REISILUGU ARHIIVIST Sibulatee ühendab mitut kultuuri ja rahvust ning üllatab kiiksudega

, ajakirjanik
Copy
Nautige tänavamiljööd – katkematut majaderida suurte väravate ja pikkade Peipsini ulatuvate kruntidega. Külad kuuluvad Eesti kauneimate hulka.
Nautige tänavamiljööd – katkematut majaderida suurte väravate ja pikkade Peipsini ulatuvate kruntidega. Külad kuuluvad Eesti kauneimate hulka. Foto: Thea Karin

„Tänu meie naabritele – Matrjonale, Ainole, Ninale ja Tanjale – me siin majas olemegi. Kui esimest korda siin peatusime, siis naabrid tulid ning jutustasid maja ja küla ajaloo. Õhtul, kui Tartusse jõudsime, ostsimegi maja ära,” räägib Raul Oreškin Voronja galerii ees seistes.

„Fassaadil on naabrid ja maailm ära kaardistatud. Kui kalurimaja paadikuuri uksed kinni panna, näeb kohalikke mustreid ja kahte sibulat, millel maakera – kunstnik Hapniku töö. Siia on leidnud tee külalised kõikidelt kontinentidelt peale Aafrika,” ütleb Raul.

Hoone sees oleva näituse on kokku pannud teadlased. Objekte vaadates selgub, et kõik, mis on varem tundunud pöörane, realiseerub, just nagu isesõitvad autod või lähenemine igavesele elule. Õhus on 2021. aasta suve küsimus – kas robotite tehtu on kunst? Proosalisema objektina seisab valgeks võõbatud ja lõhna-installatsiooniks nimetatud kuivkäimla, mis on peamiselt pälvinud väliskülaliste tähelepanu.

Voronja galerii eestvedajad Raul Oreškin ja Kaili Kask ootavad külalisi naerulsui. Kui kalurimaja paadikuuri uksed kinni panna, näeb kohalikke mustreid ja kahte sibulat, millel maakera. Voronja galeriisse on leidnud tee külalised kõikidelt kontinentidelt peale Aafrika.
Voronja galerii eestvedajad Raul Oreškin ja Kaili Kask ootavad külalisi naerulsui. Kui kalurimaja paadikuuri uksed kinni panna, näeb kohalikke mustreid ja kahte sibulat, millel maakera. Voronja galeriisse on leidnud tee külalised kõikidelt kontinentidelt peale Aafrika. Foto: Thea Karin

Voronja galerii juurde kuulub vahvlilõhn. Kila-kola laadal käivad galerii eestvedajad Raul Oreškin ja Kaili Kask otsimas ennekõike vanu vahvliraudu, sest alates teisest hooajast keeravad nad vahvleid rulli. Kella kuue ajal ilmuvad külalapsed, kes praakvahvlid endale saavad.

Varnjas muutub maailm

Varnja küla on Sibulatee esimene peatuspunkt, kui minna mööda Peipsit Tartust põhja poole. Küla nime seostatakse Peipsi järvel Jäälahingu teele jäänud varesekiviga ja nii on Voronja galerii vapil vares.

Varnja küla vanausuliste palvela, mida võiks lausa kirikuks pidada, seal on Eesti kõige rikkalikum ikonostaas ja tornikiiver meenutab tsaar Saltaani mütsi, jagab Varnja küla tinglikult kaheks, Eesti ja Vene osaks.

Vanausulised

Venemaalt pärast 17. sajandi kirikulõhet repressioonide eest põgenenud vanausuliste kohta võib öelda, et tegemist on omaaegsete Vene impeeriumi kirikupoliitika ohvritega. Aastasadu eristusid nad õigeusklikest rahvuskaaslastest parema kirjaoskuse, töökuse ja tugevama sotsiaalse võrgustiku poolest. See vanausuliste erilisus peab paika praegugi. Neid kutsutakse bespopoovetsid, papita rahvas, mis tähendab, et nad on radikaalsem pool vanausulistest, kes vältisid täielikult kontakte õigeusu kirikuga. Peipsi-äärsetes vanausuliste pühakodades pole vaimulikku hierarhiat, kirikuisa leitakse oma kogukonnast ja teda kutsutakse batjuška’ks ehk isakeseks. Sellesse iselaadi vaimulikurolli on siin tõusnud ka naisterahvad, mida, arvestades vanausuliste traditsioonide rangust ja konservatiivsust, võiks nimetada lausa ehmatavalt moodsaks.

