REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Haapsalu – džäss ja bluus, pits ja kunst

Sügis on kõige ilusam aeg Haapsalus, kui linn kuulub jälle haapsallastele, ilm läheb jah edamaks ja ümbrus värviliseks. Foto: Thea Karin

Kroonitud pead, kuulsad kunstnikud Venemaalt ja praegused kaunishinged Tallinnast, Ameerika autod ja kontserdid piiskopilinnuses, Itaalia veininädal ja bõliinad peatänaval – Haapsalu on täis hoogu ja meenutusi.

„Lõpeta töö, nostalgiapäevad on alanud!” hõiskavad SEE Teatri juhid septembrikuu teisel nädalalõpul. Kutsele järgides sõidavad läbi linna end paraadiks seadvad Ladad, Moskvitšid ja Žigulid ja mulle eriti armsad lepatriinulikud Zaporožetsid.

Ürituse peaorganisaator on juba 17 aastat teatrijuht Roman Sultangirejev, kes oma kõrge kasvu ja lokkis juuste tõttu on aastaid olnud Peeter I rollis. Hästi mäletatakse jalutuskäike linnasüdamest Roomassaarde, kus Ungru lossi jõudes esitati tema eestvedamisel näitemäng. „Nõukogudeaegse olmekraami näitus pakub mälestusi kõigile, kes on sündinud enne 1990. aastat,” ütleb Roman Sultangirejev.

„Minu lapsepõlv oli ilus, ei olnud mobiiltelefone ega arvuteid, mängisime sopas. Aga häbeneda pole siin midagi: oli ilus aeg, mis sest, et see oli nõukogude aeg.”

„Me kõik oleme head inimesed,” vastab ta, kui küsin, mis annab talle juba 17 aastat jõudu nostalgiapäevi korraldada. Pikaaegne Haapsalu linnapea Urmas Sukles lisab, et igal hetkel on oma võlu. „Kui oled noor ja saad malevakogemuse, on seda meenutada väga mõnus, sest nii vägevat noorusaega praegustel noortel ei ole.”

Siis istub linnapea oma nõukogudeaegsesse villisesse, mis ostetud Narva karjääridest. Maasturimasti vana masin on teda truult teeninud 20 aastat ja ära käinud Brestis, Poolas, Karjalas ja Moskvas. Linnapea ja tema nostalgiamasin lükkavad erkkollaste miilitsamootorrataste järel rongkäigu liikuma.

Nostalgiapäevad teevad suve pikemaks

Suve pikendavad Haapsalu nostalgiapäevad annavad endast märku juba Tallinnas, kui Vintage Humana täitub inimestest, kes valivad õhinal 1960. aastate värvides ja tegumoega rõivaid, et Haapsallu sõita.

Suve pikendavad Haapsalu nostalgiapäevad annavad endast märku juba Tallinnas, kui Vintage Humana täitub inimestest, kes valivad õhinal 1960ndate aastate värvides ja tegumoega rõivaid, et Haapsallu sõita. Foto: Thea Karin

Nii nostalgiapäevad kui ka paljud teised üritused toimuvad piiskopilinnuse läheduses või õuealal, kust pääseb vaatama ka uuendatud interaktiivset püsinäitust. Linnusemüüridelt avanevad kaunid vaated üle linna merele. Sealt pääseb ka toomkirikusse, mille kabel on seotud Haapsalu valge daamiga. Tema laulu on kuulda, kui siseneda ristikabeli poolt.

Linnuseõuel toimuvad jaanituled ja laadad, nostalgiapäevade moeetendused, Augusti­bluus ja sel aastal juba teist korda džässifestival TAFF:fest, mille kunstiline juht on legendaarne saksofonist Raivo Tafenau. Haapsalu kunagises kinos Oktoober ehk uue nimega Vanakinos leidis eelmisel aastal aset Eesti koroonasuve suurim pidu – nostalgiadisko, kus esines sama legendaarne Singer Vingeri esilaulja Hardi Volmer. Hoone uuel omanikul, hollandlasel Arjan van der Kooijl on hoonega oma plaanid.

