/nginx/o/2023/05/11/15312570t1hf4c0.jpg)
Kus tegutses rukkikrahv, oma ilu näitavad Kaagjärve Veenused ja roosid ning igal pool jalutavad toonekured – seal saab läbi kollase raami heita pilgu kaunitele detailidele järvederohkel kuppelmaastikul.
REISILUGU ARHIIVIST ⟩ Valgamaa – Eesti lõunavärav kollases raamis
Alustame Sangastest, ja mitte ainult seetõttu, et Sangaste loss on Eesti ilusamaid ja suursugusemaid. Seal tasub vaadata, millise silmaringi ja visiooniga oli mees, keda kõige paremini tuntakse rukkikrahvi nime all ja kelle maapealsed jäljed ulatuvad 21. sajandisse.
Ilmaasjata ei ole seega Ringtalli avastuskeskuse motoks „Rukkikrahv ja ilmaimed”, ulatudes tagasi aega, mil rukkikrahv veel tegutses, näidates ajatelge tema sünnist surmani. Praegu hõljub krahvi vaim lossi kohal. Kõige paremini sümboliseerib seda film Ringtalli restoranis, kus ta haigutavale külastajale laseb puulehtedelt värskendavat vihma kaela.
/nginx/o/2023/05/11/15312578t1h7f31.jpg)
Krahv Friedrich Magnus von Berg lõi maailma esimese teadlikult aretatud rukkisordi, tõi Sangastesse esimese telefoniühenduse, keskkütte, edendas tõukarja- ja hobusekasvatust, nõnda et tema mõisast ostetud sugutäkk Hetman pani aluse Tori hobusetõule. Ta ehitas lauta rippraudtee, rakendas masinlüpsi, kasutas esimesena Eestis kartulikombaini ja aurujõul töötavat iseliikuvat rehepeksumasinat.
Loss sai alguse solvangust
Loss võlgneb legendi järgi oma olemasolu krahv Bergile noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: „Mina oma tütart Venemaalt pärit metslasele ei anna!”
Kunstiteadlase Leo Gensi sõnul tähistab arhitektuuriline lahendus olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Pokumaa juhataja Tuuli Merimaa lisab selgitavalt, et reisidelt toodi tollal kaasa just see, mis silma jäi, ja kavandati see kohe ka mõisaarhitektuuri. Uuendusi rakendati põldudel ja maitsed lisati roogadesse.
Esimesel korrusel on esindusruumid: gooti stiilis kõrge ballisaal, Hispaania saal mauri elementidega, inglise stiilis tammepuulaega jahisaal. Keskajal oli Sangaste mõis Tartu piiskopi suveresidents, krahv Bergi ajal ehitati sinna lubatud 99 tuba, sest ainult tsaarile kuuluvates hoonetes võis neid tollal olla üle 100. See-eest on erandlikult Eestis mõisa talveaed ehitatud lossi külge ja pakub valgusküllast ruumi taimedele, millest osa on kinkinud lossile ümbruskonna inimesed. Need, mis kodudes olid liialt suureks kasvanud, aga talveaeda sobisid ideaalselt.
Krahvil oli suur 4000 köitega raamatukogu. Siiani on säilinud kõrged kapid ning raamatukogutoa ja piljardiruumi vahel olevad kiigekonksud. Piljarditoa kahhelahjudelt leiab satiirilisi märkmeid, edastades ajastu hõngu, kus karikeeritakse olukordi ja isikuid presidendist golfi professionaalideni.
Eesti teerajaja – 21. sajandi inimene
Kuulsaim mees Sangaste mõisas oli Friedrich Georg Magnus Berg. Kui krahv elaks, oleks ta Natura 2000 aktivist, tema lautades määgiksid kloonlamba Dolly järglased, elekter tuleks Jaanimäe tuulegeneraatorist ja tema lossi raamatukogus sünniks plaan, kuidas tüvirakust luua inimsüda, ringi sõidaks ta aga Teslaga.
Rukkikrahviks nimetatud Friedrich Georg Magnus Bergi 1875. aastal loodud talirukkisort ‘Sangaste’ on vanim kasvatatav aretussort Euroopas.
