/nginx/o/2023/06/22/15408521t1h7949.jpg)
Legend räägib, et keegi tsaari õukonnast oli lasknud pulli lahti ning lepiti kokku, et millise puu juurde pull läheb, selle nimest sünnibki linna nimi. Pull olevat ennast pihlaka alla sättinud. „Rjabina on vene keeles pihkalas ja nii saigi Räpina endale nime,” jutustab Räpina Loomemaja juhataja Leo Kütt.
Maakivist ehitatud kunagises mõisa tall-tõllakuuris on loomemaja, selle ees ainulaadsed paberivabriku kuivatusliini trumlid, mida mujalt Euroopast enam ei leia. „Iselaadne taaskasutus,” muheleb Leo Kütt.
Kui eelmisel aastal tutvustasid tahvlid Räpina ajalugu, siis 2021. aastal saab tahvlitelt lugeda Räpina valla külade kohta. Majas on olnud ka hobusetall, sigala, lehmalaut, õppeklassid ja söökla. 2007. aastal läks hoone erakätesse. Oli oht, et hoone laguneb ja päästjaks osutus vald, kes maja ära ostis ning Euroopa Liidu EstLatRus kaasrahastusega toodi majja uus hingus.
/nginx/o/2023/06/22/15408533t1h1dbe.jpg)
Est-Rus-projektiga on seotud ka Räpina Muusikakool. Üllatavalt eripalgelised on loomemajas korraldatavad arvukad töögrupid lastele. Leo Kütt mainib, et vahel talle tundub, et nii mõnigi ema hoiab leiva arvelt kokku, et lapsed saaksid loomemajas tegutseda. „Kui mõelda, kuidas noored uksest sisse astudes ei oska teretadagi, siis nüüd linnas vastu tulles küsivad õhinal, millal loomemaja uksed jälle lahti tehakse,” räägib ta.
Vald toetab kunstitegevust ja suured maakivid pakuvad kunstinäitustele suurepärase tausta. Leo Kütt naerab: kes oskas arvata, et mehed, kellega sovetiajal sai viina võetud, nüüd kodus maalivad ja nende tööd jõuavad loomemaja seintele. Maailmanimi Aapo Pukk oli 34 aastat tagasi Räpinas praktikal ja nii sai ta teha ka oma näituse, sest seotus kohaga on eeldus näituse ülespanekuks.
„Kus see linn siin on? See ju kõik üks suur park!” Selline oli 1990. aastate alguses Räpinas käinud Saksa maastikuarhitekti hinnang.
Väikelinn Räpina on parkide linn. Siit leiab ligikaudu 20 parki, luges 1989. aastal kokku kauaaegne aianduse erialakooli õpetaja ja aiakunsti edendaja Adolf Vaigla. Nende hulgas on kolm ajaloolist mõisaparki. Sillapää lossist ja seda ümbritsevast stiilipuhtast maastikupargist on olnud vaimustuses paljud maastikuarhitektid läbi sajandite. Koos Räpina kiriku ja pastoraadiga loovad nad Eestis ainulaadse klassitsistliku arhitektuuriansambli.
/nginx/o/2023/06/22/15408538t1h13cc.jpg)
Kirjalikud andmed Räpina kihelkonna mõisate kohta pärinevad Poola kuninga Stefan Batory ajast. Pärast seda, kui Peeter Esimene andis mõisa krahv Jagusinskile, läks see edasi krahv Löwenwoldele ja suguvõsale. Nõukogude ajal, kui mõisahoones paiknesid Räpina keskkooli klassiruumid, hoiti parkigi hoolega ja täiendati noorte puudega.
Sillapää mõis, ampiirisugemetega härrastemaja, rajati aastatel 1836–1847, kui see kuulus Tartumaal Vastse-Kuuste mõisas sündinud ning Moskvas ja Heidelbergis hea hariduse saanud Gustav Eduard von Richterile. Paruni lai silmaring arendas mõisa Eesti üheks suurejoonelisemaks hilisklassitsismi näiteks. Säilis see aga tänu Heimtali mõisniku pojale von Sieversile.
Loss on renoveerimisel ja avab peagi uksed. Siis paistab ka, kuhu pannakse seni fuajees olnud nõukogude akadeemiku Ivan Mitšurini bareljeef. Teatavasti oli Mitšurini moto, et inimene peab loodusest paremini uusi taimevorme ja liike looma. Tema aretusest pärineb pihl-aroonia, mida praegugi puukoolidest leiab.
