Mall Mälberg – naine, keda tuntakse hääle järgi

Uudistetoimetaja Mall ­Mälberg usub, et eetrihääl peab olema suhteliselt madal, mis äratab usaldust. „Siis tulevad muud asjad. Sa saad kohe aru, kas ­inimene räägib talle ulatatud teksti või teab ta ise midagi.” 2021. aastal pälvis Mall Mälberg Eesti Rahvusringhäälingu tänupreemia. Foto: Madis Veltman/Postimees

Ligi viiskümmend aastat raadioeetris uudiseid lugenud Mall Mälberg ­meenutab vestlust perearstiga, mille katkestas praokil uksest ootamatult sisse tormanud pereõde: „Kes siin raadio jälle mängima pani?”

Kui tihti sind väljaspool Uudistemaja hääle järgi ära tuntakse?

Viimane kord juhtus see paar nädalat tagasi. Rahva Raamatus maksin kassas ja müüja hakkas püsi­klientidele kehtestatud uusi reeglid tutvustama, pärisin paari detaili kohta ja siis müüja ütles: „Nüüd ma tean, mismoodi te välja näete!” Kõige toredam lugu juhtus aga paari aasta eest perearsti juures. Rääkisin arstiga juttu, vaheuks oli praokil ja õde tormas äkki sisse: „Kes siin raadio jälle mängima pani?”

Hääl on raadioinimese ­kallim vara. Sul on üsna ­sensuaalne hääl. Seda on ilmselt korduvalt öeldud?

On küll. Aga see pole minu teene, hääl on inimesel kaasa sündinud.

Milline ideaalne eetrihääl olema peab?

Kui rääkida tehnilisest küljest, peaks eetrihääl olema suhteliselt madal, mis äratab usaldust. Ja siis tulevad muud asjad. Sa saad kohe aru, kas inimene räägib talle ulatatud teksti või teab ta ise midagi. Lihtsustatult öeldes: kas ta on tark või mitte eriti tark. Häält saab heeblitega (raadiopuldis helikõrgust reguleerivad nupud) muuta. Igale ­uudistelugejale on heeblil oma kindel koht, mis tuleb enne saate algust paika panna. Reporterid teavad, et kõige hullem on intervjueeritav, kes hakkab mikrofoni rääkides oma häält ilusamaks muutma ehk teesklema teistsugust häält.

Kuidas su tööpäev välja näeb?

Viimased kolm-neli aastat olen ma jälle ainult välisuudiste toimetaja. Ma ka alustasin kunagi samas ametis saates „Maailm täna”. Mulle on välispoliitika alati meeldinud. Lähen alati tööle kella üheksaks. Kellaajaliselt tavaline tööpäev. Sellise lühendatud tööajaga töötan omal soovil novembrist alates.

Mitu korda sa päevas eetris käid?

Üks kord kindlasti. Teen ühe kommentaari päevas. Vahel teen ka mitu kommentaari või intervjuud. Tavaline uudistetoimetaja on eetris iga tunni tagant. Tuleb tööle kell viis hommikul ja on seal keskpäevani, mil alustab uus toimetaja, kes on ametis kella kümneni õhtul. Veerand kümme hommikul on kogu uudistetoimetuse koosolek, pool kümme raadiouudiste oma veel eraldi. Seal pannakse päevaplaan paika, mis ei tähenda, et ootamatud sündmused seda mistahes hetkel pea peale ei pööra.

Raadio uudistepealik Indrek Kiisler on öelnud, et sa oled sündinud uudisesoonega ajakirjanik. Mida ta selle all mõelda võib?

Arvan, et ta mõtles kaht põhilist asja. Mul on tõesti uudistesoolikas ja -hääl. See soolikas tähendab huvi uudiste vastu. Kui tõsist huvi pole, ei ole mõtet inimest toimetusse tööle võtta. See selgub kiiresti. Võib olla hääl ja intelligents, aga huvi puudub.

Näiteks niisugusele inimesele ei pruugi meeldida, kui helistatakse kell neli hommikul ja öeldakse: „Mine kohe raadiomajja, Ansip võtab Aljoša maha.” Helistajaks oli valitsuse kommunikatsioonibüroo pealik. Kunagi olid ajad, mil ma isegi vabadel päevadel, näiteks nädalavahetusel oleksin heameelega tahtnud tööle minna.

Paljudel seenioridel on ­raadio päeva jooksul pidevalt lahti. Vahel hakkab ühe ja sellesama uudise pidev ­kordumine iga tunni tagant veidi häirima.

Tegu on siis hetkel kõige tähtsama uudisega. Eeskätt arvestatakse varahommikul enne tööleminekut koduseid toimetusi tegeva inimesega, kes kogu aeg ei ole raadioeetri kuuldekauguses või alles tegi raadio lahti. Toimetaja püüab võimalusel kogu aeg lisada uudisele uusi detaile, mis vahepeal teada saadud. Nutikam toimetaja püüab muuta ka lausete järjestust, et uudis kuulajale täpse kordusena ei tunduks. Üks teooria, mida ka mina pooldan, ütleb, et võiks lisada algusesse: „Nagu me täna oleme juba öelnud…” Ja on ka teine teooria – lugeda uudist pidevalt samas sõnastuses, et inimene tunneks ära: ma tean seda uudist. See tõstab kuulaja enese­teadvust.