1880. aastal toimunud Pariisi maailmanäitusel omistati ‘Sangaste’ rukkile kuldmedal, 1893. aasta maailmanäitusel Chicagos hõbemedal.
Selleks, et säilitada Eestile olulist kultuuripärandit ja geneetilist mitmekesisust, rakendati 2009. aastal esimest korda Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames Eesti maaelu arengukava 2007–2013 meedet „Kohalikku sorti taimede (‘Sangaste’ rukis) kasvatamise toetus”. Sort on pika tugeva kõrrega, pika neljakandilise peaga, pika raske teraga, hea talvekindlusega ning suure õle- ja terasaagiga. Ühtlasi on see üks esimesi teadlikult aretatud rukkisorte maailmas.
Hoone peauks asub kolmelt poolt lahtise võlvitud katusealuse seinas, kus võib täheldada huvitavat efekti – seistes näoga ühe samba poole, on diagonaalis asuvasse sambasse sosistatu selgelt kosta.
Saime ka hoopis teistsuguse elamuse osaliseks, kahjuks ebameeldivama külje pealt. Ajal, kui uurisime Ringtalli põnevat näitust, oli saabunud lossiõue neli külastajat, kes katsusid üle kõik uksed, ja leidnud tualetiukse avatuna, sisenesid sedakaudu tegelikult juba suletud restorani, süües ära selle, mis meie taldrikutel, kulistades veini, haarates kaasa sügavkülmast jäätise ja meie giidi just ostetud meepurgi. Rääkimata lagastatud tualettidest.
Seega ei tasu üllatuda, kui aina rohkemate vaatamisväärsuste juures nõutakse ka parkidesse sissepääsutasu, riputatakse üles keelavaid silte ja kes teab, hakatakse ühel päeval üles märkima ka kõikide sisenejate isikukoodi. Sel korral aitas kaasa suhtlusvõrgustik ja 30 minutiga olid tuntud tegutsejad Sangaste lähedalt tuvastatud.
Talupojad tänavad häid mõisnikke
Enne Palupera mõisa jõudmist torkab tee ääres silma kaheksakandiline tellistest kunagine ait, väiksem hulknurkne hoone saab jälle linnumajaks. Enamik neist, kellele mõis on läbi aastasadade kuulunud, ei ole ise siin elanud. Nii ka Hans von Fersen, kellest 17. sajandil sai Tallinna komandant ja veidi hiljem Riia kuberner.
Romantiliselt mõjub punaste roosidega peenra tagant paistev kollane pikk Palupera puidust mõisahoone – üks väheseid sellisena säilinuid, mille silt ukse kõrval annab tunnistust, et seal tegutseb kool.
/nginx/o/2023/05/11/15312572t1h9d67.jpg)
Kollane raam laseb pilgul keskenduda peahoone kaunitele detailidele. Nagu augusti alguses püstitatud kollane raam Kaagjärve mõisa ees, mis samuti seotud roosidega. Mõisa tegus perenaine Maritta Pillaroo, mõisaproua juba kuuendat aastat, heidab pilgu suurte akende vahel ukerdavale tulevasele mõisaperemehele ja ütleb alustuseks, et kuigi palju on jõutud juba ära teha, tööd jagub veel vähemalt sajaks aastaks.
Hoone katus on restaureeritud vanal viisil ja Maritta naerab, et plaadid, millel restoranides kauneid suupisteid serveeritakse, on siin leidnud tee katusele. Nii hoone esi- kui tagaküljele on rajatud roosiaed, mille valmimisele 2019. aasta augustis aitasid peale lilletundja Loona kaasa tublid naabrimehed ning malevanoored, kes teist aastat siin toimetavad. Tänuks neile ja külastajate rõõmuks korraldas perenaine augustikuus roosipeo.
Mõisahärra von Grote, kes kuulub koos von Pahlenitega Palmses nn heade mõisnike hulka, on saanud talupoegade tänukirja mõisahärrale tema 80 aasta juubeliks:
„…ja meie olleme suure Jummala õnnistmisse ning heldusse läbbi nii palju jõudu saanud, et kui Teie armuline härra, sovisite meile meie talusid jälle ühhe parraja hinna eest müa, meie need jõudsime osta. Nüüd lodame meie, et kui suur helde Jummal eestulleval aeal meie põldu võtab õnnistada, meie siis võime elada.”