/nginx/o/2023/06/22/15408547t1hb78e.jpg)
Pargi rajas baltisakslane Moritz Alexander Walter von Engelhardt, kelle kujundatud on peale Räpina Sillapää veel Õisu, Luua, Pühajärve ja Kärstna mõisaaed. Põhja-Lätis on neid umbes 40. Teda peetakse Saksamaal 20. sajandi Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks. Engelhardti loomingule iseloomulik avaneb sillal seistes, kui üle järvevee peegelduse paistab avar roosidega pargiala vaatega peahoonele.
Lossipargis on üle 600 puu- ja põõsaliigi. Seega on tegemist ühe liigirikkaima mõisapargiga Eestis, kus kodumaiste kõrval kasvavad ka mandžuuria aprikoosipuu, amuuri korgipuu, alpi kuldvihm ning palju teisi haruldasi ja ka külmaõrnu liike, kui arvestada, et Räpina asub Eesti kõige kontinentaalsema kliimaga piirkonnas. Metsapargi tagumises otsas asetseb mõisaaegne rotund, mida kutsutakse Musutempliks.
/nginx/o/2023/06/22/15408534t1h7512.jpg)
„Ameerika filminäitleja Judy Garlandi nimeline roos on ainult üks uhketest sortidest lossiesises roosiaias,” tutvustab Toivo Lees, Räpina koduloo- ja aiandusõpetaja. Hoones sees näitab ta Lõuna-Eestis järjepidevalt töötavat maa-apteeki. „Isegi postkontor on vanem kui Eesti Post,” selgitab ta.
Makett puuaiasõjast tutvustab Räpina suurimat lahingut. „Nagu ikka,” ütleb Toivo Lees, „kui me õigust otsime, oleme emotsionaalsed ja agressiivsed.” Nii tekkiski sõdurite ja talumeeste kokkupõrge. Hõlma alt võeti välja mõisa puuaiast üles kistud teibad, sellest kokkupõrke nimi. 2019. aastal, kui president Kersti Kaljulaid Räpinat külastas, tahtis temagi puuaiasõjast pikemalt teada,” meenutab Toivo Lees.
Unustada ei tohi ka Adolf Vaiglat (1911–2001), pikaajalist Räpia Aianduskooli õpetajat ja tema aretatud sirelisorte, mis on ära mainitud Kanadas Ontario provintsis asuvas Hamiltoni Kuningliku Botaanikaaia rahvusvahelises sirelite registris. Vaigla sortidest on kõige huvitavamad tema hüatsintsirelid – hariliku sireli (Syringa vulgaris) ja laialehise sireli (Syringa oblata) ristandid. „Kui minu lapsepõlves oli lihtsalt valge ja lilla sirel,” ütleb Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom, „siis meil on Vaigla sirelite kollektsioon.” Imekspandav, kui erinevad sirelid võivad olla!
Räpina Aianduskoolis saab õppida kõike, mis looduse ja aiandusega seotud. Adolf Vaigla mõtteviis: kes tegeleb aiandusega, see on õnnelik. Õpilasi on seinast seina, väga noortest kuni nendeni, kes pärast varem õpitud ametit uut eriala õppima tulevad.
Räpina kollektsioonaias on mitmesuguseid kiviktaimlaid, leidub taimi alates laukudest, mis on Kalle Toomi lemmikud, kuni kõrrelisteni välja. „Kas neid on siin sadu või läheb juba tuhandetesse, seda ei teagi,” muheleb direktor. Neid on nii põlvepikkuseid kui ka kõrgemaid kui direktor ise.
„Vabariigi aastapäevaks saab Räpinast alati rukkililli, sest avamaa lillekasvatusõpetaja teeb sohki ja hakkab neid juba jõulude ajal kasvatama,” ütleb Kalle Toom. Meelike Kruusemäe, aianduskooli infospetsialist, tutvustab koolipersonali erilist liiget – taksikoera Juliust, kes käib juba üksteist aastat koos peremehe ja õpetajaga floristikatunnis ning peab korda. Kui hääled tunnis liialt valjuks paisuvad, saab haukumisega korra majja.
Kohtume otse tee ääres asuval välispordiväljakul Räpina spordiklubi eestvedaja Kurmet Karsnaga, kelle leiame ühe spordimasina peal Räpina uues välijõusaalis lihaseid treenimas. Tema sõnul peab võimalus ennast liigutada hästi nähtav olema, ta annab Räpina elanikele kümne punkti skaalal kuus punkti. See on virgestusala, mis Kurmet Karsna eestvedamisel 2020. aastal avati. Ametlik nimi on kesklinna multifunktsionaalne puhke- ja virgestusala, kus lumeta ajaks on kettagolfi ala neile, kes ei viitsi joosta ega palli mängida, aga kaks kilomeetrit käivad läbi eneselegi märkamatult.
