Jaan Pärn – arhitektist juveliir, kelle kõige ilusam ehe on veel tegemata

, ajakirjanik
Copy
Ehtekunstnik Jaan Pärn ütleb, et lapsepõlves õppis ta kõigepealt heegeldama ja kuduma ning alles siis lugema ja kirjutama. Kui ta praegu heegeldab ühe hõbedast kaelaehte, saab tema oma käsitöö eest rohkem, kui oli tema käsitööõpetajast ema tollane aastapalk. Ometi just emalt Jaan oma oskused sai.

Mihkel Maripuu/Postimees
Ehtekunstnik Jaan Pärn ütleb, et lapsepõlves õppis ta kõigepealt heegeldama ja kuduma ning alles siis lugema ja kirjutama. Kui ta praegu heegeldab ühe hõbedast kaelaehte, saab tema oma käsitöö eest rohkem, kui oli tema käsitööõpetajast ema tollane aastapalk. Ometi just emalt Jaan oma oskused sai. Mihkel Maripuu/Postimees Foto: Mihkel Maripuu

„See on naljavitriin. Noortele inimestele läheb taaskasutus hästi peale ja ma tahan ka vahel noorem olla, kui ma tegelikult olen,” ütleb Jaan Pärn vitriini kohta, kust paistavad täiesti teistsugused ehted kui ülejäänutes.

õik mehed tunnevad siin ära nõukogudeaegsed elektrikaitsmed, siin on kuulsa portselanimeistri Kuznetsovi tehase katkiläinud tassisang, see on minu enda auto katkine tagatuli, siin on arvutikomponente,” selgitab ehtekunstnik ja viitab pikkadele hirvehammastele, öeldes, et neid on ka keegi kunagi kasutanud, nii et taaskasutus seegi.

Sel moel algab vestlus Jaan Pärnaga, kui olen Meistrite hoovi toredast kõrgete kiviastmetega keerdtrepist üles roninud. Maikuus tähistas Jaan Pärn selles galeriis teise korruse paekiviseinte vahel 70. sünnipäeva. Galerii kauni säilinud ematala küljes ripub allkorruse kontori ja galerii lagi. „Põrand sai tehtud kolmel tasapinnal, et näidata tala kogu ilu – ikkagi 700 aastat,” rõhutab arhitektiharidusega Jaan Pärn.

Jaan Pärna on mul au tunda ülikooliajast, kui me minu tollase fotograafist elukaaslasega korraldasime Austria-Eesti kunstnike ühisnäituse ülikoolilinnas Grazis. Sisearhitekti ja disaineri Taso Mähari kõrval oli üks kunstnik ka Jaan Pärn. Näitusel olid väljas Jaani filigraanehted. Juba siis rõhutas noor juveliir ehete tähtsaimat omadust: „Mina tõstsin kujunduse kolmemõõtmeliseks. Tänu sellele, et esimese diplomi järgi olen arhitekt.” Uhke on Jaan Pärn selle üle, et siiani ei tee mitte keegi ehteid temaga sarnases stiilis.

Juhus tegi arhitektiks

Arhitektiks sai mees tänu juhusele, sest maapoisina ehmatas teda suur tung metalliosakonda ja ta otsustas paberid sisse anda arhitektuuri. Saigi sisse. Metalliga tegelemine nihkus seega veidi edasi, aga andis kaasa oskuse, mis on ehtekunstis rohkelt tunnustust toonud. „Kui saadan oma ruumilised filigraanehted rahvusvahelisele näitusele või konkursile, on diplom või medal kindlustatud, sest selline ehe torkab silma.”

Olen ise seda väidet kontrollinud. Jaan Pärna 3D-ehtega on tõepoolest lihtne silma torgata. Tore on küsijale vastata, et tegemist on Eesti ühe tuntuima ehtekunstniku loominguga.

Diplom arhitektuuri erialal on aga ainult üks Jaan Pärna mitmekülgsetest oskustest. Avastan ka heegeldatud kaelaehte. „Lapsepõlves õppisin kõigepealt heegeldama ja kuduma ning alles siis lugema ja kirjutama,” meenutab Jaan. Kui ta praegu heegeldab ühe hõbedast kaelaehte, saab tema oma käsitöö eest rohkem, kui oli tema käsitööõpetajast ema tollane aastapalk. Ometi just emalt Jaan oma oskused sai.

Pilk jääb pidama Haapsalu Toomkiriku akna valgel daamil. „Olen alati öelnud, et loodus on kõige parem kunstnik. Kui valge daam on juba kivi sees olemas, siis kuhu ma ta ikka mujale panen, kui tegin daami ümber hõbedast kirikuakna, et keegi ei saaks seda kuidagi teisiti tõlgendada.”

Loodusest on Jaan Pärn toonud mereande, teokarpe. „See on looduse looming,” ütleb ta, „siin ei pea ise midagi  välja mõtlema, kui seda nii perfektsel viisil loodusest võtta on.” Ehtekunstnik lisab ainult veidi metalli, et ilu esile tõsta.

Tagasi üles