Sama suur kui tänukiri ise on paber, millele ümbruskonna talupojad alla kirjutasid. Nicolaus Karl von Grote töötas Tsarskoje Selos ja mõjutatuna Peterburi õhkkonnast, oli ta hariduse pooldaja.
Teisel korrusel leiab mõisahärra toa fotodega, mis on pühendatud koolmeistritest fotograafidele Johannes ja Carl Luckinile. Kirurg Tiit Meren on väljapaistvale arstile omase empaatiaga fotodest kokku pannud raamatu „Kaagjärve Veenused”. Nagu tutvustuses kirjas, olid need fotod tema ämma maja lakas kurja silma eest põhu alla peidetud.
Tiit Meren ise ütleb, et tolle aja hõng, mis fotodele püütud, oli see, mis teda vaimustas, ja missioon noorele põlvkonnale näidata: minevikki võib olla põnev.
/nginx/o/2023/05/11/15312600t1h4ab5.jpg)
Siitkandist leiab erilise kuppelmaastiku – mõisast 15 minuti autosõidu kaugusel algab Karula rahvuspark, mis kuulub üleeuroopalisse Natura 2000 võrgustikku. Siin, Põhja-Karulas, domineerivad pärandkultuurmaastikud, mis on tekkinud aastatuhandeid kestnud inimtegevuse mõjul. Talud paiknevad hajali ja vahelduvad põllusiilude, heinamaade, metsatukkade ja järvedega. Suvised pilved nende kohal sinises taevas teevad maastiku imeliseks.
Mõistatus vesiveskis
Puidust punder, savist sander, niinest nikanakake? (Leivamõhk, ahi, sõgel)
Selline mõistatus ootab külastajat Eesti ainukeses vee jõul töötavas ajaloolises vesiveskis, mis asub Hellenurmes. Seal hoolitseb veski toimimise ja tõelise traditsioonilise Eesti leiva tegemise eest veskiemand Mae Juske, kes sellega hoiab au sees oma vanavanaisa kätetööd. Siit leiab ka muuseumi, leivakoja, veskispaa (paisu all), just hiljuti restaureeritud ruumidest veskipoe, loome- ja värkskoja, millele lisandub puutöökoda. Augustikuus suguvõsa kokkutulekul istutati neli õunapuud järgmistele põlvkondadele traditsiooni hoidmiseks.
/nginx/o/2023/05/11/15312571t1hacb7.jpg)
Tasub vaadata Hellenurme mõisnike Middendorffide perekonna maalilisse matmispaika, sest nende pärandiga puutume kokku praegugi ja lausa iga päev.
Middendorffid olid mitmekülgsed inimesed. Aleksander Theodor von Middendorff oli Tori hobuste aretamise initsiaator. Tema eestvedamisel rajati Peterburi–Tapa–Riia raudteeühendus. Oma ajast ees olles maksis ta juba siis mõisatöölistele palka ja organiseeris vanaduspensionikassa. Teda toetas tema rajatud tööstus, mille juurde kuulusid viinaköök, tärpentinivabrik, katusekivitehas, niidi- ja kangatööstus. Ülemaailmse kuulsuse saavutas aga von Middendorff oma aastatel 1842–1845 toimunud ekspeditsiooniga Siberisse. Kaasa tõi ta zooloogilisi, geoloogilisi ja etnograafilisi materjale, millest osa on välja pandud ERMis.
Veski ise asub pärast haldusreformi küll juba Tartumaa piirides, aga kuulub endiselt Valgamaa Partnerluskogu tegevuspiirkonda.
Kanep ja kinoa
Kanep on jõudnud leheveergudele, poeriiulitele ja päris avalikult toidulauale ning kosmeetikasse. Tegemist on täiesti ohutu hariliku kanepiga (Cannabis sativa), mitte narkootilise kanepiga (Cannabis indica). Hawaiist tagasi Eestis, meenus nüüd juba pukalasele Mari-Liis Hendriksonile, kuidas vanaema oli rääkinud sellest, mida kõike head sai kanepist teha. Mari-Liis ongi koos emaga pannud väikeses hoones tööle tillukese tööstuse, kus valmib näiteks tatrakama, milles leidub ka kanepit.
