Reisilugu arhiivist ⟩ Saaremaa – krutskeid täis kenade inimestega pönev paik
„Meie teame, et elame maailma kõikse paremal saarel,” ütlevad saarlased. Auväärses eas mereajaloolane Bruno Pao lisab, et saareinimeste geenidesse on meri toonud teadmisi kauguste hindamisest, mida mandriinimene sedamoodi teha ei oska.
Maal, mille tunnuslause on „Heade tuulte pöörises” ei saagi olla teisiti, kui et tuulikud on selle meretaguse maa sümbol. Veel 19. sajandil oli peaaegu igal saare talul oma tuuleveski. Pukktuulikut, seda kividest ehitatud jalale toetuvat vanimat tuulikutüüpi näeb Saaremaa maastikupildis praegu üsna harva, aga Angla tuulikumäel Leisi lähedal on see-eest viiest tuulikust neli alles. Saare ainsas linnas ei puudu ka Veski restoran, mille teiseks nimeks on 2015. aastast Kohalike Maitsete Koda.
Selle lähedusest leiab ka Thule Koja. Trepist üles astudes tasub ülespoole vaadata, et märgata imelisi elukaid, keda ehk ka Vana-Kreeka maadeavastaja Pytheas oma müütilisel reisil kohtas ja kelle jälgedes saab ekspositsiooni uurida.
„Ära usu kõike, mida näed,” selgitab koja tegevjuht Mikk Saarela muuseumi motot sakslaste kultuurist pärineva tissidega kana juures. Informatsioon on kuvatud ekraanidele, kust leiab Saaremaa müüte nii saare naise naba kui ka Suure Tõllu kohta. Majale on loodud spetsiaalsed põrandakatted, nii et tasub ka maha vaadata, et leida end näiteks jalgupidi Abrukal. Treppe on majas palju, kuni tornikorruseni välja, ja uksed viivad lugemistuppa, kinosaali ning Saaremaa esimesele katuseterrassile, kus saab keha kinnitada, juua humalavett ja nautida üle linna vaadet.
Ei saa ilma sadamata
Saarel käimist ilma sadamata ei saa olla, sest isegi Saarte Liinide lennuk maandub Roomassaare poolsaarel sadama lähedal. Sadamast saab minna avastama Abrukat ja Ruhnut. Saaremaa Merespordiselts, üks Eesti vanemaid mittetulundusühinguid, sadakond aastat vanem kui Eesti riik, hoiab suuremat osa oma laevastikust Roomassaare sadamas. Baltic Work Boatil, kes neid toetab, on ka noorte purjemeeskond.
„Elujõulise ja kestliku sadama tunnusmärk ongi, kui merel teevad trenni Optimistid,” ütleb Rainer Paenurk, Saare Arenduskeskuse juhataja. Rainer on isehakanud saarlane, praegu Roomassaare suurim fänn ja sealse kohviku peremees, kes võlub taldrikule esimesed lestad.
„Kala on tunduvalt vähemaks jäänud,” selgitab meiega ühinenud kalur Ain. Ja teeb nalja, et tuleb püüdma minna mööda rannikut, sest räim läheb Pärnu alla – kui mõrrad sisse pannakse, valatakse küll ka Neptunile, et ta õnne tooks, aga pärnakad jõuavad ikka rohkem valada, sest on Läti odavamale viinale lähemal.
Meie heidame teiselt korruselt pilgu merele ja jahisadamale. Siit sadamast startis laev Admiral Bellingshausen projektiga Antarktika 200 ja jõudiski Antarktikani välja. Tahtis ka Arktikasse, aga maailm pandi vahepeal lukku ja nii seilas ta veebruaris 2020 Roomassaarde tagasi. Pikemalt seisis alus Nasva laevatööstuse juures.
Rainer Paenurk viitab töötajate majapidamiste suunas, kus rõdudel helkleb kuivav särg. Kui siin on kevadel külmal ajal üritus nimega „Nasva särg”, siis huugavad siin grillid, üürgab muusika ja parkla on autosid täis. Nüüd seisab siin Admiral Bellingshausen üksi ja Rainer teab, et juba on võetud patent lahendusele, et Bellingshausen jääks stabiilseks ka siis, kui ta lainet murrab ja lõikab. Kapten on Priit Kuusk, kes oli seotud ka laevaehitusega. Kui talle tehti ootamatu ettepanek laeva juhtima hakata, ei võtnud vastuse andmine palju aega. Viis ja pool kuud merel merekindla laeva ja hea tiimiga ei olnud raske. „Kõik oli äge, algusest lõpuni,” ütleb ta, „sel reisil oli kõike – jäämäed ja vaalad, palmid ja pingviinid. Laevas oli range kord: kui president laeval käis, pidi temagi kapteni korraldustele alluma nagu iga teinegi tiimi liige.”
