Jõelähtme – Kostivere hõbeaarde ja uhke mõisa ning Raasiku Smaragdiga
Kui sõita Tallinnast 20 minutit mööda Peterburi maanteed, jääb tee äärde kalmeväli kivikirstkalmetega. See on mälestus ajast, mil Jõelähtme elanikud oma lahkunutele maapealsed hauamonumendid rajasid, mille keskele ehitatud kivikirstus leidis koha surnu.
Kui 1980. aastatel maanteed laiendati (1946. aastal ei pööratud Peterburi (Leningradi) tee ehitusel veel leitud kalmetele tähelepanu), avastati iidsed kivikirstkalmed uuesti ja tõsteti need kivide kaupa 20 meetrit lõuna poole, praegusesse asukohta Rebala keskus-muuseumi juurde. Kirstudes oli säilinud hauapanuseid: luust ehtenõelu, pronkspintsetid, habemenuge, nööpe, spiraalikujulisi oimukaunistusi, käevõru, merevaikhelmes. Pärast jaanipäeva tulevad need Eesti Ajaloomuuseumist suveks Rebala muuseumisse.
1974. aastal tuli siia arheoloogilisi uuringuid teostama arheoloog Vello Lõugas. Tema väsimatu tegutsemine erinevates võimuinstantsides viis selleni, et 1987. aastal kehtestati lõpuks Rebala riiklik muinsuskaitseala, mis sundis Maardu keemiakombinaati oma kaevandamiste plaane muutma ja säästis olulised kultuurmaastikud ülestuhnimisest. Fosforiidi kaevandamine lahtistes kaevandites oleks tähendanud muistse maastiku hävitamist.
„Kivikalmetel on muinasajastu seisukohalt tähtis roll,” ütleb Sirje Lubi, kes 17. mail alanud hooajal uksed muuseumikülastajatele avas. Sirje on Jõelähtme elanik ja lisab, et tema koduvallas on kultuurilugu ajalooga imeliselt kokku põimunud. „Muinasaja pikk vaade ja fosforiidisõja roll Eesti taasiseseisvumises, mida veel hästi mäletatakse, peaks ka noori kõnetama,” arvab ta. Sirjel on moto – ajalugu ja kultuur kõnetab neid, kes seda armastavad. Seega tuleks kivikirstkalmete juures võtta aega ka muuseumisse minekuks.
„Jõelähtme – aja lugu elab siin”. Nii ütleb Jõelähtme valla logo. See lugu võib alata Rebala muinsuskaitsealaga, unikaalse maastikuga, mis on kujunenud umbes 3000 aasta jooksul enne Kristust. Just siin asus muinaskihelkonna keskus Rebala, mis andis tõenäoliselt nime kogu maakonnale ja Tallinna linnale (Rävala ja Reval).
Kostivere hõbeaare
Kostivere küla maadelt leiti 1939. aastal hõbeaare, millest muuseumis on olemas fotod. Pärast Põhjasõda läks Eesti Vene keisririigi koosseisu. Vürst Menšikovi korraldusega 29. veebruarist 1716 ühendati Kostivere mõis talle kuulunud Maardu mõisaga.
Nõukogude ajal oli mõisa peahoones sovhoosikeskus, mis jäi pärast majandi lagunemist pikaks ajaks pooltühjaks. Siis võtsid aga energilised elanikud renoveerimise enda kätte ja praegu võib sisse astuda aktiivse kultuurieluga Kostivere kultuurimõisa.
Mõisa interjöör, mida igal aastal täiustatakse, alles näitab aegamööda oma ilu – väike, aga kaunis on renoveeritud saal. Et seda ja arenevat renoveerimist imetleda, tuleb minna looduskaitsealuse pargiga jõesaarele. Eestis ainulaadsena on Kostivere mõisas säilinud 14 mõisa abihoonet, osa neist vajab veel remonti.
Kogukonna oodatuim suvesündmus on Kostivere mõisapäev. Igal aastal on see pühendatud mingile teemale. „See on alati ühine nuputamine,” ütleb kultuuritöö korraldaja Mehis Viskar. Teemasid on olnud harivaid, näiteks „Meeste tegemised”, „Lahe on olla noor!”, „Kaheksa sajandit Maarjamaad”, „Karjapoiss on kuningas”, „Isamaaline piknik”, „600 aastat mõisakultuuri”, „Sõida tasa üle silla”, „Sada maitset ühes pajas”. Järgmine mõisapäev toimub küll alles järgmisel aastal, aga sel suvel kutsub mõis 12. juulil kontsert-piknikule, millel Mari Kalkun esitleb oma uut albumit.
Raasiku Smaragd
Rätla küla Udaru talu on 1999. aastal pärjatud ajakirja Maakodu ning 2000. aastal ajakirja Kodu ja Aed kaunima aia tiitliga. Kõige viimase tunnustuse andis Udaru talule kui Raasiku kõige kaunimale Raasiku vald.
Rätla külas metsade vahel on praegu kolmehektariliseks kasvanud dendropark, mis 2015. aastast kannab nime Smaragd. 1982. aastal ostis lagunenud hooned ja võssakasvanud aia Aksel Kurt. 1987. aastal hakkas ta iluaeda rajama. „Ühel oli raha, teisel teadmised,” ütleb Udara talu perenaine Monika Kannelmäe. Ta peab silmas seda, et koos elukaaslase, legendaarse maastikuarhitekti ja aiakujundaja Irma Tunglaga tekkis isal tore sümbioos, sest naine tundis hästi püsikuid ja on meie aiandusajaloos tuntud kui andekaim „lilledega maalija” ehk püsikupeenarde kujundaja. Monika isa Aksel armastas suuremõõtmelisi puid-põõsaid. Talukoht pärineb 17. sajandist, Monika teada oli tol ajal ajaloolise Udara talu kohal talimaantee ristumispaik.