/nginx/o/2023/05/11/15312573t1hb5b5.jpg)
Tal on käsil projekt tuua uuendusena kaasmaalaste lauale kinoa, mille valmimist oodatakse oktoobris. Kes aga kanepipõldu näha tahab, leiab piirkonnas neidki.
Pukas tasub silmad lahti hoida, sest kunagised räämas majad on saanud uue hingamise ja on tõendiks endisest rikkusest, mil krahv Bergi algatusel rajati raudteeühendus Tartu ja Valgaga. Siis saabusid ärimehed ja kerkisid uhked eluhooned, millest pilkupüüdvaim on Karl Burmani ehitatud elamu peatänaval. Infotahvli teave annab tunnistust vilkast kogukonnaelust: avatud on jõusaal, Kuuuurija baaris segab kokteile Katrin Lust ise.
Üts hää paik
Põnevamaid ja paremini toimivaid koostöövõrgustikke Valgamaal on KOTUS, mis hõlmab endise Taheva, Karula ja Mõniste (jääb Võru maakonda) kandi ning koondab siinseid ettevõtteid ja vabaühendusi. Aktiivselt tegeldakse piirkonna turundamisega. Siinkandis on elukoha leidnud paljud linnast tulnud noored pered, kes oma ideedega aktiivselt piirkonna edendamisse panustavad. KOTUSe võrgustiku eestvedajad, taganttõukajad ja kooshoidjad on hakkamist täis Rasmus Onkel ja Monika Rogenbaum, kelle tööpäeva mahub rohkem kui 24 tundi.
/nginx/o/2023/05/11/15312575t1he7ef.jpg)
KOTUSe tähtsündmus sel aastal oli 1. augustil teist korda toimunud „Kotussõ uma üülaat”, mis oli esimesest võimsam ja tulederohkem. Peosaal loodi männimetsa alla ja toidulõhnad tõusid juba hommikust saati taeva poole. Osavate näppude kätetööd pakiti paljudes kodudes ja töökodades päevi hoolikalt kokku. „Juuli lõpust usinalt harjutanud ritsikad olid oma parimas vormis ning viiuldasid väsimatult,” kirjutas õhtu kohta Monika Rogenbaum. „Mustikameri metsa all peibutas kutsuvalt maitsjaid. Ja end ümmarguseks söönud kuldne kuu vaatas kõrgustest hämmeldunud pilguga seda Eestimaa suveöö imet.”
Kotussõ uma üülaadal sai proovida kahte suppi šiitakega: seeneseljankat ja aasiapärast šiitakesuppi. Seene maitse on ökoküla liikmed juba suhu saanud seenesupi ja kikerhernejahuga veganišnitslitest.
Parmu ökoküla eestvedaja Kalev Raudsepp tuli 2017. aastal kogukonna ette pöörase mõttega hakata kasvatama šiitake-seeni. Selle „oi-mõtte” võttis ta kaasa Lätimaalt Kurzemest. 2018. aastal nakatati esimesed 1000 seenepakku. Pakud on asetatud endisesse mõisaparki, kus need on loomulikus looduslikus keskkonnas, saades parasjagu päikest ja vihma. Praegu on sellest kujunenud üks vähestest kohtadest Eestis, kus šiitaket kasvatatakse vabas õhus. Üks nipp on – kui seen elab väga kuivad tingimused üle, on ta maitselt veel väärtuslikum.
/nginx/o/2023/05/11/15312602t1hc863.jpg)
Tellingumäel saab kõigepealt tutvuda infotahvlil kujutatud käänulise Mustjõe võimetega. Suurvee ajal muutub jõgi kuni pooleteise kilomeetri laiuseks. Sügiseks puhastatakse ala võsast ja kui tuleb veerohke aeg, tasub teha matk Tellingumäele. Et seda vaadet ka suurvee aegu nautida saaks, on üles pandud kollane raam, mis on pärit Barclay de Tolly mausoleumi juurest. Mausoleum kollast raami ei soovinud ja nii sattus see siia piiri äärde.
Kogukond loodab, et RMK hange õnnestub ja Tellingumäe saab uue puitkonstruktsiooni, millel seistes võib kaugele üle piirkonna vaadata, sest vana eluiga on juba lõppenud.
