ELULUST ⟩ Joel Vahur: Ei tohi elule ega iseendale alla anda. Tunne rõõmu isegi kiuslikust naabrist!

Joel Vahuri kassi nimi on Täpi, võrratu seltsiline on nelja-aastane. Tislermeister võttis kassikese varjupaigast, kui too oli 1,5aastane. Joel on kogu aeg loomasõber olnud. Kuni 16. eluaastani kasvas ta talus koos loomadega. Ühe veendumuse sai ta isalt kogu eluks kaasa: „Loomale ei tohi kunagi teha ülekohut!” Foto: Peeter Langovits

93aastane nooruslik endine eri­mööblivalmistaja Joel Vahur on Nõmme ­Vanameeste Klubi vanim liige, ­kelle elutee kirjeldab ilmekalt selles vanuses keskmise eestlase oma. Joel Vahuri selgroo on kirurg hinnanud seismis- ja kõndimisvõimatuks, mees on läbi teinud kolm vähioppi, aga elab, kõnnib ja viskab endiselt nalja.

Oled oma pika eluga, ikkagi 93 aastat, igati rahul?

Väga rahul! Mida mul vinguda: tuba on soe, leib on laual, liikuda saan ka, noored käivad abis, kui midagi vaja. Elus on küll raskusi olnud, aga kõigest on üle saadud.

Praegu elad siin Õismäe ­korteris üksinda?

Noorema tütrega koos. Minu naine Heljo lahkus kahjuks elust kümme aastat tagasi. Meil oli ilus pikk kooselu. Ta õpetas koolis eesti keelt ja kirjandust. Nagu elus reeglina kipub olema, naine paneb mehele sõrme peale. Ehkki mehele meeldib arvata, et tema võttis naise.

Näe, siin 1947. aastal Koerus võetud fotol on kogu Heljo pere koos. Minu äi Paul Laansoo ja naisevend Emil Laansoo. Teda peaksid vanemad inimesed hästi teadma.

1945. aastal läksin 17aastasena tööstuskooli number 1 Karu tänaval Tallinnas. Seal valmistati ette lukkseppi, treialeid, elektrikuid ja tislereid. Kool allus merelaevandusele ja õpilastel olid meremeeste vormi meenutavad kuldsete nööpidega vormipluusid. Mina õppisin tisleriks. Paul Laansoo oli minu õpetaja – tislermeister. Eks Heljo käis tihti isa töö juures.

Kus sa tööle hakkasid?

Pronksi tänaval on üks terrasiitkrohviga elumaja, kus veel hiljaaegu klaveriklahvid reklaamiks rippusid, seal keldrikorrusel oli tisleritöökoda, mis tollal allus merelaevandusele. Sealne meister käis meil koolis töömehi värbamas. Talle soovitati mind. Nii ma sinna sattusin kaheks aastaks. Tegime põhiliselt merelaevanduse kontoritele mööblit. Sain sealt suure töö- ja elukogemuse.

Meil oli ametis üks vana tisler, kes oli tsaariajal käinud oma tööriistakotiga mõisast mõisasse mööblit meisterdamas. Istus esimese maailmasõja ajal Saksamaal vangis. Tema masinaid ei tunnistanud, tegi kõik käsitsi. Temalt sain mitmed kasulikud nipid, mida koolis ei õpetatud.

Kuidas naisega kohtusid?

Töökoja madalatest akendest nägin üsna tihti ühtesid väga peenikesi jalgu. Imestasin ikka, kas niisugustega on võimalik päris elu lõpuni ringi käia. Hiljem selgus, et mu tulevane kaalus siis 46 kilogrammi vaid. Eks ta käis meie keldriakendest mööda seetõttu, et Laansood elasid töökoja kõrval ühiselamus. Nende oma korter Veerenni tänaval oli märtsipommitamisel pihta saanud.

Hakkasin ootamatult ühelt naisterahvalt kirju saama. Kirjad tulid Roo tänava aadressilt. Tegelikuks kirjutajaks oli Heljo Laansoo, kes kasutas oma sõbranna aadressi. Lõpuks oktoobris 1947 saime Jaani kiriku ees kokku. Jäin keeletuks … See ju vana Laansoo tütar! Tema naeris mis kole. Kui lõpuks Heljo perega kokku saime, hüüdis Paul: „Sina, poiss, jälle siin!”

Joel Vahur oma naisevend Emil Laansoo sünnipäeval koos Emili õepoja Matiga. Foto: Erakogu

Mõne aja pärast kolisime kõik kokku Kivimäele Lauliku tänavale, kus äia ühe noorpõlvesõbranna majas oli pööningukorrusel kaks pisikest korterit tühjaks jäänud. Vahepeal elasime seal kaheksakesi pead-jalad koos. Praegusesse kooperatiivkorterisse Õismäel kolisime koos noorema tütrega 1976. aastal.