/nginx/o/2023/06/30/15423723t1hb788.jpg)
„Tartumaisus tuli meie ellu eelmisel aastal, kui hakkasime kriisist väljuma,” tunnistab Tartu turundusstrateegia juht Helen Kalberg.
„Mõtlesime, et tartumaalanegi ise ei tea Tartu linnast ja seda tuleb tutvustada. Hea näide on Ula baar – mõnus koht Toomemäel, natuke orus, külgedelt varjatud – see iseloomustabki tartumaisust,” tutvustab Helen Kalberg. Kes teakski seda paremini kui Tartu linna turundusstrateegia juht aastast 2016.
„Meie eesmärk on teha asju nii, et nii linlasel kui ka külalisel oleks siin hea olla: mugav liikuda, piisavalt kultuuri ja meelelahutust,” lisab ta. Liikumiseks sobib Tartus rattaringlus – 800 jalgratast ja 80 rattaparklat. Autot, ütleb Helen, Tartus vaja ei olegi.
Rattaringlus laieneb ka Tartu ümbrusesse. Aga veesõidukidki on tähtsad. Jõematkade sari „Avasta Emajõgi” on sel aastal mitmekülgne, on ka kanuud ning Sisevete Festivali tarbeks tuuakse välja n-ö raskekahurvägi.
Helen Kalbergi isiklikud lemmikud on suvekontserdid, mis toimuvad tavatutes paikades, mõnusates jõekäärudes ja kohtades, kus tavaliselt pole harjutud muusikat kuulama.
„Kaua on oodatud, et Emajõgi jälle ellu ärkaks,” ütleb Helen Kalberg. Sellele aitas kaasa seltskond noori loodusentusiaste, kes otsustasid, et lodi kuulub Tartu ja linna ajaloo juurde ning see tuleb ellu äratada. Enne seda nähti lotja viimati sõitmas 1950. aastatel. Lodi Jõmmu on 12 meetrit pikk, 7,5 meetrit lai, süvist on paberite järgi ainult 70 cm, kuigi raskust on laeval 30 tonni. „Selline lodi sobibki hästi just Peipsi ja Emajõe madalates vetes seilamiseks,” selgitab sõidul mööda Emajõge kapten Taavi.
Lodjad ehitati hansakogede eeskujul, neid peetakse viikingiaegsete kaubalaevade järeltulijaiks. Koge oli keskaegne ühe- või kahemastiline purjelaev, mis oli kasutusel kauba- ja sõjalaevana. Praeguse aluse tekil on lambanahad pehmeks istumiseks ja avaras sisemuses köök, et jahedamal ajal kuuma teed teha.
/nginx/o/2023/06/30/15423726t1h86d2.jpg)
/nginx/o/2023/06/30/15423727t1h2594.jpg)
Sildudes heidame pilgu lodjakotta, paar sammu Lodja Ootamise Kohvikust on laevaehitushall, kus saab katsetada vanu töövõtteid endisaegsete tööriistadega. Pisikese lodjamudeligi võib valmis ehitada. Seintel on hulgaliselt infot viikingiajast ja lodja ülesehitusest.
„Kui kolisin perega Tartusse, siis juhuslikult majja, kus elasid Priit Jagomägi ja Liselotte (Liisa-Lota Kaivo), kes ongi Lodjakoja eestvedaja. Nemad kutsusidki vaatama. Tundus nii vahva, et läksin Tartu merekooli, mis on ainuke kool Eestis, kust saab sisevete laevajuhi paberid. Nüüd olen juba seitse aastat kapten Jõmmul,” räägib Taavi Jaadla ja tutvustab hallis lodja raudu, sepistatud kruvisid, tekinaelu, sinkleid ja linatakku.
Põranda on noored ise teinud. „See on ristitammeklots, kõige kõvem osa, seega peab kulumisele hästi vastu, lausa tuhandeid aastaid ja annab hallile erilise hõngu,” ütleb kapten.
Ühele lauale on kogutud kalade maketid. Oma silmaga võib näha, milline on kaitsealune tõugjas. „Emajõe kõige suurem kala on säga, kes võib kasvada kolme ja poole meetri pikkuseks ja 200kiloseks. Tema imeb oma saagi endasse, nii et kui teid keegi ujumisel hakkab endasse imema, siis teadke, see on säga,” naerab kapten.