Kõige rohkem teatakse Harglat kunsti järgi – 1959. aastast pärineb graafik Ott Kangilaski kuivnõelatehnikas graafiline leht „Vana pedajas Harglas”, mis kujutab sealset ohvripuud. Hargla ohvrimänd ehk pühä pettäi on umbes 300aastane püha pedajas, mis kasvab Hargla kiriku vastas. Vanasti arvati, et vana männi okstes varjuvad varavedajad, puugid, seega on tal hüüdnimeks ka puugipedajas.
Mitmed traditsioonid on seotud siin loodusega. Vana-Võrumaa matustel oli kombeks kalmistuteele jäävasse pühasse metsatukka lõigata puutüvele lahkunu mälestuseks ristimärk, et sellega sümboliseerida hinge igavest seotust loodusega. Ristilõikamise traditsioon on säilinud vaid Kagu-Eestis ning Hargla ristimets on Vana-Võrumaa üks suurimaid. Siinkandis on ka kaunite roosade õitega kikkapuu (Euonymus europaeus) kõige põhjapoolsem looduslik kasvukoht.
Praegu üllatab Hargla oma bussipeatustega. Nimelt kujundas kohalik kogukond peatustest mugavad ootekojad, luues sinna maalitud diivani, patjade ja piltidega elutoa. „Lillekastidesse joonistatud lilli lähevad inimesed isegi katsuma,” naerab Rasmus, „nii ehtsad tunduvad need.”
/nginx/o/2023/05/11/15312576t1ha2d0.jpg)
Algataja oli Euroopa projekti raames saabunud esimene vabatahtlik välismaalt, kes tegi ettepaneku nõukogudeaegsed putkad tõelisteks piirkonna väravateks muuta. Kohalik puukunstnik valmistas kahele bussipeatusele figuuridega pingid. Seal istuv ema lapsega sümboliseerib seda, et just selles külas on lapsi peaaegu sama palju kui täiskasvanuid. Koikküla noored tegid endalegi pingi, et koolikott ei peaks enam bussi oodates maas vedelema.
Sel aastal valmis teinegi pink. Sellel saab koos lehte lugeva jaamaülemaga bussi oodata ja meenutada aega, mil siit kitsarööpmeline raudtee läbi sõitis. Ja kui pinkide ees jäävad seisma tuletõrje- või kiirabiautod, tähendab see, et tehakse pilti.
Üle maailma kuulsad on muumiad Egiptusest, aga et ka Hargla koguduse kalmistu väike perekond Wassermannide erakabel peidab endas kaheksat haruldast looduslikku muumiat 18. sajandist, on Eestis enamikule teadmata. Tähelepandav nendest on suurekasvuline kindralirõivas punaste revääridega ja lampassidega mees, Georgi lint rinnal. Ka daamid on kaunistatud kaunite kleitidega. Kirstude kõrval on viis metallpärga.
KANUT on teinud 2020. aasta suvel ülevaate ja kirja pannud mõtte, kuidas neid avalikkusele eksponeerida. Praegu ei ole isegi Hargla elanikud muumiad ligemale 30 aastat näinud.
Piirkond nautimiseks – sport ja vein
„Oleme õigustatult kõige sportlikum puhkemaja piirkonnas kui mitte Eestis. Naha vahel on nii meestel kui naistel palju kogemusi,” ütleb tutvustuseks Priit Viks Nuustaku Rantšos, mis asub viie minuti autosõidu kaugusel Otepää kesklinnast Rõngu–Pärnu suunal Pedajamäe külas.
/nginx/o/2023/05/11/15312580t1hbd79.jpg)
Priit Viks kui sportlane ilma liikumiseta ei saa ega taha ka, ta süda kuulub siiani laskesuusatamisele. Üle kümne aasta kuulus ta koos abikaasaga Eesti koondisesse laskesuusatajana. Seda saab siin talvel proovida, suvel on selleks laskejooks – lastakse täpselt ja joostakse kiiresti, koostöö on Tehvandi spordikeskusega. „See on täpselt nii, nagu telekas nähtud,” naerab Priit.
