SÄDEINIMENE ⟩ Vanima ristsõnakoostaja tuppa kuri ilm ei tule

"Sõnavara ja keelevaist peab olema. Mulle on alati meeldinud mõistatusi lahendada. Olen tahtnud saada vastuseid,” sõnas Urve Sõmer. Foto: Viktor Rohtla

Urve Sõmer saadeti pensionile. Ta võttis kätte ja hakkas ristsõnu kokku laduma sooviga pensionile lisa teenida. Äsja 80. sünnipäeva tähistanud keerulise elusaatusega naine on ­teadaolevalt vanim ristsõnakoostaja Eestis.

Sel aastal on Urve Sõmer kokku pannud juba üle saja Nuti ajakirjade ristsõna. Kuus teeb ta umbes 24 sõnamõistatust, mõni on suurem, mõni väiksem.

Naine vene poisi puusaliigesega

Urve on terve elu käinud kepiga. Algas kõik lapseeas. „Alles palju aastaid hiljem sain teada, et mu vasak kopsutiib oli lubjastunud koldeid täis.” Urve ei teadnud, et ta oleks kunagi kopsutuberkuloosi põdenud. Ilmselt lapsena siiski põdes ja kopsu kaudu läks kuri haigus vasakusse puusaliigesesse.

Tema pikaealisuse valem on ka teada – see on vene poisi puusaliiges. „Vene poisse sai õppustel ikka vahel surma ja Eestis oli arst, kes nende liigeseid uuele ringile saatis. Just sel moel see liiges minu sisse sattus.”

Urve puusaliiges oli põetud luutuberkuloosi tõttu deformeerunud ning jalg vales asendis. Oma haigusest sai Urve teada emapoolse tädi juures Palmses olles. „Sugulased on öelnud, et ma jäin haigeks, kui keldrikatuselt alla libisedes puusa­liigest väänasin. Tegelikult olin ikka enne haige, see oli viimane piisk.”

Luutuberkuloos pole Urvet elamast takistanud. „Ronisin puu otsa ja üle aia, kui vaja oli.”

Urve ronis isegi mägedes. Läks naabripoisiga. Käisid kolmel suvel Kaukaasias, Karpaatides ja Kesk-Aasia mägedes.

Urve mäletab, et jäi Alma-Ata lennujaamas tukkuma. Kui ta hommikul silmad lahti tegi, siis mägesid nähes arvas, et sinna ta küll ei lähe. „See näis ju võimatu! Aga tasakesi ikka läksime. Polnudki nii hirmus. Õigemini küll: väga huvitav oli.”

Kuidas neid ometi tehakse?

Urve Sõmer on alati ristsõnu lahendades mõelnud, et huvitav, kuidas neid ometi koostatakse.

Esimese ruudumõistatuse pani ta kokku juba kaheksandas klassis, kusagil 1960. aastate alguses. Kui naine pensionipõlve pidama hakkas, pakkus ta oma ristsõnu ka Postimehele, kust sai vastuse, et neil on koostajad olemas. „Muidugi olid. Ma ju ei teadnud, kuidas asjad päriselt käivad.”

Urve ei jätnud jonni ja hakkas ennast arendama. Samas ei teadnud ta, kuidas kogenud tegijad neid asju teevad ja millises arvutiprogrammis toimetavad. Urve võttis ette varasemast ajast tuttava Exceli tabeli.

Ajakirjade Kirjastuse ristsõnatoimetus korraldas 2000. aastate alguses Tartus ristsõnade lahendamise võistluse. „Seal kohtusin peatoimetaja Tarmo Tuulega, kellele oma loomingut pakkusin. Ta oli valmis neid avaldama,” räägib Urve.

„Koostan Skandinaavia tüüpi ristsõnu ehk skandisid, nagu me neid nimetame – selliseid, kus on küsimus ruudustiku sees.”

Urve Sõmer armastab ristsõnades kasutada naljakaid lauseid. Näiteks keegi pahandab: „Ärge trügige vahele! Minge seiske järjekorra lõppu!” Vastus kõlab: „Ei saa minna, seal juba seisab keegi.”

Küsija: „Kas te teate, kui palju võite valetunnistuse eest saada?” Vastus kõlab: „Tean küll, pool miljonit lubati.”

Kas kerge või raske ristsõna?

Kumb ristsõna on parem, kas see, mis saab ruttu lahendatud, või see, mis jääb pooleli?

Kui kõiketeadja interneti appi võtad, ei jää miski pooleli. Sealt on võimalik leida Rumeenia heliloojat, mongoli vürsti või Saksamaa baleriini. „Või Ameerika näitleja lahutatud abikaasa kassi nime,” naerab Urve laginal.

Tema selliste ristsõnade peale ei vihasta. See pole tema moodi nii tühisest asjast närvi minna. Aga ise taoliste küsimustega ta oma ristsõnalahendajaid ei piina. Vahel pistab ta küll ruudustikku „sõber” prantsuse keeles või „tänav” läti keeles.