Kettagolfirada on 657 meetrit pikk ja varustatud üheksa korviga, ainult kettad tuleb ise kaasa võtta. Kes üle väikese jõe ketast korvi visata ei jõua ja selle vette lennutab, siis probleemi pole, sest Räpinas harrastatakse ka uut spordiala kettasukeldumist ja kaotatu saab jälle kätte. Kurmet küll naerab, et see ei ole uus spordiala, vaid hädaliste aitamine ja peale ketaste leitakse muidki asju, näiteks seif. Kurmet Karsna on kergejõustikutreener ja vist polegi spordiala, millega ta ei tegeleks.
/nginx/o/2023/06/22/15408530t1h244f.jpg)
Hilhard Kirn on Räpina sadama kapten. Ta ütleb, et ilusam ei saa üks töökoht ollagi. Vaade Lämmijärvele, veepealsele kohvikule ja paatidele kosutab tõepoolest hinge.
/nginx/o/2023/06/22/15408539t1h6b35.jpg)
2020. aastal avati sadama kaks uut abihoonet, kena disainiga heledad toad. Majas on pesu-, duši- ja saunaruumid, mida saavad kasutada ka matkaautoga tulijad. Nende tarvis on parkla ja telkimisala. „Meil võiks olla merepiir ka Venemaaga, siis oleks siin tollipunkt. See on tore tulevikuväljavaade,” lisab sadamakapten.
Praegu saab siit sõita Vasknarva ja Piirissaarele, algusega Värskast. Sadama kohviku välisseinal on suur kaart, mis pole küll topograafiliselt täpne, aga see-eest väga ülevaatlik. Kalakaardilt saab teada, et Peipsist leiab tuntud kalade kõrval tõugjat, võldast ja vingerjat. Sadama juures on linnuvaatetorn. „Kõik rändlinnud näeb siit ära,” lubab sadamakapten. Kui korralik talv tuleb, käivitatakse uus teenus: kalurid viiakse järvele ja tuuakse jää pealt ära. Aasta suurima sisevetefestivali lõpupidu toimub just Räpna sadamas, kontsertide, laada ja muidugi paadisõiduga.
/nginx/o/2023/06/22/15408542t1h3f75.jpg)
/nginx/o/2023/06/22/15408544t1h4701.jpg)
„Jumalast seto”, ütleb naerdes enda kohta Inara Luigas, kui astume sisse Mikitamäe endisesse koolimajja, millest on saanud hele ja seto hõngu täis kohvitare. Inara Vanavalgõ Kohvitarõ kutsus ellu endine Riigikogu liige ja Seto Kuningriigi ülemsootska, lähtudes sellest, et elu läheb edasi – kui millessegi kaua kinni jääda, ei saa enam uusi uksi lahti. „Kui oled ühe sammu teinud, vaata, kus on avatud aknad ja uksed, küll midagi tuleb.”
/nginx/o/2023/06/22/15408527t1h7bf3.jpg)
Inara Luigas on mitmekordne sõirameister. Seto süük ilma kivialuse sõirata läbi ei saa, see kuulub pidulauale ja surnuaiapühade juurde. Praetud sõir on Inara Kohvitarõ spetsialiteet. „Diplomeeritud pelmeenimeister olen nüüd ka,” naerab Inara Luigas, sest Udmurdimaa memmed õpetasid teda pikalt, kuidas hea energia pelmeenide sisse saab. Siis tulevad parimad pelmeenid.
/nginx/o/2023/06/22/15408546t1hbcf3.jpg)
Räpina Loomemajas on esimest korda valmimas punapeedist vein. Kohalikest viinamarjadest tehakse veini „Voo Viinamari”, teised veinid valmivad õunast, arooniast ja pihlakast. Viis õllesorti kannab ühist nime „Räpnik”.
Inara Vanavalgõ Kohvitarõs pakutakse seto köögi traditsioonilisi sööke, aga ka moderniseeritud hõrgutisi.
Võhandu Kelleris valmivad peakokk Indrek Aimi käe all parimad pitsad, sest tooraine tuleb otse Itaaliast, söögikoha hitt on rebitud lihaga „Kelleri kuum pirukas”. Lai käsitööõllede valik on pärit pruulikodadest Nuustakult ja Käblikust.