„Liikumisteadlikkus on kõigile oluline,” selgitab Priit. „Hea harjumus tekib lapsepõlves, vanemad peaksid seda edasi andma, siis kasvavad lastest terved, aktiivsed ja väärtuslikud inimeseloomad.” Ja kuigi suur osa nende külalistest on aktiivsed inimesed, on nad ise nagu kameeleonid. Harrastada saab kahtekümmet ala, jalkapiljardist laserlaskesuusatamiseni, midagi neist sobib igale vanusele. Ja need, kes on käinud, tulevad tagasi, mõni juba seitse aastat järjest.
1886. aastast pärit kaunis hoone on peamaja, mille restaureerimisel on pühendatud palju tähelepanu detailidele ja mis on spetsiaalselt valminud, nii nagu see tol sajandil oli. Kööginurga ja magamiskohtade kõrval on saun, millele lisandub eraldi majana hiiglaste saun õuealal – see on mõeldud meestele.
Sisetingimustes saab luua virtuaallaskmissüsteemiga lasketiiru. Murdmaasuusatamise ja laskesuusatamise pühamutest nagu Val di Fiemme ja olümpiamängude paikadest toodud kivid moodustavad erilise seina. Ühe kivi on Priit kaasa toonud Euroopa Parlamendist otse punase vaiba kõrvalt turvamehe kurja pilgu alt.
Spordi juurde jääme ka Nõuni imekauni järve ääres, kus Elmo Saul ja Aile Viks on aktiivse tegevuse hinged. Nende koostöö algas siis, kui nad naabriteks said. Algul pidas Aile Elmot imelikuks, kui too tuli purjetamisest rääkima, nüüd on Aile ise energiline purjelauasõitja ja koolitaja. Elmo mitte ainult ei treeni Nõuni järvel noori, vaid purjetab ka kaugetele maadele, näiteks Kanaaridele, Seišellidele. Nad arvavad, et Nõuni motoks võikski olla „Lõuna-Eesti värav merele”.
/nginx/o/2023/05/11/15312581t1h9f45.jpg)
Praegu loovad Elmo ja Aile järve äärde väikest majakest, kus külaline saab ööbida ja kogu ilu nautida. „Mõnikord rändame ringi, otsime paremat kohta. Tegelikult need väärtused luuakse kohal olles,” ütleb Elmo. Ja siin on nii ilus! Kogu järve äär on eravaldus ja looduskaitseala. Majad antakse edasi põlvest põlve, harva, kui keegi siia midagi osta saab. Aga sporti tegema saab tulla.
Ailele meeldivad just purjelauad. „Miks, ei oska öelda,” naerab Aile. Kui tal juba üks purjelauakomplekt oli, hakkas asi arenema. Nüüd on varustus olemas, esialgu küll täiskasvanud huvilisele. On ka maja, kus jahedate ilmadega saab saunas end soojendada, ja need, kes ise järvele ei lähe, võivad terrassil nautida vaadet järvele, mis Ailele meenutab seent. Aile ise on uute harjutajatega järvel kaasas. Muuseas, paadiga üle järve sõidab Aile koos tütrega õele külla, kui ta just mootorrattaga reisimas pole.
Kes soovib teistsugust naudingut, läheb mekkima Murimäe veini. Kõigepealt lummab saabunut vaade järvele, lilledele ja metsale üle viinamarjaterrasside. „Paljud, kes tulid, soovisid magusamaid veine, aga trend on muutumas,” ütleb Muriveini perenaine Janika Ilves.
/nginx/o/2023/05/11/15312598t1haf50.jpg)
Kõige üllatavam on viinamarja vahuvein, milles pohla ja vaarika kõrval on tunda metsmaasikat. „Inimesed küsivadki, kui palju me metsmaasikaid sinna sisse paneme,” räägib Janika.
Kui kasvuhoones kasvavad kurja ilma eest kaitstuna lääne poolt pärit viinamarjasordid, nagu ‘Rondoo’ ja ‘Solaris’, siis 2014. aastal rajatud terrassidel kasvab 700 taime 12 sordist, mille hulgas väänlevad vanad Vene sordid, näiteks ‘Hasanski sladki’. Need pakuvad huvi just kaugelt tulnud veiniteadlikele külalistele, kes otsivad teistsuguseid mekke ja saavad aru, milliseid tuuli ja torme siinsed viinamarjad trotsima peavad.