Tartu kesklinnas asuvas loomemajanduskeskuses leiab mõnusa siseõuega kohvik-restorani Spargel, mille asutasid kolm kokka Ahto Kikas, Roman Kljutšivski ja Olger Vagul. Kõige pikema kogemusega peakokk Ahto Kikas mõtleb välja menüü. Roman Kljutšivski aga igatseb dokumendimajanduse juurest, mis tema õlgadele pandud, tagasi kööki.
Söögikoha nimetus justkui vihjaks, et tegemist on taimetoidurestoraniga. „Meil oli Tartus baar Möku, aga ega siis külalised mökud polnud,” naerab Roman Kljutšivski.
Spargli hittroad on need, mis menüüst korra kadusid, aga tuli jälle tagasi võtta. Sel põhjusel pannakse neid nüüd ka purkidesse. „Kõigi aegade lemmik on brüleekreem, mis on ka kõige uuemas menüüs sees. See kolmekäiguline menüü on koostatud Olav Ehala lemmiktoitudest, kes armastab lihtsust, lisatud on aga veidi restorani võlukunsti,” ütleb Roman Kljutšivski.
Aparaaditehases on hulk restorane, näiteks Kolm Tilli, Aparaat ja Trikster Tihane. Viimasest leiab palju raamatuid. Aparaaditehase pikaaegne tegevjuht Erki Pruul leiab ka ise siin lõuna ajal lugemiseks mõne vana Tähekese, Nooruse või midagi muud.
/nginx/o/2023/06/30/15423738t1h7ccd.jpg)
Kunagi töötas nendes ruumides ettevõte Ilves, mis tegi ka mütse. Estonia teatri kübarameister Maili Kutti tundis silmade särades kohe ära raamaturiiulite vahele dekoratsiooniks paigutatud puust pead, mis on ajaloolised ja sellisena neid enam ei tehtagi. Sisekujunduse on teinud Fahrenheit 451, kellel ka endal raamatupood, kus abiks on vabatahtlikud. Poe nimi tuleb ulmekirjanik Ray Bradbury romaanist „451° Fahrenheiti”, selles kujutatud düstoopias on inimesed kaotanud süvenemisvõime ja põlgavad raamatuid. „Meie püüame süvenemist hoida, et lugejad leiaksid tee raamatute juurde,” kinnitab poe vabatahtlik Sulev.
Aparaaditehases valmistati nõukogude ajal külmutusseadmeid, salajasi allveelaevaosasid ja jälgede segamiseks ka kehva kvaliteediga vihmavarje ja tõmblukke. Tehase kõrgajal, seitsmekümnendatel aastatel töötas siin ligi 1500 inimest. Tehasel oli oma tervisekeskus koos sauna ja basseiniga, söökla ja mitme korpuse jagu administratiivruume. „Tehasel oli isegi oma kunstnik,” teab Erki Pruul ja näitab üht maali, mis kujutab Nõukogude Liidu kosmosevallutusi. Praegu valmivad siin kirjaniku ja mängudisaineri Anti Saare käe all nõukogudeaegsete lauamängude hiigelvariandid. Tema kaasab siia parimad disainerid ja umbes 350 tööst pooled on Eestist välja läinud.
Vanu asju saab Aparaaditehasesse parandama tulla keldrikorrusel asuvasse Paranduskeldrisse, kus on töökoda tööriistadega ning vajadusel ka juhendajad. Initsiatiivgrupp, maailmaparandajad, ütleb Erki Pruul, on teerajajad, et kümne aasta pärast meenutataks, et nemad andsid hoolivale järjepidevusele taaskasutuses hoo sisse. „Hea näide on vihmavari,” ütleb üks neljast mittetulundusühingu juhist Jiří Krejči. Nimelt ei saa vihmavarje praegu enam kusagil parandada lasta. Nii tulebki siia neid parandama tulla.