Haapsaluga oli pikka aega seotud De la Gardie suguvõsa, kes utsitas Augsburgi kuulsat arhitekti Matthias Holli piiskopilinnust ümber ehitama, millest pidi saama renessanss-­stiilis loss. Selle asemel lisavad keskaegsed müürid tänaseni värvikust seal toimuvatele üritustele.

Mul on hästi meeles 2021. aasta vabariigi aastapäeval toimunud valgusetendus piiskopilinnuses. Pikas järjekorras seistes andis sooja erutav tunne, kas lossiõuele üldse pääseb, sest tõve tingimustes ei lastud õue rohkem kui 250 inimest. „Seitsme maa ja mere taga” ainetel ja Eia Uusi kirjutatud 12 minuti pikkuse muinasjutu „Mis on õnn?” lavastuses oskas Endla teatri videoala juhataja Argo Valdmaa Eventechi tehnika abil oskuslikult vana piiskopilinnuse müüre ära kasutada.

Elamiseks mõnus merelinn

Haapsalu on tõeline merelinn. „Aga meie linn on ka elamiseks ülimõnus,” ütleb aselinnapea Tõnu Parbus. Tema tiitel on Eestis erandlik, sest tavaliselt on omavalitsustes abilinnapead. Tõnu Parbus toob näite, et lapse kooli viimine võtab tal kõigest ühe minuti. Lasteaiast tööle jõudmiseks läheb samuti üks minut, kaks minutit kulub siis, kui valgusfooris põleb punane tuli. Nii jääb aega pühenduda loodusele. Tuntuks sai lugu sellest, kuidas perekond Parbus turgutas keedumuna ja kanasüdametega elule orvuks jäänud rasvatihased Luise ja Gerda.

Kogemustega abistajatele usaldati ka lennuvõimetu suitsupääsuke. „Suitsupääsuke on täiesti teistsuguse iseloomuga,” meenutab Tõnu Parbus, „ei usaldanud meid kaua, aga lendas nagu hävitaja ja sai nimeks MIG.” Kõik üleskasvatatud linnud lendasid loodusesse tagasi.

Kõik on käe-jala juures

Kõige õigem on Haapsalus liikuda jala või jalgrattaga. Talveks on oskuslikud töömehed teinud valmis Soome kelkudest sellised, millega saab liuelda ka siis, kui lund ei ole. Energilisema minekuga jõuab kiirelt raudteejaamast mööda mereranda sõites promenaadile, kus seisab keset lillemerd kogu oma hiilguses renoveeritud kuursaal. Sealne ümbrus muutub kordatehtud puithoonete tõttu aina kaunimaks.

Kevadel ilmuvad linnamiljöösse Lilleparuni loodud rippuvad lillesülemid, mis loovad Haapsalule erilise atmosfääri, nagu ka pitsipäevad. Kes astub teisipäeviti pitsikeskusesse, leiab sealt eri vanuses daamid, vardad käes, Haapsalu mustreid kudumas. „Arvatakse, et koovad ainult vanaemad,” muigab Kaidi-Kätlin Reiman. Tema kudus oma esimese salli juba 12aastasena. Nüüd on noor käsitöömeister ka kudumispäeva võitjatiitli napsanud. „Olen kurb, sest see, kes juba korra on võitnud, rohkem võistukududa ei saa.” Varasematel aastatel osalemisi meenutab Kaidi-Kätlin nii: „Näpud värisesid, käsi läks higiseks. Kõigil on üks ja seesama muster ja sama lõng, millest peab meistriteos sündima. Põnev ju!”.

Igal aastal luuakse kudumisvõistlusele uus muster. Kätlin kudus luigekirja, sest tema ema soovis väga just luigekirja salli ja Kätlin sidus selle konkursiga. Kätlini enda lemmik on piibelehemuster. Selles Haapsalu salli mustris on olulisel kohal nupud ja neid on seal hästi palju. Võidu saanud luigekiri ilmus kalendris „EHE Haapsalu”, just Kaidi-Kätlini sünnipäevakuul märtsis.

