KOLUMN ⟩ Ilma kodutundeta me jääme kodutuks …
26. juuli 2023, 08:21
Mulle ei ole midagi tähtsamat kui kodu. Olen väga kodune inimene. Koduigatsus ei lubanud mul muusikuna valida rahvusvahelist karjääri, kuigi sellest nooruses unistasin.
Kui kunagi 20aastaselt suure entusiasmiga läksin oma „Ameerika unelmat” püüdma, tundsin võõrsil olles juba mõne nädala pärast piinavat koduigatsust. Võõras veri, võõrad maastikud, võõras keel ja kultuur ning võõras … kodu. Ma ei suutnud seal olla – suur rõõm oli tulla tagasi, oma lapsepõlvekoju, vanaema juurde! Vahel on vaja tunda midagi teistsugust, et hinnata seda, mis sul on.
Mõni aasta hiljem, kui avanes võimalus esineda Euroopas ja see tähendas reisimist, lennukites ning hotellides elamist, sain lõplikult aru, et ilma koduta mu hing kärbub. See „suur võimalus” ei kaalu üles mu vajadust vaikuse, rahu, oma kodu järele.
Nii sai minust teadlikult „koduhoidja”, veel enam laste sündides. Kuigi olen elanud ka Tallinna korterites, saan päris kodutunnet tunda ikkagi vaiksemas paigas, oma majas, kus on ruumi ja aega. Ja aeda. Mu valik on niipalju kui võimalik tegutseda kodus. Ning ka oma esinemistöö teha ära Eestimaal, kaugemale ei tõmba üldse enam! Olen aastaid tegelenud kirjutamisega – ideaalne kodune töö.
Kui keegi küsib, kas kodus igav ei hakka, siis ma ei mõista seda küsimust üldse – koduperenaise töö ei lõpe ju iial. Selle peab ise vahel lihtsalt lõpetama, et minna näiteks kodulähedasse metsa koeraga jalutama, korjata kimbuke põllulilli ja tunda rõõmu teistmoodi kodusest olemisest looduse keskel. Olen elanud ka päris maal, ent elusündmused ja laste kool tõid mind väikelinna Viljandisse, õnneks võimaldab linna servas elamine piisavalt privaatsust ja metsik loodus on siinsamas!
Kõige rohkem on mu päris kodu olnud mu lapsepõlvekodu Tõrvas. Mul on hea meel, et see on alles, mu ema elab nüüd seal ja usun, et jõuan sinna jälle kord tagasi. See tundub olevat harmooniline „koduring”, kus tõesti saab lõpuks öelda – jõudsin koju. Igas mõttes.
Me koduigatsus on tihti seotud ikkagi lapsepõlvemaastikega, vähemalt mulle tundub, et lüürilisematel natuuridel. Sinna tahaks ikka tagasi, kunagi, kasvõi elu lõpus. Ma pole päriselt mõistnud mustlasehingega inimesi, kes peavad rändama, et end leida, kes elavad eri paigus maailmas. Mulle tundub, et sügav hing on seotud oma kodupaigaga, kodu on seal, kus on su juured. Neid juuri peaks toitma.
Minu kodu on minu kindlus, on ikka öeldud. Kodu on koht, kus on hea olla, kuhu on hea tulla, kust ei tahaks ära minna. Arvan, et õnnelik on inimene, kellele kodu on tasakaalu pakkuv pelgupaik. Kus füüsiline kodu ja su hingekodu kohtuvad, seal pole vastuolusid. Nii nagu hoolitsed oma hinge eest, hoolitsed oma kodu eest. Su kodu peegeldab su hingeseisundeid.
Mõtlen ikka traditsioonilisele kodutundele, mis paljudes härdust tekitab. Vanasti olid pered kodused. Vanavanemate ja laste suhted olid lähedasemad. Nüüd haigutab generatsioonide vahel lõputu kuristik. Kodused ollakse veel vaid mõne kriisiolukorraga seoses.
Kus füüsiline kodu ja su hingekodu kohtuvad, seal pole vastuolusid. Nii nagu hoolitsed oma hinge eest, hoolitsed oma kodu eest. Su kodu peegeldab su hingeseisundeid.
Meenub ühe tuttava lugu, kuidas neil maal elekter ära läks ja nad tänu sellele pimedal talveõhtul lauamängud välja võtsid ning tõesti üle pika aja küünlavalgel kokku said ja lugusid jutustasid. Pereliikmed avastasid üksteist uuesti. Tehes ahju ja südametesse tule, mis soojendas! Nii see võiks ju ollagi?