Peipsi vanausuliste külad on suhteliselt jõukad, maju on jaksatud remontida ning kala ja sibulad on viimaste aegadeni leiva kenasti lauale toonud. Nüüdses supermarketimaailmas on see küll keerulisemaks muutunud, aga hakkama saavad nad siiski. Majanduslikul toimetulekul on aga ka oma pahupool – uued ehitusmaterjalid võimaldavad elukeskkonda hoida korras viisil, mis kipub vana ja võluvat välja tõrjuma.

Vanausulised tähistavad pühi perekeskselt. Seega kõige tähtsam ühine pidu on juulikuine kalurite päev.

Teeäärne roheline maja on Mesi Tare, kus elab perekond Mesi, kes agaralt üritusi korraldab. 2017. aastal leiti just seal Eesti meister sääsepüüdmises.

Samovarimaja sai valmis augustis 2020. Esimene eksemplar tuli Tartu kuurist, viiendast samovarist otsustati neid koguma hakata ning Herling Jürimäe ja abikaasa Marko Mesi kogus on praegu üle 130 samovari.
Samovarimaja sai valmis augustis 2020. Esimene eksemplar tuli Tartu kuurist, viiendast samovarist otsustati neid koguma hakata ning Herling Jürimäe ja abikaasa Marko Mesi kogus on praegu üle 130 samovari. Foto: Thea Karin

Herling Jürimäe õpetab samovare õigesti kasutama. Samovarimaja sai valmis augustis 2020. Esimene eksemplar tuli Tartu kuurist, viiendast samovarist otsustati neid koguma hakata ning Herling Jürimäe ja abikaasa Marko Mesi kogus on praegu üle 130 samovari.

Mõni inimene tuleb siia lausa oma samovariga, et õppida samovari kasutama. Teine Herlingi kirg on täpilised tassid, need meenutavad vanaema nõusid uhke sektsioonkapi klaaside taga. Herlingi enda kaunilt dekoreeritud kapis on üle 500 tassi. Tee valatakse joomiseks aga traditsiooniliselt alustassile, sest samovarist tuleb tuline vesi, mis teetõmmisele peale valatakse.

Teeks on põdrakanepist valmistatud ivan tšai, mis pidavat lausa 99 häda vastu aitama, naerab Herling. Tee kõrvale pakub Herling sibulapirukat. „Sibulatega ma ei koonerda,” ütleb ta, „pool kuni kilo läheb ühe piruka sisse, mis on vanade retseptide järgi ahjus tehtud.”

Igaühel on siin oma retsept. „Suurim erinevus on selles, et piruka sisse läheb ka perenaise hingesoojus,” lisab Herling.

„Talupojatarkus on eluga Varnjas kaasa tulnud, näiteks arusaam, et kõike ei pea tegema kiirustades nagu linnas, elada tuleb loodusega ühes rütmis,” räägib Herling. „Elame kiriku ümber, meie elu on esmajärjekorras seotud aianduse ja järvega. Siin on tore oma keel, kus eestikeelseid sõnu mugandatakse vene keelde. Näiteks ei tõlgita ametiasutusi, näiteks Maksu- ja Tolliamet,” muheleb Herling.

Ta tajub iga päev, et õhustik ja eriline tunne ei lase tal pealinna tagasi tahta. „Naabritele lähed paadiga külla, elu on teistmoodi, teises rütmis. Nagu oleks välismaal, ütlevad meie külalised.”