Veiniguru Jaan Sööt nentis Murimäe mugaval istumispadjal istudes, et kui ta silmad päikese käes suleb ja vahuveini maitseb, võiks arvata, et ongi Prantsusmaal. Siin Murimäel on Eesti suurim viinamarjaveinide kollektsioon: roosakas Muri Mullikas, kolm erinevat kombinatsiooni punastest sortidest, valge ‘Solarisest’, registris on kokku 28 toodet, nende seas rahulikke veine eestimaisest ja omakasvatatud toorainest, nagu karusmari, rabarber, valge sõstar, kirss, aroonia, vaarikas, õun, pihlakas. Kes Murimäel veinide degusteerimiseks aega võtab, saab aru, miks prantslased üllatunud on, et nii põhjapoolses paigas selline punane vein üldse valmida saab.
Kolm korda eriline paik
Eriline koht on Toidupada künklikul maastikul lillede ja vanade hoonete vahel. „Sada aastat vanad palgid on tegelikult pärit Värskast ja Haanjast, Räpina puukoolist,” selgitab perenaine Krista Tiido ja toob meile fotoalbumid, millesse on kätketud algusaeg. Kümme aastat tagasi, kui Krista siin alustas, päriti temalt, kes siia paksu metsa sees asuvasse kohvikusse küll tuleb. Kindel mõte ja unistus on talle toonud Valgamaa parima uustulnuka tiitli ettevõtlusmaastikul ning Otepää valla aasta ettevõtja nimetuse.
/nginx/o/2023/05/11/15312601t1h6de4.jpg)
Praegu saab siin ka ööbida ja suitsusauna proovida. Suvistele külalistele on seintel talvepildid, talvistele suvepildid, kunagise aida seinal vanad tööriistad. Suures pajas õue peal valmib puder või naadisupp ja saab nii oma erilise maitse.
Sulgubki ring Valgamaa kaunis looduses, kus näeb kuplite vahel inimesi järvedes või jõgedes suplemas, uudistama tulevad sõbralikud koerad ja nii mõnigi perenaine kutsub oma imelist aeda vaatama kohe vähemalt saja-aastase sauna kõrval.
Kas Valgamaa on eriline?
„Tihti öeldakse, et Valgamaa ei ole midagi erilist,” nendib Tuuli ja vastab ise: „Vastupidi, tegelikult on Valgamaa kolm korda eriline. Siin on kolm tõmbepiirkonda: mulgid; sport, kuplid ja sügavus ning kolmandaks Karula, mis on hoopis teistmoodi kant.”
Kui päris aus olla, on siin väevõimuga kokku pandud üks suur piirkond kolmest täiesti erinevast rahvakillust. Raamatu koostanud kirurg Tiit Meren selgitab, et nii nagu sada aastat tagasi arvati, et Valgamaa on igav paik, arvatakse nüüdki. Ometi on, nagu ka sajand tagasi, siit pärit maa sool, just hariduse valdkonnas. Neile, kes kohale jõuavad, avaneb põnev maailm.
Kõhutäis
Sangaste mesi: Sangaste mõisa endises metsnikumajas tegutseva Rein Männiste valisid teised mesinikud 2019. aasta mesinikuks. Ise ta ütleb, et need ilusad kollased mesilased teevad oma korje lähiümbruse metsataimedelt nagu pajud, metsvaarikas, põdrakanep. Tulemuseks on aromaatse lõhnaga Sangaste mesi.
Sangaste rukkiviin: Eestis toodetud viinad sisaldavad tavapäraselt nisu, aga Sangaste viin on tehtud ‘Sangaste‘ rukkist, mis annab talle omapärase, pisut kirbe maitsebuketi.
Nõuni kulinaaria: Kui Elva Tarbijateühistu sulges Nõunis poe, lõid missioonitundega kohalikud elanikud Kaimo Tamm ja Kristiina Palu uue poe, mis on praeguseks oma kulinaaria, kookide ja vanaema retseptide järgi valmistatud karaskiga nii kuulsaks saanud, et pisikesse poodi ei mahu kõik tahtjad enam sisse. Ees ootab laienemine.
