REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Harjumaal saab lausa voodist kaunist juga nautida
Muljet avaldavad majakad, õllespaa ja higisaun, vaade voodist kaunile joale, Põhja-Euroopa ainus terviklikult säilinud tsistertslaste klooster ning veealused varemed – see kõik ja rohkemgi on osa Harjumaast.
Ka need, kes pole käsitööga sõbrad olnud, saavad hakkama,” ütleb Hedwig Seaver neile, kes tema päikeselisse avarasse töötuppa Saku mõisa ühes tiivas mitte ainult uut keraamikat uudistama ei tule, vaid ka ise proovida tahavad. Aadress on kaunis – Juubelitammede tee. 2020. aastast saab Saku mõisas proovida õllespaad. Tegemist on iidse traditsiooniga, mis eksisteerib juba üle 2000 aasta. Vee sisse lisatud humalad, pärm ja linnased lisavad ilu juustele ja nahale ning turgutavad keha. Kes soovib, saab naudingu ajal ka õlut juua – see tuleb maitse järgi otse Saku õllepruulimiskojast kohale.
Sakust Kasemetsa suunas sõites suunab teadetetahvel Metsanurme talumuuseumini. Külakeskuse vanima talu, Rehemetsa maadel on muuseum, õuel saab ülevaate talus vajalikest tööriistadest ja sealt algab ka matkarada. Õue suurim elamus on indiaani higitelk, kus värviliste vaipade all pakutakse saunaelamust. Seda sauna tuleb sama kaua kütta kui suitsusauna – ikka mitu tundi järjest. Raamatukapist leiab suvist ajaviitekirjandust ja sinna võib soovi korral midagi ka oma raamatulaualt lisada. Puufiguurid pärinevad puupäevade vigursaagimistelt: orav, poku ja metsanurme kõige rohkem pahandust tekitav loom – kobras. 2020. aasta suvel õitses esimest korda pärnapuu, mis 2014. aastast president Rüütli ja proua Ingridi külaskäiku meenutama jäi.
Naiste tuletornid ja juurtega mehed
Põliste pärnade vahele jääb Suurupi ülemine tuletorn, milleni jalutad suvel nagu Inglismaa roosiaias. Seal kasvab üle 150 roosi, iga roosi juurde on perenaine Kristiina Adamson ka õie nime pannud. Mere poolt on torn hästi näha ja paekiviklindi kõrgemal nukil on see tuld näidanud üle 260 aasta, hoiatades varitsevate karide eest ja juhatades laevad turvaliselt Revali sadamatesse. Kunagi suunati valgust merele hõbetatud peeglitega.
Paksuseinaline tuletorn on ainuke põhikehandiga 18. sajandist säilinud tuletorn Eestis, 123 astet viib 66 meetri kõrgusesse laternaruumi, kust paistab Tallinna teletorn, Keila ja Nõmme suusahüppetorni tunneb ka ära.
Kristiina Adamson, kellel on inseneri teadmised, jätkab oma ema tööd, kes oli 1977.–2003. a Eesti kolmest viimasest majakavahist ainuke naismajakavaht. Loodusteadlane Kristiina muheleb, et tuletornil on ka oma vaim, kelle raskete saabaste kõndi ja kõnepominat on vahetevahel kuulda. Justkui räägiks keegi saksa keeles.
Imeline valge alumine tuletorn on vanim töötav puittuletorn Eestis, veskiga sarnase arhitektuuriga. Selle sees on pikk ja tume ruum nagu vanaegne fotoaparaat, et valguskiir annaks täpse vihu.
Väljas kaunis aiakeses asub endise ülevaataja elamu, aida ja kaevu kõrval ka Mati Karmini meremiini skulptuur, meenutamaks laulupeo esimese tule tulemist. Tuletorni eest hoolitseb Kristiina õde ja rõõmustab, et ammu oodatud renoveerimine saab ehk 2022. aastal tõeks.
Mere äärde jalutama minnes leiab ranna, mis on nimeks saanud Portugal. Sellest on saanud ülipopulaarne pildistamise koht. „Milline torm ta meilt ära viib, seda me veel ei tea,” ohkab Kristiina.
Pikad liivarannad ja männid
Suurupist paistab kätte Lohusalu sadam, mille mõnusa õhkkonna ja legendaarsete tantsuõhtute eest hoolitses pikalt Indrek Migur, kes oli ka kalurite päeva eestvedaja. Ta meenutab paljude kartust, et seal korraldatud kalurite päevast saab mingi joomapidu, aga tegelikult sündis sellest stiilne üritus ja tugev piirkondlik ühendaja – Indrek Migur pälvis 2017. aastal Harjumaa aasta toetaja tiitli.