Džinnilipu tõmbame aga koos Pekka Rooväljaga üles purjelaeval Hoppet. Omal ajal kasutati seda merel signaallipuna, mis näitas, kas pardal kadakamarjanapsu on või ei ole. „See oli eluliselt tähtis, sest džinn oli ohvitseride jook. Džinni toonikuga joodi tollal kaitseks malaaria vastu. Bellingshauseni sünnikohas Saaremaal Lahetaguse mõisas toodetaksegi imelist Lahentagge Gini, mida saab purjelaeval Hoppet kui ohvitseride jooki.”
Hoppet on ainus eestiaegne säilinud ja tänapäevani seilav ajalooline laev – 94aastane kahvelkuunar nimega, mis ülekantuna tähendab lootust. See annab lootuse merele saada. Pekka Rooväljal on erilised võimed nii kokanduses kui ka jookide segamisel. Seda saab igaüks Hoppetiga Abrukale seilates proovida.
Nasval toimetab Tihemetsa Tiina-Mai juba teist põlve kalaga. Et lõunaks suitsukala oleks, tuleb mereanni puhastamisega alustada varakult, kell kuus. Kui Tiina riputab tee äärde kollase sildi KALA, siis tasub sisse keerata ja vaadata, mida meri andis. Tema mõlemad pojad ja saare vanad erukaptenid on nüüd lestapüüdjaks hakanud.
„Kuidas tuul ja kuidas kala – iga päev on erinev,” ütleb Tiina. Aias on neli suitsuahju, kõik eri iseloomuga, vanim neist 50aastane. Majaseinal ripuvad vanad kalapüügiriistad. Tiina naerab, et nendega püüab ta kanu, kui need ära jooksevad.
Kiikuvad ja kaagutavad kanad
Suurima kanala on loonud aasta noortalunik Tanel Tang, kes tunneb hästi oma 1500 sulelise hingeelu. Hierarhia leevendamiseks pakub ta neile lõõgastuseks sekka mitte ainult 15 kukke, vaid ka kiikumisvõimalust. Kana kiigel on ka logol ja igal munalgi.
Kui tavalisesse kanafarmi mahub ühe ruutmeetri peale 40 kana, siis mahetootmises tohib ruutmeetrile lubada kuni kuus kana, lisaks peab mahetootjal olema iga kana kohta neli ruutmeetrit õuepinda. „Kallid kanad söövad kallist mahesööta, milles ei ole ühtki kemikaali jääkigi,” selgitab peremees. „Kollane munarebu ei sünni õnnelikkusest, vaid just söödast, aga kõige tähtsam on ikka maitse.”
Peremehele tundub, et kanad on rahul. „Aga nad kaagutavad üpris palju,” naerab Tanel Tang. Ta annab kaasa soovituse, et ükskõik, mis munakarbile kirjutatud on, jälgida tuleb muna peal olevaid numbreid, millest esimesed kolm annavad infot kanade pidamisviisi kohta – mida väiksem number, seda parem.
Eesti suurim pojengivalik on Saarermaa Puukoolis. See on huvilistele avatud maikuust. Siis saabusid esimesed kollektsionäärid. Asutajad on selle nimetanud Pojengifestivaliks. Tegevjuht Marko Toomere ütleb, et festivalil esinevad 3000 pojengi, millest paljud õitsevad Eestis üldse esimest korda. Neljal hektaril kasvavast 48 sordist leiab nii maailma suurima õiega pojengi kui ka väga haruldased kollased õied, mis on kõige suurema genealoogilise redeliga pojengid. Marko teab iga sordi juurde midagi põnevat rääkida, sellest maailma vanimast taimest, millele teadlased on andnud nime Montesechia vidalii ja mis esimest korda õitses 130 miljonit aastat tagasi.
Pojengifestivalil leiab penitsilliini avastaja dr Alexander Flemingu auks nimetatud õie, 19. sajandi kuulsaima naisnäitleja Sarah Bernhardti auks nimetatud pojengi või Saksa mütoloogiast pärit meremehi hukutava ja Rheini jõe kaljusel kaldal oma blonde juukseid kammiva nümfi järgi nimetatud Lorelei õie, mis alustab õitsemist tomatipunasena ja lõpetab kollasena. „Iga kord, kui pojeng õitseb, võiksid mõelda Saaremaale,” on Marko suurim soov. Marko Toomere ema on teinud hiigelsuured krepp-paberist pojengid neile, kes imetlemise järel endale õit tahaksid, aga istutamiseks paika pole.