Ühe väga erilise kleidi kudus Kaidi-Kätlin Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. „See oli hull kudumine,” meenutab ta. „Siidilõngast rukkilillesinine kleit valmis kolme nädalaga. Kudusin 17–20 tundi päevas, peente varrastega.” Ja kleit jõudiski koos Kaie Partsi ehetega presidendi vastuvõtule.

Ühe väga erilise kleidi kudus Kaidi-Kätlin Reiman Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. „See oli hull kudumine,” meenutab Kaidi-Kätlin. „Siidilõngast rukkilillesinine kleit valmis kolme nädalaga. Kudusin 17–20 tundi päevas, peente varrastega.” Ja kleit jõudiski presidendi vastuvõtule. Foto: Thea Karin

Kes pitsikeskusesse sisse astub, saab seintel imetleda erilisi mustreid, mis sünnivad teatud inimesele mõeldes. Neljakandiliste õhuliste näidete seast leiab ka Kersti Kaljulaidi mustri, kes presidendiks saanuna Haapsalu pitsikeskust külastas.

„Kes ise oma kudumisoskuse proovile tahab panna, võiks lõngaks valida aasa kollase, sest Haapsalu salli lõnga ei saa ju lihtlabaselt nr 754ks, nr 197ks või maalähedaselt karupruuniks nimetada,” leidsid ­käsitööalaste õppematerjalide ja raamatute väljaandmiseks loodud Saara Kirjastuse loome­inimesed. Nii saigi kuduja ­Aasa Jõelaiu aasa kollase kaanega salliraamatu järgi lõngavärviks kollane ja lõnganimeks aasa kollane.

Ka noored on agarad Haapsalu pitsi kudujad, mille koemustreid on pärandatud põlvest põlve ja järjest sellesse loovalt suhtutud, eeskujuks emake loodus – sellest nimetusedki: lehe-, liblika-, luige, piibelehe- ja maikellukesekiri. Keskel Kaidi-Kätlin Reiman oma presidendi vastuvõtuks kootud rukkilillesinise siidilõngast kleidiga. Foto: Thea Karin

Iga haapsallane oskab vehelda

„Kui Haapsalus on mõni spordiala, mis on eriliselt au sees ja mida on harrastanud koolilapsena peaaegu iga linlane, siis on see vehklemine,” kirjutas 2015. aastal Lääne Elus Urmas Lauri. Legendaarsest vehklemistreenerist Endel Nelisest jutustav film „Vehkleja” räägib justkui igast haapsallasest.

Haapsalust on pärit üks Eesti edukaim meesvehkleja Kaido Kaaberma. „Endal on õnne olnud poodiumil olla kolm-neli korda esimesel positsioonil, 1979. aasta on eriti hästi meeles, sest see oli Haapsalu linna juubel,” meenutab Haapsalu mees ja vehkleja Kaido Kuur. Sellest turniirist võtsid osa maailma tugevamad, kes tulla said, sest läänest oli Haapsallu tollal keeruline jõuda. Mustvalgete fotode seast valib Kaido mõned esimese turniiri meeste epeest ja naiste floretist. Filmis „Vehkleja” valmistas Kaido Kuur ette treenerirolli Märt Avandile, kes mängis Endel Nelist. See oli „lihtne, aga samas keeruline töö,” meenutab Kaido, „sest filmi-Endel ei ole päris Endel.”

Haapsalu Spordikeskuses on nüüd oma vehklemishall. Kaido Kuur rõõmustab ja meenutab Tokyo olümpiamängude võrratut võitu. „Naiste vehklemistiimi sinnasaamine oli juba pingeline ja seejärel niivõrd tugevad vastased alistada... See oli emotsionaalselt tugev elamus. Sportlasele kõrgeim saavutus,” rõõmustab Kaido.

Raudtee taga on Panfilovka

Teispool Haapsalu raudteed on Paralepa küla ehk Panfilovka. Tekkis see lennuvälja ehitamise ajal. „Hooned rajasid soomlased, sõjavõlana,” ütleb Panfilovka elanik Heino Rebane. Neid maju on vähe järele jäänud, aga kunagine nõukogudeaegne sõjaväeasula on sellest hoolimata popiks saanud,” räägib Heino ja lisab, et mets ja meri on kohe ligidal. „Kesklinngi paari minuti kaugusel.”

