/nginx/o/2022/04/25/14506344t1hbe27.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/09/15377848t1h5182.jpg)
Suvi võtab hoogu ning ees ootavad ringsõidud mööda Eestit, külastused ja kontserdid unustatud mõisates ning mõisaparkides.
Uidates unustatud mõisates ehk baltisakslastest ja nende pärandist
Vast ongi just nüüd paras aeg mõelda korraks sellele, kes need mõisaansamblid rajasid ehk kes olid üldse baltisakslased, kuidas nad siia sattusid ja mida nad meile pärandasid.
Mitte rahvus, vaid seisus
Esmalt peaks teadvustama, et baltisakslased ei tulnud siia mitte valmis etnilise grupina ja ühel kindlal ajahetkel. See tulek algas juba Mõõgavendade ordu vasallidena ning kestis läbi sajandite – tuldi nii Saksa keisri, piiskopi, Taani, Poola, Rootsi kuningate kui ka Vene tsaari alamatena, olgu tsiviil- või sõjaväeteenistuses.
Tuldi õpetlaste ja teoloogidena Tartu ülikooli, tuldi tööotsinguil kodu- ja kirikuõpetajatena, aga ka arhitektide ja arstidena, ettevõtjate ning pankuritena ja seda kuni 20. sajandi alguseni välja. Ja muidugi tuldi juba hansaaegadel kaupmeeste ja laevnikena, meistrimeeste ja ehitusmeistritena (mõelgem või meie kirikute, mõisate ja Toompea paleede arhitektidele) ning baltisaksa kogukonnaks kujuneti alles siin kohapeal.
Kui meie harjumuspärases mõtlemises on baltisakslased kõik parunid ja mõistagi ühte meelt, siis nii see ei olnud! Ei olnud sugugi üks nende meelsus ja mitteaadlikest linnakodanikke ning literaate-haritlasi oli nende seas hoopis rohkem kui aadlikke.
Ja ega rahvuselgi polnud toona tähtsust. Rahvuslik enesemääratlus hakkas tekkima alles 19. sajandil, kogu Euroopas. Sinnamaani oli tegemist seisusliku ühiskonnaga, kus määrav oli seisus, klassikuuluvus. Ja nii oli ka siinse baltlaskonna hulgas nii rootsi kui vene, nii inglise, šoti kui prantsuse juurtega baltlasi nagu nad ise end nimetasid.
Kuna valdav osa neist oli siiski pärit Saksa aladelt, eelkõige Põhja-Saksamaalt ja Vestfaalist, kujunes üldiseks suhtluskeeleks saksa keel ning mentaliteeti ja kombestikku kujundas saksa „meel”.
End määratleti baltlastena, küll saksa päritolu, aga ikkagi baltlastena!
Mõiste „baltisakslased” võeti kasutusele alles 19. sajandi keskpaigas, mil leidis aset eestlaste-lätlaste rahvuslik ärkamine ning tekkis vajadus eristada end ka etnilises mõttes kohalikust maarahvast. Tegelikult oli ja on saksa keeles kasutusel hoopis väljend „saksa baltlased” (deutsche Balten, Deutschbalten, omadussõnana deutschbaltisch-saksabalti), mis on omamoodi kõnekas. End määratleti baltlastena, küll saksa päritolu, aga ikkagi baltlastena! Ja kodumaaks peeti Eestimaad-Liivimaad (või Kuramaad), mitte Saksamaad.
Saksamaa oli küll emamaa, kust oldi pärit, kus olid juured, kust oli pärit keel ja kultuuritaust, aga mis oli aegade jooksul võõraks jäänud. Kodus tunti end siinmail, oma elukeskkonnas, kuhu oldi jäädud ja kus oldi kinnistunud – ja seda juba läbi sajandite. Kodumaa oli siin, emamaa Saksamaa oli välismaa, seda kinnitavad ka kõik baltlaste memuaarid ning kogu nende elutunnetus.
Prantsuse soldatist Eestimaa kuberneriks
/nginx/o/2023/06/09/15377852t1hc619.jpg)
Toomkirikus, Niguliste muuseumis, mõisahäärberitel on näha uhked ja aukartust äratavad aadlivapid – ikkagi „siniverelised” suguvõsad. Paraku pole nemadki algselt siniverelistena sündinud, tiitleid ja valdusi, maid ja mõisaid saadi ikka vaid teenete ehk teenistuse eest, olgu ametniku või sõjaväelasena. Nii võis ka hansakaupmees jõuda läbi Suurgildi raehärra staatuseni ja omandada bürgermeistrina koguni aadlitiitli, rääkimata juba tõusmisest kuningate-keisrite alamatena tsiviil- või sõjaväeteenistuses teenistusastmeid pidi aina kõrgemale, liikudes ühe soosingust teise rüppe ja saada pärjatud aadlitiitliga. (Kõnekaid näiteid leiab selle kohta T. Saare raamatust „Eesti mõisnike vapid”).