Meid võeti juhtumisi „Päevakaja” toimetuse koosseisu ühel ja samal 1971. aastal. Mina lõpetasin TPI ökonomistina, olles juba neli aastat mittekoosseisulise reporterina tegutsenud. Kuidas sina Eesti Raadiosse sattusid? Mäletan, et olid siis veel Mall Uussaar.

Üks minu tuttav, Marje Kaha oli ta nimi, töötas uudistetoimetuse sekretärina. Temalt kuulsin, et otsitakse uudistele toimetajat. Mäletan, et mind viidi Raadiomaja neljandal korrusel asunud 15. foonikasse ja lasti sealses imepisikeses stuudios mingi tekst linti lugeda. Ning võetigi tööle. 21. detsembril 2021 sain Eesti Ringhäälingu tänukirja viiekümne aasta möödumise puhul tööleasumisest. Eks mul mõneaastased pausid ole ka sisse tulnud.

Millised esimesed tööülesanded olid?

Uudised tulid ETA (Eesti Telegraafiagentuur) kaudu. Osa ka teleksi vahendusel Üleliidulisest Raadiost. Need viimased tõlgiti vene keelest, selleks olid toimetusel oma tõlgid. Tekst tuli suupärasemaks teha, ehkki sisu muutmine oli rangelt keelatud. Eetrisse lugesid uudiseid mitte toimetajad, nagu praegu, vaid koolitatud häältega diktorid. Minu esimene otse-eeter oli välisuudiste saates „Maailm täna”, kus ühel päeval otsustati, et stuudios on laua taga kolm inimest: keskel diktor ja temast mõlemal pool toimetajad, kes samuti osa uudiseid ette lugesid. Mäletan, et uudiste peatoimetaja Jüri Raudsepp istus nii-öelda küünarnukituge pakkudes stuudios minust veidi eemal.

Kes toonastest kolleegidest kõige enam sind toetasid?

Ilmselt seesama Jüri Raudsepp. Ta võis väga otsekoheselt ja järsult alluvatele öelda, aga ta ka kaitses meid. Kui igahommikusel „letutškal” (venepärane juhtkonna koosoleku nimetus) kedagi kritiseeriti, siis Jüri seda meile edasi ei rääkinud. Kuulsime tehtud kriitikast teiste kolleegide käest maja pealt. Jüri edastas vaid hädavajaliku info, öeldes: „Mis ma teid niisama traumeerin.” Hiljem tuli palju häid kolleege. Ago Uudelepp, kes vara meie seast lahkus, Harri Tiido, Juhan Hindov, Aadu Hiietamm.

Mida oma lapsepõlvest ja kooliajast mäletad?

Isa oli mul hariduselt jurist, üsna karmi sõnaga mees, kel oli ilus lauluhääl. Ema laulis Teaduste Akadeemia naiskooris ja töötas ametnikuna sealsamas Teaduste Akadeemias. Hiljem Põhja-Eesti Regionaalhaiglas meditsiinistatistikuna. Lasteaias oskasin end õues mängides tihtilugu nii ära määrida, et isa, noor sihvakas kena mees, olevat häbenenud mulle järele tulla. Ükskord juhtus isegi nii, et kasvataja pani mind nurka põlvili kuivanud hernestele seisma ja isa sattus sellele peale. See oli umbes 1950. aastal. Tuli maailmatu skandaal. Praegu oleks kasvataja selle eest ilmselt vanglakaristuse saanud.

Siis tuli Tallinna 7. Keskkool, mis polnud veel Prantsuse Lütseum. Mina sattusin saksa keele klassi, paralleelklass õppis inglise keelt. Ema tahtis, et läheksin majandust õppima, aga mul polnud selle suhtes mingit tõmmet. Tahtsin hoopis Leningradi edasi õppima minna, aga vanemad ei lasknud. Läksin pedagoogilisse instituuti. Sain suunamise Suur-Ameerika tänava alguses asuvasse vene kooli eesti keele õpetajaks. Aga kuna ma oota­sin siis juba last, nad mind ei tahtnud. Kohtasingi juhuslikult juba mainitud Marje Kaha, kes Eesti Raadios töötas.

Su ema on 1996. aastal ­mingis sinust rääkivas lehenupus öelnud, et iseloomult oled sa väga järjekindel, viid alati oma tahtmise läbi. Nii et tahtsid mehele minna ja läksid?

Pigem tuli kõik juhuslikult. Mehe leidsin kõrgkoolist, ta õppis kehakultuuri. Esimene abielu jäi üsna lühikeseks. Oli tore mees, aga otsus oli vale. Ometi vahva poja sain. Praegu on ta juba 54aastane.

Millal sinust Mall Mälberg sai?

Kohtusime Kallega kümme päeva pärast minu kolmekümneseks saamist sõbranna sünnipäeval. Meie ühine tütar sai hiljuti 45. Sõitis just Mauritiusele puhkama ja mina elan nüüd kümmekond päeva koos lastelastega tema majas.