Haapsalu raudtee

Eraraudteena ehitatud Paldiski–Tallinn–Gattšina raudteeliin avati pidulikult 5. novembril 1870. Tol hommikul väljus üks ehitud rong Tallinnast, teine Peterburist. Rongid kohtusid kahe kubermangu piiril Narva jaamas. Sellest sõidust ja avatseremooniast saigi alguse raudtee areng Eestis.

Haapsalu tõmbas omal ajal ligi vene kunstnikke ja tsaariperekonda. Ka praegu on linn hulgaliselt loomeinimesi enda rüppe meelitanud. Ajaloolane Jüri Kuuskemaa armastab parema meelega „meelelahutuse” asemel kasutada sõnu „meelelohutus” ja „meeleülendus”. Temal ja abikaasa Aedal on mere ääres imekaunis suvekodu. Mõlemale on Haapsalus kõige olulisem piiskopilinnus, mis neli sajandit oli kohalike võimukandjate residents.

Sportlik Aet armastab peaaegu igal aastaajal Vasikaholmil ujumas käia. „Kui vette lähen, vaatan linnusetorni, ja kui välja tulen, vaatan teda veel kord,” räägib ta. Vasikaholmi rand on lisaks Paralepa rannale Haapsalu teine ametlik supluskoht. Seal, kus kunagi oli mitu saart, on praegu ühtne Vasikaholm.”

„Kui minu naaber Viive Kari Haapsalus esimese turismifirma lõi, hakkasin tema kutsel külalistele tuure tegema,” meenutab leedulanna Ligya Suislep. „Koos linna poole avaneva peegeldusega on Haapsalu ­nagu muinasjutulinn,” arvab Ligya ja naudib koos naabrinna Maie Veskimäega imelisi päikeseloojanguid lahel. Tänu Maie ja tema abikaasa Vitalij külalislahkusele suureneb pidevalt linna avastavate inimeste hulk ning suvekuudel on ­nende õu nagu väike oaas ­Haapsalus nende suurele sõprade ringile.

Kunst sünnib Haapsalus

Haapsalu õhkkond on eriline. Loomeinimestel tekivad just siin imelised mõtted. Nii arvab ajaloolane Kalev Jaago. Just Haapsalus sündis Eesti vanim koomiks, mille autor on Katharina von Gernet. Joonised avastas Kalev Jaago rahvusarhiivist.

Itaalia jõukad perekonnad lasid endale ehitada suurejoonelisi elamuid ehk paleesid, itaaliapäraselt palazzo’sid. Katharina von Gerneti lugudesse ongi sisse pandud Itaalia palazzo stiilis Villa Friedheim ja Eesti esimese merejahtklubi esimene kommodoor Rudolf von Gernet.

Villa Friedheimis merevaadet nautides on Haapsalu koos linna poole avaneva peegelduse ja vikerkaarega nagu muinasjutulinn. Foto: Thea Karin

Suurejoonelises Villa Freidheimis töötatakse selle nimel, et Haapsalust saaks taas kuurort, kuhu on põhjust tulla ka Peterburi, Moskva, Stockholmi ja Kopenhaageni koorekihil. Foto: Thea Karin

Tuntuim Haapsalust pärit karikaturist on 91aastane Eduard Tüür. „Kuna käsi väriseb, siis karikatuure ma enam ei tee,” teatab ta. Nüüd valmib joonlaua abil värvikas popkunst – 1950. aastatel Inglismaal ja Ameerikas tekkinud ning Mandri-Euroopasse levinud moodne kunstivool. „Just eile panin kõige uuemad teosed üles,” räägib Eduard Tüür telefonivestluses. „Haapsalu on minu sünnilinn ja minu kõige armsam linn.”

