/nginx/o/2023/05/11/15312439t1h0358.jpg)
Maardus elab praegu rohkem kui 55 eri rahvust. Kui aastaid tagasi kõlas Maardu linna nimi tihedalt krimiuudistes, siis nüüd lubavad linnajuhid, et seal on hea ja turvaline elada.
Maardu linn elab teises dimensioonis
Maardu linn on tänapäevane inimsõbraliku elukeskkonnaga integratsiooni ning rahvusvahelise transiidi ja tööstuse edulugu. Maardu linnas on hea, meeldiv ja turvaline elada. Linn on tugevate kogukondadega multikultuurne linn.”
Just selline on visioon Maardust aastaks 2030. linna arengukavas.
Maardu linnal oma visioon
2019. aastal valmis film „Prazdnik”, milles režissöör Vladimir Loginov kajastab justkui teises dimensioonis elavat linna ja selle elanikke Maardu tähtsündmuse Sorotšinski laada tegevuste taustal, mille ühine nimetaja on laadal ringi jalutav kirjanik Nikolai Gogol. Miks Gogol? Sest kirjandusklassiku samanimelises novellis hakkab ühel sumedal südasuvisel päeval laadal tembutama saatan. Sealt ongi laat oma nime saanud.
Film võtab kaadrisse realistlikuma laadaelu ja näitab müügiputkade vahel toimuva missivõitluse absurdi ning sellega kaasnevat drastilist kultuuride ja normide erinevusi.
Kunagi laulis ansambel Vennaskond ja Tõnu Trubetsky tuntuks Maardu sügava hämaruse ja ilusad tüdrukud oma laulus „Maardu, mu arm”. Maardu elanikest ja sealsest linnaruumist on siiski vähe teada peale selle, et tegu on endise tööstus- ja kaevanduslinnaga.
„Kui kallid on, Maardu,
su katuste harjad
ja tüdrukud, juuksed
kui helendav kard.
Su piigade ilu murelikki
varjab, kuis igatsen tagasi, Maardu, mu arm, Maardu, mu arm.
Mil lahkusin sealt, sellest päevi on palju
ja võib-olla tagasi sinna
ei lähe.
Seal lilled ei õitse, kuid
tüdrukud paljud
on kaunimad kui miss
Estoniat näed.
Seal igav, kus sõidavad
luksautod haljad,
on sellel, kes avarust
tunnetanud kord.
Ma armastan tüdrukuid, metsikuid, paljaid, su sügavat hämarust, Maardu, mu arm, Maardu, mu arm.”
Merikarp kui Maardu sümbol
Peterburi tee poolt linna sisse sõites torkab silma suur rõngakujuline skulptuur, mille ümber on põõsastest kokku seatud sõna Maardu. See on skulptor Tauno Kangro linna 35. aastapäevaks valminud linna sümbol, merikarp.
Kohalikud nimetavad seda lihtsalt sõrmuseks, sest kaugelt jätab ta just sellise mulje. Miks on aga just teokarbist saanud Maardu sümbol? Väikesed kvartsliivaga tsementeeritud merikarpide settekivimid soodustasid aastasadade jooksul rikkalike fosforiidimaakide ladestumise. Väikesed merikarbid tõid kaasa tööstusliku tootmise tekke, kus hiilgeajal töötas ligi 2500 inimest.
/nginx/o/2023/05/11/15312447t1h1c1b.jpg)
Tartu Ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele. Esimesed tonnid fosforiidimaaki kaevandati Ülgase külas, loodi ettevõte Ülgase Fosforiit (1920), millest 1938. aastal sai riigiettevõte Eesti Fosforiit ja merekarbist Maardu linna sümbol.
Ka nõukogude ajal jätkus Maardu fosforiiditootmine ning lähedastest kaevandustest ja karjääridest toodi ja toodeti miljoneid tonne fosforiiditooret. Ülgase kaevanduskäigud pakuvad inimestele siiani huvi. Veel 20 aastat tagasi arvati, et kui kaevanduskäigud korda teha, saaks Ülgasest Kohtla-Nõmme ja Piusa koobaste taoline vaatamisväärsus.
Ligi seitsme kilomeetri pikkustes käikudes on varing olnud vaid ühes kohas. Kohapeal käinud spetsialistid ütlevad, et esimene mäekunsti reegel kõlab: ehitada tuleb nii, et ei tapa. Tollane Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi emeriitprofessor Enno Reinsalu nentis, et tegu on tõelise mäenduse klassikaga, lisades: „Käigud on umbes sama ohutud, kui päise päeva ajal Viru tänaval käia.”
Geotehnik, mäeinstituudi professor Mait Mets, kes vaatlusel kaasas oli, märkis, et kaevanduse juures on kõige ohtlikum hoopis purjus mets: kaldus puud, millest kaevanduse ümbrus ja kõrgendiku all asuv rikastusvabrik on läbi kasvanud.
Käikudes elavad nahkhiired, neile on Ülgase koopad Piusa järel suuruselt teine masstalvituspaik Eestis. Nende kaitseks on praegu kaevanduskäigud suletud ja Keskkonnaministeeriumi hallata.
Varem tööstus, nüüd loodus
Varem pandi Maardu linna tänavatele tööstusaega meenutavad tänavanimed, näiteks Keemikute tänav. Praegu on tänavate nimedes loodus – Kaalika, Porgandi, Porrulaugu, aga ka Haugi, Säga ja Küüslaugu tänavatele lisandub hulgaliselt heinalisi. Ruumi on leitud ka Tilli ja Tudra teele ning Mudamaimu tänavale.
Linnapilti on lisandunud uudsed bussipeatused, mille katust toetavad elegantsed valged suured M-tähed.
Ühe linnapea ajastu
Asulana sai Maardu õigused 1951. aastal ja kuulus 1962. aastast administratiivselt Mere rajooni koosseisus Tallinna alla. Linnastaatuse sai Maardu 1980. aastal ja täieõiguslik omavalitsus sai temast 1991. aastal.
Armastatud ja linna kõige rohkem muutnud linnapea oli Georgi Bõstrov, kes oli linnapea aastail 1996–2013 ja 2015. Linnapeana ehitas Bõstrov ühe esimese asjana künka otsa õigeusu kiriku. Venemaa patriarh Aleksius II autasustas teda selle eest. Samuti muretses linnapea linna heakorra eest ja rikastas linnapilti purskkaevude, puude ja skulptuuridega.
Teda hindasid nii vene- kui eestikeelsed elanikud, sest meeri seisukoht hariduse ja kultuuri valdkonnas oli, et eesti kool peab arenema ja eesti keelt peab õppima, ning ta otsis võimalusi seda Maardus laiendada.
Bõstrovile püstitati Kellamäe parki ausammas – Aleksander Litvinovi pronksist büst, mis pälvis linnaelanike ja Bõstrovi lese poolehoiu. Bõstrovi juhtimisel oli Maardu Eesti suurim venekeelse enamusega linn, mis polnud Keskerakonna kontrolli all. Nii kirjutas temast Eesti Päevaleht. Lugeda sai anekdoote tema keeleoskusest. Bõstrov sai muu hulgas tuntuks sellega, et oli Eesti viimane omavalitsusjuht, kes ei osanud eesti keelt ning saatis keeleeksamile enda asemel vale-Bõstrovi.