Arvan, et taolise kuldse kodu nimel tasub vaeva näha, olla truu oma kodukohale, oma lähedastele, tulla läbi raskustest, mis elu teele veeretab – see valu on osa ilust, teisiti see olla ei saa. Oleme tänapäeval liiga kannatamatud, põikpäised, me ei saa hakkama ja jätame. Tihti, jättes kodu, jätame ka hingekodu.
Jah, koduigatsusest on paljude loomeinimeste jaoks saanud loomingu läte, suur osa loovatest meestest kogeb just taolist, kodutuse valu. Teisiti samuti ei saa, tuleb minna, jätta, sest ka kodus olles ei saa hing rahu. Ta otsib ja otsib seda õiget paika.
Kodu otsimine on mehele ühtlasi nagu suure tõe otsimine. Ses suhtes mõistan ma alati rohkem naisi, emasid – lastega juba ei rända! Oledki loomulikult kodune. See ongi su sügav tõde ja äratundmine.
Kui mõtlen kodule, tuleb silme ette stseen „Nukitsamehe” filmist, kus talupere – vanaisa, ema, isa, lapsed, loomad – jooksevad avasüli metsast tagasi tulnud lastele vastu.
Kõlab Olav Ehala helge muusika ning kõik rõkkavad kooris: „Siin on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht …” Selline nostalgiline ideaal ja romantika. Klassika. Selge see, et muretuid aegu pole kodudes vist päriselt iial olnud, aga ikkagi – on püüd ja lootus, töökus kodusoojuse nimel. Saadakse hakkama ka Nukitsamehe taltsutamisega, kes võiks sümboliseerida meie pahelist poolt. Ikka kannatlikkuse ja armastusega, koduste toel.
Jah, minule seostub kodu eelkõige perega. Muidugi on kodu mõiste ajas palju muutunud. Kodud on muutunud ja peremudelid samuti. Aga mõeldes veel kord „Kodulaulu” sügavale mõttele Juhan Viidingu tunnetuses – „ilma kodutundeta me jääme kodutuks”, võiks kodu meist just parema välja tuua, meid paremaks luua.
Kui rääkida aga Eestimaast kui kodust, siis muret jagub. Nii nagu Eesti loodus võib olla imeliselt lüüriline, kõige kaunim paik maailmas, mille järele hing ihkab: „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad ...”, nii võib see olla ka hall ja raske, rõske. Aeg, kui pimedus võtab meilt jõu, kui tujukad lumetuisud ei lõpe ja kevadeootus veab alt.
Samamoodi on tunded ja olemised ka kodumaa tulevikuga seoses. Olen tahtnud hoida poliitikast kaugemale, ent näen nüüdseks, kuidas globaalne poliitika, mis meile peale surub, hävitab tasapisi selle, mis meile seostub armsa Eestimaaga. Maaelu, puhas loodus, mets, pere- ja kultuuritraditsioonid.
Väikeste paikade lasteaiad-koolid, raamatukogud, kultuuri- ja kogukonnaelu suretatakse välja, raha ei jätku! Lõpuks pole ka seal eestvedajaid, sest õhinapõhisus ei toida kaua, kui igapäevaelu nõnda kallis. Eks proovi tulla maale elama!
Kui seisad tänapäeval eestluse, eesti keele, kultuuri, eesti perede eest, on oht, et sind peetakse radikaalseks. Ometi arvan, et peaksime leidma tasakaalu teistele meeldimise ja endasäilitamise vahel. Eesti on liiga väike, et saaksime võtta kõik vastu ja kuuletuda kõiges. Ka see kangus peab meis teatud määral säilima, et meist üle ei sõidetaks. Meie iseseisvus. Muidugi on julgeolek tähtis, ent veel olulisem on me endi JULGE OLEK – me peame kaitsma seda, mis kaitset vajab. Me kodusid.
Usun, et kui üldse on olemas püsivat õnne, siis saab see seisneda kodus ja peresuhete harmoonias, niisamuti nagu sõltub sellest me vaimne tervis. Olukorras, kus oleme keskendunud välise mulje jätmisele ja isikliku õnne tagaajamisele, mis on tihtilugu meelepetted, ei saa me ka päriselt hoida kodusid. Ei oma hingekodu ega füüsilist kodu. Ega ka mitte oma kodumaad.
Õnnelik saab olla vaid inimene, kelle kodumaa, kodu ja hingekodu on hoitud.
Kes on Hedvig Hanson?
Eesti laulja Hedvig Hanson sündis 22. aprillil 1975 Tartus. Oma ande päris ta emalt lauljalt Novella Hansonilt ning isalt Tõnu Kilgaselt. Autoril tuleb jagada end mitme rolli vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu. Hedvig Hansonil on kaks poega: Holger ja Daniel.