Toidupada: 2010. aastast leiab maaliliste kuplite vahelt maalähedaselt romantilise õue, kus Toidupaja kaunites linastes riietes perenaine Krista Tiido valmistab lihtsat ja ehedat eestimaist toitu kohalikust värskest toorainest vanaema äraproovitud retseptide järgi.
Kivi talu: Oma nime Rock Summer sai restoran Tallinna lauluväljakul toimunud festivali järgi (esimene peeti 1988 ja viimane 1997). Kivitalu on Rock Summeri korraldaja Jüri Makarovi kodu, tema on ka restorani peakokk.
Sangaste lossi Mõisaköök Vidrike pakub ulukiliha (käsitöö ulukipelmeenid ja ulukikotletid) ning koostöös Leoki kalakasvandusega lepasuitsus küpsetatud Siberi tuurakala. Laualt ei puudu kunagi kimbuke rukist, mille maitset võib tunda ka magustoitudes.
Viinamärdi talu: itaalia poiss, eesti tüdruk ja prantsuse tüüpi lambad valmistavad juustu, mida laagerdatakse Murimäe viinamarja kestade sees.
Murimäe veinitalu: Eesti suurim veinikollektsioon, kus välisterrassidel valmivad Vene sortidest viinamarjad hõrguks veiniks. Veini kõrvale saab proovida omatehtud viinamarjavõrse pestot.
Kahe silma vahele ei tohiks jätta ka Nõuni Kulinaariat, mille tillukeses poekeses leiab nii palju head ja paremat, et külastajad ei mahu karaski ja marineeritud kala järjekorda ära.
60+ soovitab
Valgamaa klassika:
Helme ordulinnuse varemed.Taagepera mõisahoone – üks Euroopa tähelepanuväärivamaid juugendstiilis ehitisi (arhitekt Otto Wildau), praegu hotell.
Harimäe vaatetorn – geodeetilisi mõõdistamisi tegi siin astronoom ja geodeet Friedrich Georg Wilhelm Struwe. Essemäel tegi ta astronoomilis-trigonomeetrilisi mõõdistamisi ja kiitis oma kirjatöödes kohalike metsade ilu.
Essemägi, Marjumägi – Hargla kihelkonna kõrgeim tipp kandis Struve-Tenneri triangulatsiooni dokumentides nime Mariomäggi, ulatub 124 meetrit üle merepinna ja selge ilmaga on sealt näha kogu ümbruskond kuni Koivani.
Palupera mõisakompleks – puidust peahoone, hulknurkse põhiplaaniga maaliline mõisaait ja kaheksanurkne linnumaja. Palupera kollane aken on esimene, mille juurde on paigaldatud külastajate hulka loendav andur.
Karula rahvuspark – Eesti väikseim omataoline.
Barclay de Tolly mausoleum – Šoti juurtega Balti aadliperekonnast põlvnevale ühele kuulsamale ja suuremale Vene väejuhile kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tollyle rajatud matmiskabel, klassitsistliku arhitektuuri kaunis näide (arhitekt Apollon Štšedrin).
Valgamaa uusimad
Kollane raam: Lõuna-Eesti turismi ühisel ettevõtmisel viimase viie aasta vältel valminud 30 kollast raami, üles pandud kaunitesse paikadesse. Tuntuim ehk pöörlev raam Tartu Raekoja platsil. Kollast raami otsides ja pildistades on tekkinud juba reisimise „alaliik”.Sangaste Ringtall avastamiskeskusega „Rukkikrahv ja ilmaimed”.
Hargla bussipeatused ja puupingid.
Kaagjärve roosiaed.
Hellenurme Vesiveski veskipood, loome- ja värkskoda, puutöökoda.
Tellingumäe matkarada kollase raamiga.
Otepää, Tehvandi, Kuutsemäe spordikeskused, Otepää Golf.
Nuustaku Rantšo.
Nõuni purjelaud.
Kohalik keel
Siinne võru keel kuulub läänevõru murrakute hulka, milles palju läti laene, nt kibluk (küüslauk) ja mõned erilised häälikujooned, näiteks „medä” (mida), „leüdänü” (leidnud) ja „juuskõnu” (jooksnud).