Pika ribana ulatuvad liivarannad Laulasmaani välja. Ainult nelja kilomeetri kaugusel on kõrgete männipuude all Arvo Pärdi keskus, mille arhitektuuri on põimitud helilooja looming – „Tabula rasa” partituurist inspireeritud pentagrammid, maapinnadetailid, geomeetriad, vahelduvad rütmid ja vihjed, millest kujuneb heli, aega ja kohta siduvate sügavmõtteliste seoste metafoor, formuleerivad arhitektid.
Madridi ja Berliini arhitektuuribüroo arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano loodud hoone toetub hulknurksete siseõuede mustrile, justkui peegli peegeldus peeglis.
„Kaugelt näeb lähemale,” ütles Kadri Viires oma soome-ugri rahvaste raamatus. Tõesti, mõnikord tuleb minna kaugele, et avastada midagi oma läheduses. Mina avastasin sel moel Paekalda Puhke- ja Seikluskeskuse hoopis Singapuris olles. Seal Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise üritusel liuglesid ekraanil uisutajad Rummu karjääri jää peal ja jää alt paistsid varemed.
Mõni aasta tagasi valmisid Eestis ainulaadsed klaasist seinaga ujuvad veepealsed tünnikämpingud, milles saab nautida looduslähedast elamusmajutust otse keset vett. Järve põhjas asub vanast kaevandusest jäänud esemetest ja varemetest koosnev tõeline veealune muuseum – Rummu karjääri tulevad sukeldumishuvilised üle terve Euroopa. Ohutu on ujumine aga ainult tõelistele proffidele, sest vee alla on jäänud endise vangla hooned kuni okastraadini välja. Karjääris kaevandatud paekivi on saanud tuntuks Vasalemma marmorina.
Veel avastasin ma Turba. Kõigepealt torkasid silma äkitselt lõppevad rööpad kauni raudteejaama ees, mille kõrval on säilinud väike maja – Haapsalu-Tallinna raudtee ehitajatele püstitatud töölismaja, mida kutsuti valgeks kasarmuks ja kus elasid esimesed Turba asula elanikud.
Turbas on ligi tuhat elanikku, põliselanikud oskavad rääkida huvitavaid lugusid oma lapsepõlvest ja tööst Ellamaa elektrijaamas. Aleksandr Vladovskile, keda kutsuti Vene-Poola päritolu Eesti arhitektiks, oli uhke arhitektuuriga imposantne hoone suurim töö Eesti Vabariigis. Praegu on seal oma ruumid leidnud MOMU ehk Motospordi Muuseum, mis 2021. aasta augustis tähistab saja aasta möödumist Eesti mootorispordi sünnist. 28. augustil 1921 peeti noores Eesti Vabariigis esimene auto-motospordivõistlus – autoralli Tallinn-Rapla-Tallinn, millest võttis osa kaheksa autot ja kaks mootorratast. MOMU tutvustab Eesti võidusõidu ajalugu tsaariajast üle nõukogude aja tänapäevani välja.
Üllatuslikult oli Eesti võidusõidumasinate tootmisel üks juhtivatest riikidest. Lipulaevaks Estonia ja Vihuri. 2021. aasta veebruaris avatud Kuulsuste Kojas leiavad peatselt sportlaste kõrval oma koha ka taustajõud, „ilma kelleta mootorispordis mootorid ei mürise”, sõnab MOMU juht Arno Sillat.
Padise kloostris saab praegu turvaliselt torni ronida. Just sealt paistavad tuhamäed kogu eksootilisuses hästi kätte. Lapsepõlves kloostri varemetes turnides tundus paik üliromantiline.
Suurima töö kloostri väljakaevamistel on teinud kunstiteadlane Villem Raam, kelle unistus on tänaseks täitunud – varemete ilu avab end ka kunstiajaloost kaugemale külastajale. Renoveerimise käigus lisandus põnevaid detaile, näiteks sinise ja punase maalingutriibuga krohvifragment kirikuhoone laes, maalingutriipe on näha ka vööndkaartel. Raidkivikonsoolil on ära tunda ordu asutaja Clairvaux’ Bernardi nägu. Veel üks unistus on kloostris täide läinud – Marje Kidron ütleb, et siin kloostrijuhatajaks olla on just see, millest ta unistanud on: „Ora et labora” – nii nagu emakloostris Cito orus Prantsusmaal kerkis hoone lihtsuse, vaikuse, vagaduse ja töö moto all. „200 aastat ehitustööd, kokku 90 aastat renoveerimist,” jutustab ta. Ja lisab, et kirikuhoonesse tulid baroksed eluruumid ajal, kui see kuulus Rammide suguvõsale. Legend teab meenutada ka Peeter I külaskäiku Padisele.