Haapsalu linnavalitsuse arenguspetsialist Ülla Paras koostas veebinäituse Haapsalu Michelangelost Roman Espenbergist, kes iseloomustab linna nii: „Haapsalu on kui vesivärvidega toonitud kitsas maaninamaal Paralepa, Noarootsi ja Vormsi randade raamis. Ta veneetsialist veetlust lisandavad iludustäppidena rahud ja rahulaiud Ees- ja Tagalahes.”

See on kõige ilusam aeg H­aapsalus, kui linn kuulub jälle haapsallastele, ilm läheb jahedamaks ja ümbrus värviliseks. 

Fakte Haapsalust

Haapsalu kuursaal ehitati tõenäoliselt 1898. aastal. Tegemist on ainsa algupärasel kujul säilinud kuursaaliga Eestis. Foto: 3 × Thea Karin

• Haapsalu on Eesti vanim meremudaga kuurort. Maailmarekord püstitati siis, kui 2010. aasta suvel võttis Promenaadil üheaegselt mudavanni 51 inimest.

• Kõik 19. sajandi Venemaad valitsenud tsaarid on külastanud Haapsalut, nagu ka Vene kultuurihiiglased Pjotr Tšaikovski ja Nikolai Roerich.

• Haapsalu oli ligi 300 aastat (1279–1559) piiskopiriigi pealinn, omades otsesidemeid nii Rooma kui ka paljude tollaste Euroopa keskustega.

• Haapsalu toomkirikus vältab heli 11 sekundit, luues ainulaadse akustikaga kontserdipaiga.

• Haapsalu raekojas näeb maailma vanimat säilinud ausammast Friedrich Schillerile.

• Kuna kroonitud pead olid kuurortlinna sagedased külalised, rajati raudteejaama ainulaadne 216meetrine täies ulatuses katusega kaetud perroon – nii said kõrgest soost isikud kõigist vagunitest alati kuiva jalaga välja astuda. Perrooni pikkust arvestati Tsaari-Venemaal pikima jaamas peatuva reisirongi järgi, mis võis küündida 120 süllani (1 süld on umbes 2,13 m). Valmimise ajal oli Haapsalu raudteejaama perroon Põhja-Euroopa pikim katusealune perroon.

• Haapsalu sall on imepeen õhkõrn eriline pitsiliik – varraspits, mida on võrreldud küll ämblikuvõrgu, küll pruudilooriga. Koemustreid on pärandatud põlvest põlve ja järjest sellesse loovalt suhtutud, eeskujuks emake loodus – sellest nimetusedki: lehe-, luige, piibelehe-, maikellukese- ja liblikakiri. Legendi järgi kingiti Vene keisrinnale imepeen sall, mis mahtus ära Kreeka pähkli koorde ja lahtiharutatult kattis daami üleni. Haapsalu salli peenuse ja eheduse näitajaks on nõue, et seda peab saama tõmmata läbi naisterahva sõrmuse. 1932. aastal, kui Rootsi kroonprints külastas ­linna, sai ta kingiks just temale kavandatud mustriga kootud räti, mille kudus Ida Valdmann. Teine, „südametega” kootud sall saadeti 1935. aastal filmidiiva Greta Garbole, kolmas Rootsi kuninganna Sylviale. Need legendidega sallimustrid on kasutusel tänaseni. Presidendipaar on kinkinud salli 2004. aastal Saksa kantsleri prouale ja 2005. aastal viidi see kingitusena Hiinasse.

• Üks kuulsamaid kudujad Haapsalus oli ­käsitööõpetaja Leili Leht, kes kohalikelt ­vanameistritelt infot ja mustreid kogus. ­Tema säilinud koemustrid leiab pitsikeskusest, näiteks kauni purjekirja.

60+ soovitab

Haapsalu piiskopilinnus on nomineeritud ­Euroopa Liidu Mies van der Rohe arhitektuuripreemiale, linnuse restaureeris osaühing KAOS Arhitektid. EMYA (The European Museum of Year) žürii märkis muuseumi ära kui 21. sajandi restaureerimistöö eeskuju ning Haapsalu piis­kopilinnus pälvis Euroopa aasta muuseumi auhinna. Püsinäitus tutvustab linna ja Saare-Lääne piiskopkonna ajalugu.

