klassivendadega sinna korvpalli õppima. Nii see ala 1954. aastast mulle on jäänudki. Mängisin 1957.–1958. aasta paiku Kalevi meeskonnas. Kalevi teises koosseisus küll, aga osalesime ka Eesti meistrivõistlustel.

Kuuldavasti oleks sinust võinud ka viiuldaja saada?

Vägisi taheti minust viiuldaja teha. Läksin reaalkooli esimesse klassi ja mind viidi samal ajal ka konservatooriumisse, mis asus toonasel Suvorovi puiesteel. Siis lastemuusikakoole veel polnud. Sain kaks aastat isegi stipendiumi 140 rubla kuus. Siis moodustatigi lastemuusikakool ja vanemad pidid minu viiuliõpingute eest ise maksma hakkama. Õppisin seal seitse aastat. Siis sai korvpall viiuli üle võidu. Pärast keskkooli tahtsin minna Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse ja muusika osakonda õppima. Minu õnnetuseks kaotati see eriala just üks aasta enne minu sisseastumist ära.

 

Tagasi üles