Mesi Tares on Eesti esimene EHE märgisega majutuskoht, mis pakub võimalust ööbida ehtsas kalurimajas. Eriti võluv on peremees Marko Mesi paadimajutus, mis laieneb Majutuslaevastikuks.
Mesi Tares on Eesti esimene EHE märgisega majutuskoht, mis pakub võimalust ööbida ehtsas kalurimajas. Eriti võluv on peremees Marko Mesi paadimajutus, mis laieneb Majutuslaevastikuks. Foto: Thea Karin

Väga populaarseks on saanud Mesi Tare paadimajutus ja vanade kalapaatide kogust on saanud ööbimiskohad, ühes isegi saun sees. Kuna nõudlus on suur, siis tuleb neid peatselt juurde ja nimigi on valmis: Majutuslaevastik. Herling sõnab, et elab juba kaheksandat aastat Varnjas ega kahetse, et armastus ta siia tõi.

Kunst Lendavas Laevas

Paarisaja sammu kaugusel Samovarimajast ja Voronja galeriist Peipsi poole leiab kodurestorani Lendav Laev. „Kaks aastat tagasi tulime Raulile suveks külla. Saime teada, et sõbra maja jäi vabaks ja jäimegi, ütleb maali- ja toidukunstnik ning Tartu veinibaari Vein ja Vine üks omanikke Martin Laiapea. „Nüüd tulevad sõbrad ise siia.”

Menüü on loomingulises muutuses ja nõutud hittide kõrvale saab alati proovida Martini loodud uustulnukaid. Juba alumise terrassi seintel leiab nii peremehe kui ka elukaaslasest kunstniku Tuuli Vahesaare põnevaid töid. Silma torkab, et Tuuli kasutab palju loomset orgaanikat, näiteks veise hingetorusid, luid, konte ja jänesekõrvu, kassiskeletist on saanud viiul. Tuulile on omane valmis asja edasitegemine. Kleit võib muutuda millekski hoopis muuks.

Kodurestoranis Lendav Laev toimetab maali- ja toidukunstnik ning Tartu veinibaari Vein ja Vine üks omanikke Martin Laiapea koos elukaaslase Tuuli Vahesaarega. Vabaõhurestoran koos laevaninakujulise terrassiga on Jarek Kasari ehk muusik Chalice’i isa ehitatud. Tema unistus oli vaadata üle roostiku kaugele järvele.
Kodurestoranis Lendav Laev toimetab maali- ja toidukunstnik ning Tartu veinibaari Vein ja Vine üks omanikke Martin Laiapea koos elukaaslase Tuuli Vahesaarega. Vabaõhurestoran koos laevaninakujulise terrassiga on Jarek Kasari ehk muusik Chalice’i isa ehitatud. Tema unistus oli vaadata üle roostiku kaugele järvele. Foto: Thea Karin

Ühiselt märkasid Martin ja Tuuli kunagise radiaatori ümbert leitud koleda taku iselaadset ilu ja sellest on nüüd valminud õhulised valgustid. Linakiust tegi Tuuli pulmakleidi, Martin modellile korsettkleidi.

Vabaõhurestoran koos laevaninakujulise terrassiga on Jarek Kasari ehk muusik Chalice’i isa ehitatud. Tema unistus oli vaadata üle roostiku kaugele järvele, laevaninalt avanebki kõige avaram vaade.

Martin ja Tuuli hakkasid karakatitsaid koguma. Neid on isegi rohkem kui kasse, nimelt neli. Kassid see-eest pakuvad restorani külalistele suurt rõõmu. „Selle küla võnge ja õige energeetika on see, mis siin kinni hoiab,” ütleb Tuuli. „Viis kilomeetrit enne Peipsit hakkas midagi justkui muutuma, aeg läks aeglasemaks. Inimesed ja veider ekstsentriline vana­usuliste kogukond teevad kokku mõnusa koha, meile just õige.”

Galerii avasid Martin ja Tuuli sel aastal. Seal tutvustavad nad nii enda kui ka teiste kunsti, kaasa arvatud toidukunsti.

Sibulamies ja tema kõrged peenrad

Konstantin Avvo on Kolkjas kaua elanud. Ta tutvustab end kui Sibulamies, nagu kutsuvad teda soomlased. „Kui valitsus otsustas, et pandeemia tõttu ekskursioonigrupid enam tulla ei tohi ja piirid läksid kinni, siis olid meie lauad külalistele kaetud. Pirukad tuli ise ära süüa ja nii me paksuks läksime,” naerab Konstantin.