Vanas kaunis Raekoja hoones avatud näitus „Kuurortlinna teejuht” annab ülevaate linna arenguloost, kui dr Carl Abraham Hunnius pani aluse meremuda ravitoime kasutamisele.

Evald Okase eramuuseum eksponeerib kahel korrusel kunstniku ja tema pereliikmete töid. Hubane muuseum on igati vaatamist väärt, aga talvekuudel suletud.

2009. aastal avatud Iloni Imedemaa toob Astrid Lindgreni raamatute illustraatori Ilon Wiklandi joonistustega ka täiskasvanutele meelde lapsepõlve.

Kunstnik Epp Maria Kokamägi on avanud Karja tänaval oma galerii. Kes soovib Haapsalus ööbida, saab seda teha ka tema, abikaasa Jaak Arro ja tütar Liisa Arro loominguga kujundatud kahes külaliskorteris.

Jalutades Šokolaadi promenaadil, mis sai nime eelmise sajandi 20. aastatel, kui seal müüdi kuuma šokolaadi, saab mööduda kunstnike ilusast puithoonest, istuda Tšaikovski pingil ja heita pilk hoonele, mis praegu kannab nime Promenaadi hotell. Seda torniga hoonet teavad kohalikud Pelzeri villa nime all, mille rajas Gustav von Ungern-Sternberg. Hotell on oktoobrist aprillini avatud ainult grupimajutusteks ja üritusteks.

Villa Friedheimi ehitas Peterburi kaubamaja omaniku Krehmeri tütar Annette von Siemens 1885. aastal. 1910. aastal ostis selle Adolf von Gernet. Praegu on kaunilt renoveeritud hoones Gerneti nime kandev kohvik-restoran ja butiikhotell.

Vana kalmistu – eriti nauditav on seal jalutada kevadel tsillade õitsemise ja sügisel lehtede langemise ajal. Seal asub 5000 kalmu seas ka perekond Gernetite rahula. Samuti Cyrillus Kreegi, Abraham von Hunniuse ja Ernst Enno matmispaik.

Rannarootsi muuseumi üks toredaim ese on vaip, millesse eestirootsi naised tikkisid rootslaste tuhandeaastase mineviku. Õuel saab teada, mida tegid rannarootslased suitsuahjuga ja milleks oli neile rannaait.

Raudteemuuseumis saab teha rännaku aega, kui auruvedurid huikasid. Tavatult pika katusealuse perrooni taga seisavad uhked eri aegadest vedurid ja vagunid, hoones sees keiserlik paviljon.

Mudaravi kuulub vaieldamatult Haapsalu juurde ja on üks vanimatest ravimeetoditest, mida Eestis juba üle 200 aasta kasutatakse. Esimene mudaraviasutus rajati Haapsallu 1825. aastal. Hiljem uurisid Haapsalu meremuda raviomadusi Tartu Ülikooli juures professor Karl Schlossman ja professor Voldemar Vadi. Aastaid tagasi olid kasutusel nn täismudavannid, kuid neid oli haigetel raskem taluda. Praegu kasutatakse kas üldiseid või paikseid mähiseid, koduseks tarbeks saab osta seepe ja vannipalle.

Valge daam

Valged kummituslikud naised on Saksa kultuuriruumis üsna levinud nähtus. Läänemaa Muuseumi kodulehelt saab lugeda, et põlvitava naisterahva lugu kuulis Carl Friedrich Wilhelm Russwurm, kes 1861. a esimesena Haapsalu linnusesse sissemüüritud neiust kirjutas, ühelt saksa soost Haapsalu kodanikult. Herzog Albrechti (1534–1540) arhiivis Berliinis on aga isegi Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi kojaülem Meineke von Schierstedti kirjutis Liivimaa poliitisest olukorrast, kus ta kirjeldab, et oli Haapsalu katedraalis olles näinud õudset, punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Mees arvanud kuju kuradi olevat ning keeldunud edaspidi kirikutesse sisenemast, kirjutab allikas.

Lugu ilmus ajakirja 60+ 2021. aasta septembrinumbris