LEGENDID
Keila-Joa loss
Legendi kohaselt kanti 1833. aastal Vene keisri Nikolai I külaskäigu ajal just siin esmakordselt ette Vene keisririigi tulevane hümn. Nii on lossimuuseumis ainulaadne hümnide väljapanek – puutetundlik ekraan võimaldab kuulata eri maade hümne.
Lossi esimese omaniku, baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelase ja riigitegelase, krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorffi (1781–1844) ja tema tütre Mariaga abiellunud vürst Grigori Petrovitš Volkonski perekonna ajalugu tähistavad maalid lossis Peterburi Ermitaaži sõjakangelaste galeriist.
Arvestades Benckendorffi viimaseid sõnu „Dort oben auf dem Berge” (Seal kõrgel mäe otsas), rajati kaunile looduslikule terrassile mäe peale kalmistu, kus puhkavad Benckendorff ja tema järglased. Benckendorffi matuste ajal ilmusid merele kalmistu lähedale sõjalaevad, millelt Benckendorffi hauda laskmisel lahkumissaluut anti. Hauakambri majake on praegugi üle jõe asuvas pargis.
Saku mõis
Rehbinderite aadliperekonna krahvitiitli saamise lugu.
Otto Magnus von Rehbinderi noorim poeg Karl Friedrich von Rehbinder soovis abielluda Põhja-Brabantist pärit Nassau-Oranje aadliperekonna liikme krahvinna Gertrude von Nassau zu Leckiga (1768–1837). Pruudi pere nõudis krahvitiitlit. Gertrude oli printsess Marie Antoinette’i sõbranna ja kauge sugulane, Marie Antoinette omakorda Saksa-Rooma keisri Joseph II õde. Nii andiski Saksa-Rooma keiser Joseph II 1787. aastal oma õe palvel Karl Friedrichi isale, Udriku mõisahärrale Otto Magnus Rehbinder zu Uddrichile (1727–1792) krahvitiitli. Seeläbi sai krahviks ka Otto Magnuse poeg Karl Friedrich, uhked pulmad peeti 1786. aastal Lausanne’is, koos elati õnnelikult elu lõpuni.
Laitse loss
Laitse lossi rajaja parun Woldemar Reinhold Karl Alexander von Üxküll (1860–1952) oli müstik ja kirjanik. Tuntuks sai ta raamatuga taro saladustest, milles kirjutas Egiptuse jumalatest Isisest ja Thotist ning Vana-Kreeka kõige kuulsamatest ja salapärasematest religiooniriitustest. Tema raamatut „Buch des Thot” („Raamat Thotist”) peab Austria esoteerik, filosoof, antroposoof, alternatiivpedagoog ja alternatiivmeditsiini propageerija Rudolf Steiner taro alguseks.
Okasroosikese loss ja mõrvamüsteerium
Nagu ühele tõelisele lossile kohane, ärkas Keila-Joa loss ehk Schloss Fall justkui Okasroosikese aastakümneid kestnud unest uuele elule ja tõi silme ette Peterburi kõige kuulsama arhitekti Stackenschneideri loomingu ilu.
2016. aastal valmisid 2. korrusel luksuslikud, ajastu stiili järgivad hotellitoad, millest avaneb vaade Keila joale, mis jäätununa viib muinasjutumaailma.
Tänu lossi praegusele peremehele Andrei Dvorjaninovile on tagasi on jõudnud ka lõviskuptuuride originaalid, mille Alexander Benckendorff, olles koos tsaar Nikolai I-ga reisil, Itaaliast ostis. „Kui hakkasin lossi restaureerima, läksin muinsuskaitseametisse, seal oli kõigil väga lõbus, et tuli ullike sellise projektiga. Nad viskasid villast, et kui te tõesti restaureerite Keila-Joa lossi, siis on meil teile üks lõvi-kingitus varuks.”
Juba 19. sajandil korraldati Keila-Joa lossi saalides kontserte ja pidulikke koosviibimisi. Neogooti stiilis saalide võlusid on nautinud lisaks Vene tsaariperekonnale paljud tuntud poliitika- ja riigitegelased üle Euroopa. Kuna lossihärra on Brasiilia aukonsul, siis suursuguste vastuvõttude traditsioonil on siin oma järjepidevus. Sidet ajastu moega hoiab omanäoline ja ekstsentriline Vene juurtega moeajaloolane Alexander Vassiljev, kelle kümne tuhande esemega fondi kollektsioonist on lossis tutvustatud nelja erineva suunitlusega näitust. Hotellina on nüüd avatud ka endine külalistemaja Väike-Mõisa, kus seminariruumis oli perekabel.