Konstantin Avvo tutvustab end kui Sibulamies, nagu kutsuvad teda soomlased. Oma Kostja Sibulatalus kasvatab ta sibulaid nii, nagu seda läbi sajandite tehti. „Aga kasvatajaid jääb aina vähemaks, vanemad ei jõua enam ja nooremad ei taha nii palju tööd teha,” ütleb ta.
Konstantin Avvo tutvustab end kui Sibulamies, nagu kutsuvad teda soomlased. Oma Kostja Sibulatalus kasvatab ta sibulaid nii, nagu seda läbi sajandite tehti. „Aga kasvatajaid jääb aina vähemaks, vanemad ei jõua enam ja nooremad ei taha nii palju tööd teha,” ütleb ta. Foto: Thea Karin

Oma Kostja Sibulatalus kasvatab ta sibulaid nii, nagu seda läbi sajandite tehti. „Aga kasvatajaid jääb aina vähemaks, vanemad ei jõua enam ja nooremad ei taha nii palju tööd teha,” ütleb Konstantin.

„Meie vaatame mulda ja teeme igal aastal uued kõrged peenrad.” Peenarde vahele jääb vesi, kui kevad on märg. „Kui majade ümber on korralikult lihvitud ja limpsitud põllud, siis on need surnud majad.”

Vanasti läks palju rohelist sibulat Leningradi ehk Peterburi turule ja kasvatajate huvi oli suurem. Kõrgpeenarde tegemine nõuab oskust ja jõudu. Kohalikud nimetavad neid peregonnõi, mis tähendab nihutatut ja tuleb sellest, et peenraid tõstetakse ümber. Kui peenrad on valmis, siis pole vahet, kui palju vihma tuleb, vesi jääb peenarde vahele ja sibul kasvab. Kui suvi on kuiv, jätkub peenardel niiskust ning kõrgemas peenras kasvavad sibulad paremini. Kolmas põhjus on kahjurid. „Kui peenar on päikese käes, hävivad kahjurid kergemini,” selgitab Konstantin.

„Juuli keskel tulevad esimesed mugulad, siis hakkame sibulavanikuid punuma. Naiste käed on vanikute tegemiseks kõige õigemad ja paremad,” muheleb ta. „Kõik, kes tulevad, tahavad teada, mis sort see Peip­si sibul ikka on,” räägib Kostja. „Meie sibulal on organoleptilised omadused. See tähendab, et sibul pole päris magus, aga mitte ka päris mõru.” Peipsi sibula omadused säilivad korraliku kuivatamise korral järgmise sügiseni.

Peipsiveere sibul

Rahvusvahelises mastaabis omalaadne köögivilja ja kultuuripärandi sümbioos: ühes kohas kasvatatakse samasuguse tehnoloogiaga ligemale 200 aastat üht ja sama kultuuri.

Sibulakasvatus hakkas Peipsi ääres arenema 19. sajandi keskel, kui Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti hakati ka siin kasvatama. Kõrgpeenrad tehakse valmis labidaga.

Peipsi sibul sai esimese Eesti toiduainena viis aastat tagasi riikliku toidukvaliteedikava ja kasvatajad võivad kasutada märgistust „Peipsi sibul” või „Peipsi tippsibul”.

DNA-uuringu kohaselt on Peipsiveere sibul suhteliselt homogeenne. Eri taludes kasvatatava sibula suhkru- või vitamiinisisaldus võib tunduvalt erineda, igal perel Peipsi ä­äres on seega nii-öelda oma sibul.

Nõuanne: kes end talveks sibulatega kindlustada soovib, ostab neid augustis. Kes sibulakoorimisel nutab, selle silmad hakkavad teravamalt nägema, sest lendunud ühendid puhastavad.

Kes Peipsi äärde läheb, saab teada, kui palju peab sibulakasvataja tööd tegema, et ilusaid sibulaid saada. Konstantin võib pidada terve loengu oma sibulate tervistavatest omadustest. Need aitavat isegi rikutud DNAd parandada. „Noored peaksid rohkem meie kanti tulema, et aru saada, et sibul ei kasva poes kasti kõrval, vaid selle kvaliteet pärineb just Sibulateelt,” leiab Konstantin.