Heaks näiteks on siinkohal kasvõi nimekale de la Gardie´de suguvõsale aluse pannud ja Kolga mõisnikuks ning Eestimaa kuberneriks saanud Ponce Scorperier (1520–1585), kes otsustas ühe tavalise prantslasest mitteaadlikuna valida vaimulikukutse asemel sõjaväeteenistuse. Nimeks võttis ta endale Pontus de la Gardie ja liikus – ilmselt võimeka ning nutikana – ühe kuninga alluvusest teise juurde, tõusis teenistusastmeil, sai tasutud valduste ning tiitlitega, jõudes Rootsi kuninga Johan III soosikuna koguni Eestimaa asehalduriks ja kuberneriks.
/nginx/o/2018/03/27/7729757t1hfcc5.jpg)
Küllap tuli talle kasuks seegi, et ta päästis naitumise läbi oma kuninga vallastütre Sophie Gyllenhielmi viimase ebamäärasest staatusest. Igatahes on auväärt kõrgaadlist (!) abielupaarile pühendatud uhke renessanss-sarkofaag Tallinna toomkirikus.
Vähem kuulsusrikkad pole ka Pontuse järeltulijad – Tallinnas sündinud pojad Johan ja Jakob, kellest said Rootsi kõrged riigitegelased. Kui esimesele kuulus muuhulgas näiteks Raasiku mõis, siis feldmarssaliks saanud Jakob oli nii Eesti- kui Liivimaaga seotud ka (kindral)kubernerina, kellele kuulusid lisaks mitmetele mõisatele (Kolga, Kiiu jt) ka Haapsalu piiskopilinnus ning Hiiumaa Suuremõisa.
Vähem nimekas pole ka viimase poeg, samuti Tallinnas sündinud Magnus de la Gardie (1622-1686), kellest sai samuti Liivimaa kindralkuberner, aga ka Rootsi riigimarssal, riigikantsler ja mitmete muude kõrgete auastmete kandja.
Lisaks oli ta Kuressaare krahv, Haapsalu mõisa ning Vormsi-Suuremõisa (Magnushof) omanik.
Eriti tähelepanuväärseks teeb Magnus de la Gardie tõsiasi, et Stockholmi kuningalossi riigisaalis on siiani aukohal hõbedane troonitool, mille Magnus kinkis kuninganna Kristiinale, kelle soosik ta oli, troonile astumise puhul (1644). Seda troonitooli kasutatakse eriti pidulikel puhkudel siiani. Ja Stockholmi linnamuuseumis näeb maketti De la Gardie´de linnapaleest, väidetavalt Stockholmi uhkeimast toonasest aadlipaleest.
/nginx/o/2023/06/09/15377864t1h3621.jpg)
Lojaalsus tsaarile
Kui vanemaid aadlisuguvõsasid tuntakse pärus- või põlisaadlikena, kes võisid oma tiitleid pärandada, siis Vene valitsejatelt aadlitiitli saanuid nimetatakse teenistusaadliks. Just viimaste teenistuses, tsaariõukonnas, oli eriti rohkelt baltisakslasi. Küllap seletab seda lähedus Peterburile ja seegi tõsiasi, et aadliperedeski polnud kümmekond last haruldus ning mõisaid ei jätkunud pärandamiseks sugugi mitte kõigile. Nii tuligi leida endale seisusekohane teenistus, sissetulek.
Mittevene päritolu polnud niisiis mitte ainult tsaari perekond ise, vaid ka suur enamus Venemaa keisrite teenistujaist, olgu ministeeriumides või sõjaväes. Mitte ainult Krusenstern ja Barclay de Tolly, vaid väga paljude siinsete balti aadli suguvõsade võsud otsisid-leidsid endale rakendust tsaari alluvuses, tõustes tihtipeale mõjukatele positsioonidele isevalitseja lähikonnas.
/nginx/o/2009/10/14/250680t1h75e9.jpg)
Lojaalsus tsaarile oli balti aadli kindlaks kreedoks. Tingis selle asjaolu, et tsaar oli kinnitanud nende varasemad privileegid, võtmata neilt nende seniseid õigusi toimetada suhteliselt vabalt oma haldusalal Eesti- ja Liivimaal (ja Kuramaal).Teisalt oli valitsejailegi oluline-kasulik kohaliku ülemkihi lojaalsus, millega balti aadelkond isevalitsejaid privileegide eest tänas.
Kuna ustavus ja teenistusvalmidus kuulusid aadli kasvatuse ning iseenesestmõistetavate väärtushinnangute hulka, siis oli kahtlemine nende truuduses tsaarile rängaks solvanguks baltlastele isegi siis, kui sõjaväljal tuli vastakuti minna kasvõi oma rahvuskaaslastega, Preisi armeega.