Väravatornis on piletiautomaat, mis avab võimaluse lossialale siseneda.
Kui Eestis on olemas loss, mis oleks justkui Inglismaad tutvustavalt postkaardilt pärit, siis on see Laitse loss, mille ehitamist inspireeris tähistaevas. Iga tuba lossis on isesugune, igas nipsasjakesed mälestuseks reisidelt üle maailma.
Lossi praegune peremees Sulo Muldia oli uue Eesti aja pöörastel algusaastail üks neid ettevõtlikke, kes hakkas ühel heal päeval lihtsalt panka tegema, mille mõttetalgutel vähemalt korra lõi kaasa ka tulevane Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kirjutas tollal ajakiri Kroonika.
Praegu vaatab Sulo majale ja ütleb, et kaine see arhitekt küll olla ei saanud, kes selle lossi lõi. Võib-olla oli sealse romantika juures ka amatöörarhitekti von Glehni käsi mängus, kes von Uexkülli ringkonda kuulus. Kunagisest mõisaomanikust, müstikalembesest Woldemar von Üxküllist mõjutatud mõrvamüsteeriume mängitakse populaarse seltskonnamänguna üliedukalt, sest selle fantaasiamängu lõpus on kõik jälle elus ja rõõmsad.
Raadiojaam ja autofännid
Laitse Raadiojaam ehk kunagine VRTSK tsehh nr 1 läks käiku 1949. aastal, ENSV komsomoli löökehitusena nr 2, milles osalesid esimese, Leevaku Hüdroelektrijaama ehitajadki. Esimese avalik-õigusliku ringhäälinguna Euroopas lõpetas Eesti Raadio 29. juunil 1998 kell 20.30 igaveseks ajaks oma saated kesklainel. Praegu on objekt varisemisohtlik ja ootab paremaid aegu.
Autofännide meelispaik on Laitse Rallipark, kus saab kardisõidul ja ringrajal oma oskused proovile panna. Noore autoentusiasti Juss Tali sõnul võib igaüks siia harjutama tulla, et üldine autotunnetus kätte saada. Peale selle saab imetleda, millise unikaalse kollektsiooni vanade autode fännid on kokku pannud. See, kes tahab end tunda nagu Haapsalu nostalgiapäevadel, saab Nõukogude Liidu aegsete autode seast sobiva rentida ja Eestile ise tiiru peale teha.
60+ soovitab
Saku mõisahoone on üks klassitsistliku arhitektuuri tipp, arhitekt Carlo Rossi.
Saku mõisapargis leiavad aset suvised kontserdid.
Saku tuur viib Saku pruulikotta, Metsanurme leivatööstusse ja seriaali „Õnne 13” Esko tallu minnakse tee tarvis maitsetaimi korjama.
Metsanurme. Loodusrada algab talumuuseumi õuelt, suvel lisanduvad 3D-virtuaaltuur ja videod. Avatud talude päeval ja 1. mail tasub silma peal hoida, millised üritused aset leiavad.
Suurupi ülemine tuletorn on avatud 16. maist ja alumine tuletorn 3. juunist. Perenaine Kristiina Adamson on torni eest hoolitsemise südameasjaks võtnud ja igast külalisest on abi torni ülalpidamisel.
Üles on pandud pildiraam, mille sees külastaja saab end üle 260aastase tuletorni taustal jäädvustada. Lisandumas on väike muuseum, kus saab näha majakavahtide töövahendeid, aukirju ja dokumente.
Paekalda Puhke- ja Seikluskeskus alustas tegevust viie kanuuga, praegu saab vee peale viia 160 külalist. Eriti meeleolukad on laternaretked, kus matkatakse varemetes ja uuritakse Rummu karjääri vetesügavusi. Kes tavatumal moel ööbida soovib, saab seda teha erilistes majakestes.
Suurupi munakivitee ääres on viie ajastu suurtükipatarei militaarajaloo unikaalne teemapark. 2020. aasta sügisest on üles pandud ka Peeter Suure merekindluse infotahvlid. Kellel militaarajaloo ja pärandkultuuri huvi, saab kohaliku giidi juhtimisel paika avastada – Heinart Puhkimi retketegevust ja pärandkultuuri uurimist tunnustas Harku vallavalitsus 2020. aastal Erna ja Juhan Tui preemiaga.
Artikkel ilmus 2021. aastal ajakirja 60+ aprillinumbris