Kodune köök ja mõnus retroelamus ootab Niitsiku kõrtsis. Külastajate lemmikud on käsitsi tehtud kotletid ja sealiha, vahetevahel saab päris mulgiputru. Pakutakse rabarberi- ja pihlakaveini, jõuluks valmib mandariinivein. 2021. tähistatakse Niitsiku küla ja kõrtsihoone 200 aasta juubelit.
Räpina sadamakohvikus saab kuumal suvepäeval jäätisekokteili või maruilmaga tassikese soojendavat teed, kõrvale ahjusoojad pirukad ja kaunis vaade Lämmijärvele.
1983. aastast einelaua Turist nime all tuntud söögikoht on praegu Provintsi kohvik, kus ka sisustusele tasub pilk peale heita.
Puuriida pubi on värskelt renoveeritud ja pakub sööki ka suurel terrassil.
Kõige kiiremini saab kõhutäie Räpina Aianduskooli sööklas, mis sel aastal on avatud ka juulikuus.
Peipsi koha on hea minna sööma Räpina ainukesse hotelli. See on erilise ajalooga maja, mille Ivo Karu koos pojaga on renoveerinud 1930. aastate stiilis, nagu siis, kui vanaonu selle ehitas.
Inara Luigas tuletab meelde, et kui ta veel valimistel kandideeris, siis küsiti, kas naine võib üldse ülemsootskaks saada. Juhtus nii, et Seto Kuningriigi valimistel sai tema kõige pikema valijaterivi.
Inara Luigase valitsemisajal sai ellu viidud kaks suurt asja: põhikiri ja kuningriigi kroonikogu ning laste kuningriik suure kuningriigi kõrvale.
Räpina kandis peetakse lugu taluõuntest. Halika Õunatalul on 30 000 õunapuud, mille read tunduvad lõpmatud ning kus roheliste lehtede vahelt paistavad väikesed ja suured, kord punased, kord rohekad kerad. Siin kasvab 30 sorti õunu, neist pooled Eesti sordid. Teiste seas üks väga vana sort, mis on leitud ühest Räpina koduaiast. Teadlased uurisid välja, et see on ‘Talipirnõun’. Valmis saab see sort alles detsembris, siis on ta krõmps ja mahlane.
Lauri Kasvand hoiab siin kõigel silma peal ja ütleb, et tema lemmikud vahelduvad olenevalt aastaajast ja tujust magushapukast ‘Krügeri tuviõunast’ magedama ‘Martsipani’ ja ‘Raeda’ suveõunani ning sügisel mekivad ‘Liivi kuldrenett’, ‘Liivika’ ja ‘Ligol’. Igal sordil on oma nüansid. Õunamahla saab aga aasta läbi ja see on magus, sest mahla tarvis pressitakse talve- ja sügisõunad koos.
„Välimuselt on mahl veidi hägune, aga maitselt kreemjas,” kõneleb Kasvand. Suured abimehed on sorteerimismasinad, mis jagavad eri suuruses õunad eri lahtritesse.
Kevadine õunapuude lõikamine on seljataga. Nüüd, juunikuu alguses, saab nautida valgeroosat õiemerd, sel aastal paar nädalat hiljem kui tavaliselt.
/nginx/o/2023/06/22/15408526t1h8e5e.jpg)
Legendi järgi pärineb Leevaku küla nimi ajast, kui tulekollete jaoks käidi naabritelt leevakaga hõõguvaid süsi toomas. Vesiveski rajati 1835. aasta kandis ja 19. sajandi lõpus tegutsesid siin juba jahu- ja saeveskid ning manufaktuuris kooti Vene armeele sineliriiet ja vooditekke.
Leevaku hüdroelektrijaama taastamisest sai 1947. aastal esimene komsomoli löökehitus Eesti NSVs. Ehitama asus Võrumaa Põllumajanduslike Ühistute Maakondlik Liit ja ettevõtmise patroon oli kommunistlik noorsooühing. Elektrijaama taastamist nimetati komsomoliehituseks, kuhu Leevaku talud ning naabervallad pidid tööle saatma ehitajaid hobustega ja jalgsi, oma leivakoti ja tööriistadega. Kirjanik Juhan Smuul kirjutas elektrijaama ehitamisest poeemi „Järvesuu poiste brigaad”, mis kuulus aastakümneid koolides kohustusliku kirjanduse hulka.
