AJALUGU ⟩ Karskeks seltsis – Eesti karskusseltsid
Seltsiliikumine jõudis Eesti aladele 18. sajandi teisel poolel baltisaksa haritlaste kaudu, kes välismaal õppides ja ringi reisides puutusid kokku Euroopat haaranud valgustusideedega.
Ühiskonna laialdast uuendamist taotlenud liikumine vastandus senisele religioossele ja seisuslikule valitsemissüsteemile, väärtustades selle asemel demokraatiat, teadust ja vaba mõtlemist. Sarnaste huvide või filosoofiliste vaadete jagamiseks hakati omaalgatuslikult moodustama klubisid, lugemisringe ja muid kodanike ühendusi.
Eestis esialgu ainult haritlasi ja aristokraatiat ühendanud seltsitegevus muutus 19. sajandil laiaulatuslikumaks ja mitmekülgsemaks, kaasates erinevaid seisusi ning tegevusalasid. Baltisakslaste poolt ellu kutsutud ühingutesse hakkasid nüüd astuma ka eestlased. Oma organisatsioonide loomiseni jõuti siiski alles rahvusliku ärkamise ajal, kui asutati esimesed laulu-mänguseltsid ja maarahvast koondavad põllumajandusseltsid, sellele järgnenud venestusreformide ajal kujunesid aga alternatiivseteks kultuurielu keskusteks karskusseltsid. Kuigi eeskuju võeti juba tegutsevatelt baltisaksa ja soome ühendustelt, oli eestlaste seltsiliikumine sügavalt rahvusliku iseloomuga ning sellest kujunes üks võimsamaid jõude iseseisva riigi loomisel.
Seltsis karskeks
Täht, Valvaja, Tasuja, Võitleja, Valgus, Vabadus, Tugevus, Ustavus, Püsivus, Sõprus, Säde, Edasi, Eesmärk, Aade, Kungla, Kindlus, Kewade jpt samaväärselt sütitavad nimed kuuluvad Eestis tegutsenud karskusseltsidele. Ja kuigi viinakuradi vastu võitlemine polnud seltside sünnis keskse tähtsusega, on karskusliikumise laiemat tähendust meie ajaloos raske alahinnata.
Parajalt karsked sõbrad
Kui varem said seltside loojad inspiratsiooni baltisakslastelt, siis nüüd võeti eeskuju soomlastelt. Põhjanaabrite karskusseltside Alku (Algus) ja Raittiuden Ystävät (Karskuse Sõbrad) põhikirjade alusel koostas koolmeister Jüri Tilk põhikirja esimesele Eesti karskusseltsile Täht, mis 1889. aastal Tori kihelkonnas tegevust alustas ja kohe ka väga populaarseks sai. Paari järgneva aasta jooksul rajati kõikjal Eestis, Tori mõjutustel siiski aktiivsemalt Pärnu- ja Viljandimaal, arvukalt uusi karskusseltse ning 20. sajandi alguses oli neid kokku juba üle viiekümne. Uudsele kooskäimisvormile lisas edu ja laia toetust kindlasti seegi, et karskusseltsidesse võisid astuda ka naised.
Täiskarskust osalejatelt ei nõutud, pigem rõhutati parajuse põhimõtet ja vajadust kõiksugu joovastavate jookide ülemäärase tarvitamise vastu või