„Elame päev korraga, täna vaatame, mis homme saab,” ütleb Martin Lendavas Laevas. „Või homme vaatame, mis homme saab.”

Sibulateel, kus aeg läheb üha aeglasemaks ja õhus on õige võnge, saab endale sellist luksust lubada. 

60+ soovitab

Varnja kunstiküla

Voronja galerii – hooaja põnev näitus „Kolm­ainsus – Teadus. Kunst. Ulme”.

Samovarimaja – üle saja samovari. Teed juuakse Herling Jürimäe kogutud täpilistest tassidest. Samovari kasutamise ja keedusuhkru keetmise õpitoad.

Lendav Laev – suvine restoran ja galerii, Mattias Sonnenbergi näitus „Led-Luminism”.

Varnja vanausuliste palvela. Ettetellimisel. Naistel võiks sisenemisel kaasas olla sall pea katmiseks ja seljas pikem kleit, et põlved oleksid kaetud.

Mesi Tarest saab tellida matka Emajõe suursohu jõhvikale või paadiga merele. Talvel lumega saab karakatitsaga ehk paksude kummidega sõidukiga jääle.

Varnja elava ajaloo muuseumil on kaks tillukest tuba, kust kohalikel on võimalik laenutada riideid pidupäevadeks, sellest ka muuseumi nimi.

Varnja Piirivalvekordonis saab tutvuda kordoni tehnikaga.

Kiiksuga hoovid. Neid on 25, näiteks mänguasjaaed, tassipuu, paadikujuline maja, muinasjutupuu. Silmad tuleb lahti hoida.

Kolkja avalikus rannas saab supelda ja piknikku pidada.

Kostja Sibulatalus saab tutvuda sibulakasvatuse võlu ja valuga.

Nautige tänavamiljööd – katkematut majaderida suurte väravate ja pikkade Peipsini ulatuvate kruntidega. Külad kuuluvad Eesti kauneimate hulka.

Varnjas on kiiksuga hoovid. Neid on 25, näiteks mänguasjaaed, tassipuu, paadikujuline maja, muinasjutupuu. Silmad tuleb lahti hoida.
Varnjas on kiiksuga hoovid. Neid on 25, näiteks mänguasjaaed, tassipuu, paadikujuline maja, muinasjutupuu. Silmad tuleb lahti hoida. Foto: Thea Karin

Kõhutäis

Voronja galerii juurde kuulub vahvlilõhn. Kila-kola laadal käivad galerii eestvedajad Raul Oreškin ja Kaili Kask otsimas ennekõike vanu vahvliraudu, sest alates teisest hooajast keeravad nad vahvleid rulli.
Voronja galerii juurde kuulub vahvlilõhn. Kila-kola laadal käivad galerii eestvedajad Raul Oreškin ja Kaili Kask otsimas ennekõike vanu vahvliraudu, sest alates teisest hooajast keeravad nad vahvleid rulli. Foto: Thea Karin

Sibulapirukaid tuleb kindlasti proovida, näiteks viib Samovarimajas keele alla lahtine pirukas.

Kolkjas Kostja Sibulatalus saab proovida Kostja imelisi sibulapirukaid.

Lendav Laev. Et kõigile Martin Laiapea toidukunsti jätkuks, on hea tulekust teada anda. Menüüst ei puudu vana retsepti järgi valmistatud sibulapirukas. Kõhtudesse on kadunud tuhanded burgerid koduaia tomatite ja õigesti valmistatud lihaga. Restorani hitt on kohalik krõbe koha. Menüü on pidevas loomingulises muutuses.

Augustist septembri lõpuni laiuvad Sibulatee majade ees müügiletid, kust saab suitsukala, sibulaid ja kurke.

Kus ööbida?

Mesi Tares on Eesti esimene EHE märgisega majutuskoht, mis pakub võimalust ööbida ehtsas kalurimajas. Eriti võluv on peremees Marko Mesi paadimajutus, mis laieneb Majutuslaevastikuks.

Artikkel ilmus ajakirja 60+ 2021. aasta augustinumbris

Tagasi üles