/nginx/o/2023/06/22/15408531t1h997a.jpg)
Hüdroelektrijaama teisel korrusel on väike näitus, omanikfirma Generaator juhataja Jan Niilo ütleb, et muuseumis on palju uudistamist just tehnikahuvilistele. Saab näiteks teada, mis on kruviturbiin ehk Archimedese kruvi, mida ka tänapäeval kasutatakse, sest tegemist on kalasõbraliku seadeldisega.
Kui praegu kohiseva kose kõrval seista, ei oskaks arvatagi, et Leevaku oli piirkonna tähtis tööstuskeskus, kus piimaühingus valmistatud võist sai 1930. aastatel Eesti parim eksportvõi. Tiina Bergman, kes on terve elu siin elanud, näitab hüdroelektrijaama lärmakas masinaruumis suurtelt piltidelt oma pereliikmeid. Just tema vanaisa oli üks siinse piimatööstuse rajaja.
Üks väljapaistvamaid ettevõtjaid Leevakus oli Artur Reinomägi, temaga on seotud 1920. aastatel alanud tellisetootmine, mis küll peagi lõpetati, kuna kohalik savi telliste tegemiseks ei sobinud. Sellest on säilinud üks Leevaku sümboleid – kõrge tellisekorsten aastaarvuga 1923 ja nimetähtedega AR ning selle all tilluke saunamaja. Naljatades hüütakse seda korstnat maailma kõrgeimaks saunakorstnaks.
/nginx/o/2023/06/22/15408537t1he227.jpg)
Paar aastat tagasi kolis Räpina paberivabriku hoonesse Piiriveere Liider, mille tegevjuht Endla Mitt ja meenutab, et veel 2018. aastal nägi siin läbi katuse sisse sadanud lehehunnikud. Kui Endla silmad kirjutuslaualt tõstab, vaatab ta otse Sillapää lossile. Siin on hea meenutada, kuidas tekib kuulujutt, eriti kui sellega kaasneb sära ja kuulsus. Algselt rajatud tellisevabriku kohta räägiti, et selle ehitas keiser ise, kuna ehitusmeistri nimi oli Johann Georg Keiser. Aga sära ei jäänud tulemata: kui Räpina paberivabik läks 18. sajandil Vene riigi omandisse, siis tohtis Riia, Narva, Tartu, Pihkva, Velikije Luki ja Novgorodi kohtu- ja riigiasutustes keiserliku ukaasi kohaselt kasutada vaid Räpina paberit.
1994. aastal sai alguse Räpina esimene motokross, nüüdse nimega motokross „Isad ja pojad”.
Parim krossipere selgub isa ja poja sõidutulemuste liitmise teel. Võitjapere istutab võidusõidu järel 2010. aastal rajatud parki tamme.
2021. on põnev aasta, sest augustis tähistab Eesti motosport saja aasta juubelit.
/nginx/o/2023/06/22/15408549t1h9c58.jpg)
Räpina Loomemaja ees on näitus Räpina valla küladest, eksponeeritud paberivabriku trumlitel. Näitus liigub mööda Peipsi vett Meerpalust Võõpsu poole, viimane peatus on Leevi küla.
Räpina sadamas korraldatakse Sisevete Festivali lõppüritus kontsertide, paadisõitude ja töötubadega.
Räpina puhke- ja virgestusalal on 1,2 kilomeetri pikkune terviserada, mis on avatud igaühele.
Augustikuus avab uksed renoveeritud Sillapää loss.
Räpina Aianduskooli parki saab külastada aprillist novembrini.
Rahvas mäletab Räpina mõisnikke haritute ja valgustatutena. Eriti armastatud oli praeguse mõisahäärberi ehitaja mõisnik Gustav Christoph Eduard von Richter, kes lasi talupoegade maad uuesti üle mõõta, et kõik koormised oleksid kindlasti õiglased. Ka von Sieversid olid oma ajast ees, sest olid juba enne esimest maailmasõda autoomanikud.
Linte küla hiietargad tulid mäele lindude lennusuuna järgi tulevikku ennustama. Sellepärast hakatud Arumäge nimetama Lindemäeks ja küla Linde külaks. Hiis sai ohvriandide tõttu nimeks Maarjahiis ja mägi Maarjamäe. Siin kasvab ohvripärn, mille kõrguseks mõõtis Hendrik Relve 2001. aastal 19 meetrit ja tüve ümbermõõduks 385 sentimeetrit.
Artikkel ilmus ajakirja 60+ 2021. aasta juuninumbris