Kodumaa teenistuses
Kohaliku aadelkonna täieõiguslikuks liikmeks saadi vastuvõtmisel ehk immatrikuleerimisel rüütelkonda, mille kõrgeimaks võimuorganiks Eestimaa rüütelkonnas oli iga 3 aasta tagant koos käinud maapäev.
Lojaalsed oldi küll tsaarile, kuid kõige tähtsam oli teenida oma kodumaad. Kodumaa oli aga üks ja ainus – oli see siis Eesti- või Liivimaa (või Kuramaa). Kuningat esindas asehaldur, tsaari kuberner, kohapeal toimetas ja langetas otsuseid rüütelkond ehk siis seisuslik aadliomavalitsus, kes otsustas kõikide eluvaldkondade kohaliku korralduse üle.
Seda tööd tehti tasuta, auametite korras. Sissetulek pidi tulema mõisast, amet rüütelkonna omavalitsuses, olgu rüütelkonna peamehe, maanõuniku, kreisisaadiku, kohtuniku või muu ametimehena oli au, millest ei saadud ega tahetudki naljalt keelduda, töö, mille eest tasu ei makstud – oma ülesandeid täideti kohusetundest kodumaa ees. Nähti ju end siinmail igavesti edasi kestvat ja seega tuli hallata seda maad nii, et oleks, mida lastele ja lastelastele edasi pärandada.
Käidi emamaal õppimas põllumajandust, toodi kaasa teadmisi, uut tehnikat ja tõuloomi, loodi seltse ja ühinguid, mille kaudu omandatut levitada, edendati haridust, rajati mõisakoole ja gümnaasiume. Luterluse tulekuga oli vaja pidada jumalateenistusi maakeeles, tõlkida jutlusi ja kirikulaule, teha kirjasõna maarahvale kättesaadavaks. Toonaste pastorite panus – ja seda mitte ainult eesti kirjakeele arendamisse – on märkimisväärne. Rääkimata sellest, et kirikuõpetajad saatsid inimesi ristides-laulatades-mattes sõna otseses mõttes hällist hauani, olid nad ka (tänases mõistes) sotsiaaltöötajaiks, hingehoidjaiks, õpetajateks ja õigusemõistjaiks tüliküsimustes.
/nginx/o/2023/06/09/15377880t1hafc5.jpg)
Baltisakslased, sealhulgas ka pastorid, olid need, kes andsid trükki mitte ainult esimesed eestikeelsed raamatud, vaid panid aluse ka siinsele ajakirjandusele ja arheoloogiale, folkloori- ja etnograafia uurimisele, teadusseltsidele, isegi museoloogiale (Estländische literärische Gesellschaft/Eestimaa Kirjanduse Ühing ja Provintsiaalmuuseum, millest kasvas välja me Ajaloomuuseum).
Nende rajatud on siinsed esimesed kliinikud, rääkimata tööstusest, kaubandusest ja pangandusest (Soucanton, Mayer, Dehio, Fahle, Rotermann, Scheel jne).
Pole saladus, et meie rahvuslik uhkus – laulupeod – said korraldatud baltisakslaste eeskujul nii nagu mõisamajapidamised olid eeskujuks kokanduses ja kommetes, taluaedade ja parkide rajamisel.
Raske on leida valdkonda, milles baltisakslased poleks siinmail arengut edasi viinud, olgu tegu loodus- või õigusteaduse, meditsiini või keeleuuendusega. Saksa keeles on kirjutatud me ajalugu ja arhiivid, sekka mõistagi ka algseid alamsaksa dialekte, ladina, rootsi ja vene keelt. Küllap on nad mõjutanud meie mentaliteetigi, rääkimata kommetest ja traditsioonidest – mõelgem või linlikele jõulukommetele, lihavõtetele.
Ja teadagi on saksa keelest üle võetud või mugandatud suur osa me eestikeelsest sõnavarast. Olgu näiteks või argised esemed – lamp (Lampe), tass (Tasse), kann (Kanne), vaas (Vase), kett (Kette), prillid (Brille), riietusesemed – jakk (Jacke), müts (Mütze), Mantel (mantel), sokid (Socken), pluus (Bluse) ja nii aina edasi... Isegi sõna „vastlad” tuleb saksakeelsest sõnast „fasten” (paastuma) ja (kiriku)leer mõistagi sõnast „Lehre” (õpetus). Aga üle ei võetud ju lihtsalt sõnu, üle võeti tähendused ja teadmised, sõnade tähistatud sisu.
Baltisakslaste pärand on hoopis suurem kui vaid neist maha jäänud mõisapargid ja häärberid ega sõltu isegi sellest, kas ja kuivõrd me seda teadvustame või mitte. Selle pärandi teadvustamine ei tähenda aga sugugi omaenda rahvustunde eiramist, oma rahvusliku uhkuse unustamist, vaid oma kodumaa ajaloost tõepärasema pildi omandamist, pildi, mil on veel kuhjaga avastamist pakkuda.