Mis oleks aga Aparaaditehas ilma kass Johann Gutenbergita, kes siin ringi kõnnib ja kassiliku sõltumatusega otsustab, kus sööb ja kus magab. Kui teda ennast ei silma, siis pilte temast on igal pool. „Johann Gutenbergi juubeliks tuli isegi „Aktuaalne kaamera” kohale” teatab Erki Pruul.
Aparaaditehases on Tartu parim taaskasutuspood Sergei ja üllatusi täis kohvik-galerii Napp. Aega tasub võtta ka juuksurisalongi külastuseks, kus pausi ajal istub kaunites roosalillelistes pükstes oma stiilse stuudio Käär ees juuksekunstnik Ruslan Varavin.
2006. aastal aastal omandas Aparaaditehase kompleksi ABC Kinnisvarateenuste OÜ, kelle valduses on kinnistu tänaseni. 2014. aastast arendatakse 14 000ruutmeetrist keskust kultuuritehaseks. Üks suurepärane arendus tekkis detsembrikuu projektist – tARTu pood on segu poest, galeriist ja kokteilibaarist. Kunstnike, muusikute ja kirjanike looming Raul Oreškiniga eesotsas oli nii edukas, et sai uustulnukana 2020. aasta kultuurikandja aunimetuse. Siit leiab kustiteostel pingil istuvad hakid. „Tartulikud, kodutud hakid, väga väärikad, ülikondades, džentelmanhakid,” iseloomustab neid galerist Silja Truus.
„Tahame, et Aparaaditehasest saaks Tartu enda ja Lõuna-Eesti tõmbekeskus. Et ettekujutus, kus kümme aastat tagasi ei julgenud nii koledasse kohta keegi sissegi astuda, tunduks utoopiana,” ütleb Erki Pruul.
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) tarbeks tuleb varuda aega, sest Dan Dorelli, Lina Ghotmehi ja Tsuyoshi Tane rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel võitnud töö Memory Field (mälestuste väli) tähendab palju käimist. Muuseumi pikkuseks sai 356 ja laiuseks 71 meetrit. Kõrguste vahe varieerub 2,4–15,3 meetrini.
Külastajat tervitavad magav hiiglaslik karu Mihhail Mihhailovitš ja kuldkala, nende looja on kunstnik Maria Tregubov, pärinevad need Moskva Tretjakovi galeriis toimunud näituselt ja saabusid siia direktor Alar Karise initsiatiivil. „Kuldkalale saab jätta kolm soovi,” selgitab muuseumi avalike suhete juht Illari Lään. Nii saadakse teada, mida näitusekülalised tegelikult soovivad ja millest unistavad.
/nginx/o/2023/06/30/15423739t1h1dd3.jpg)
Kultuuriorganisatsiooni tiitli sai ERM kui eestluse mõtestaja ja rahva põhiväärtuste kandja. Püsinäitus viib kokku eri aegadel siin elanud inimesed ja juhatab kõrvalteedele, kus on avastada palju üllatavat. Teine muuseumi selgroog, rahvusvahelise auhinna saanud näitus „Uurali kaja” võtab kokku soome-ugri olemuse. Seoses äsja Eestis toimunud soome-ugri maailmakongressiga pani etnoloog Indrek Jääts kokku näituse „Rahvas – see tähendab inimesi”. „Nagu üksikud pikslid ülal visandatud hiiglaslikus, ajas muutuvas pildis,” kirjutab Jääts.
Rahustava veevulina saatel saab eri värvi saalides sukelduda rahvuste ajastusse, mil rahvakultuurist sai uurimisobjekt ja õpetatud mehed ilmutasid huvi talurahva vastu. Muinasjutuarmastajatel kulub aega näitusel „Elas kord”, Alice’i imedemaa seente all ja oma muinasjuttude kokkupanemisel. Illari Lään julgustab uksi avama, nöörist tõmbama ja nii Aladdini abil lendama õppima. Miks mitte teha aga hüpe tänapäeva ja uurida Eesti esimest satelliiti ESTCube-1, sest kuidas saakski teisiti Tartus olla? See valmis ju Eesti tudengiprogrammi raames just Tartus ja viidi ka orbiidile.
Fookuses on aasta 2024, mil Tartust saab Euroopa kultuuripealinn.
Arikkel ilmus 2021. aasta juulikuus ajakirjas 60+