Mõisnike kodade tänapäev
„Oleme väga uhked oma 300 aastat vana hoone üle,” ütleb Terje Nepper, Arensburgi hotelli perenaine. Hoone suursuguse mineviku kohta saab lugeda fuajeest. Mõisalinna Haeska koja on ehitanud Johann Heinrich von Bartholomäi, kaastöötaja tollase Liivimaa kuberneri Balthasar von Campenhauseni juures, kellele Kuressaare võlgneb tänavate sillutamise ja kivihoonete ehitamise. Ajaloolise tausta auks on tänane butiikhotell nime saanud. Butiikhotell on tavalisest hotellist märksa erilisem ja võib pakkuda keskmise ketihotelliga võrreldes palju rohkem elamusi ja meeldejäävaid mälestusi.
„Nõukogude ajal kohtumajaks olnud hoones oli praegune restoran kohtusaal, kust paljud inimesed Siberi teele saadeti ja paljud on siit jälle läbi astunud,” räägib Arensburgi hotelli perenaine. 2007. aastal kujundasid KOKO arhitektid majja sopilised suurte akendega toad. Raili Maling ja Liisi Murula lõid uue ja vana hoone siduvaks motiiviks kuldse pildiraami. Ajalooliste maalide fragmendid kapiustel ja voodipeatsitel loovad elegantse õhkkonna.
Koridorides tasub jalutada, sest sealt leiab fotosid mõisnike kodadest ja kunagistest omanikest ning Kuressaare ajaloost.
Siin on ööbinud ka kuulsusi, nagu Francis Goya, president Lennart Meri ja Läti president. „Oleme partneriks valinud kultuuri,” ütleb Terje Nepper. Aastas toimub siin üle 300 kontserdi, traditsiooniliselt ka juulikuine Juu Jääb. Esimese lavakogemuse on Arensburgi restoranis saanud Grete Paia, Udo Sepp ja Teele Viira. Arensburg on Saaremaa ooperipäevade suurim koostööpartner.
Õige lest tuleb augustis
Kuressaare Kuursaali esimestest silpidest on kokku pandud restorani nimi Ku-KUU.
„Minu päev algab sellega, et käin läbi kalapoe, turu, teen kõned kaluritele, kui nad on veel paadiga merel. Pikemad tööpäevad venivad kella üheni öösel.” Nii tutvustab oma tööd peakokk Toomas Leedu. „Linaskit teatakse mandril kehva kalana, aga merelahest püütud linask on hoopis midagi muud,” selgitab Toomas minu tehtud valikut. „Põnev kala – soomus jääb peale, ta võib olla merevaigukuldne, oliivirohekas või hallikas.”
Kena
Saarel kasuta julgelt sõna kena. See sobib õlle ja inimese kohta, mõnikord ka veidi negatiivses võtmes. Saab ka öelda – kena loll. Kui aga hea on olla – on kena keik.
Ta juhib mu tähelepanu mereteemalistele taldrikutele, millel kala serveeritakse. Need ei ole poest ostetud, vaid ametikooli keraamikute tehtud. Peakokk peab teadma, mis kala püütakse Tagaranna all, mis siinpool. Kihnust ootab ta siiga. „See on nagu börsimaakleri elu,” naerab ta.
Oma filosoofia talletas ta soojadelt maadelt ja see ütleb, et loodusega tuleb sammu pidada, tuleb ära oodata parim aeg – nii näiteks on lesta õige aeg augustis, siis on ta rammus ja hea. Karulauk on korjatud, nurmenukk sisse tehtud, ta ei unusta ka pärnaõisi ja peakokana korjab kõik seened ise. „Kõike, mis metsast ja merelt kaasa toon, ei jõua ise ära süüa, hea, et mul on restoran.”
Kes tahab ülevaadet, mida ilusat ja maitsvat saarelt leida, saab selle Auriga Keskusest. Pood on tilluke, aga tooteid üle 2000, esindatud 120 märgikandjat ettevõtet. Koit Kelder on Saarte Koostöökogu tegevjuht ja turundusühistu Ehtne Saaremaa juhatuse liige. Ta meenutab, et aastal 2012 otsustasid Saaremaa tootjad, teenusepakkujad ja turismiettevõtted luua ühise märgise Saaremaa ehtsale kaubale – selleks sai tuuleveski. Praegu on igas külas, igas asulas oma väike huvitavate ideedega tootja. Hulk tehtust läheb ka kaugemale, nende saarlaste juurde, kelle tellimus tuleb puhtast koduigatsusest, aga Saaremaa toodangut võib leida ka Pariisi luksuskaubamaja riiulitelt.
Koit on rõõmus, et Leaderi programm on võimaldanud rohkemate klientideni jõuda. Ta ise on pruulikoja asutajaliige. Tolli tänaval tegutseva pruulikoja arhitektiks arvatakse olevat saarelt pärit maailmakuulus Louis Kahn. Praegu lehvib selle ukse kohal Pöide lipp ja pruulikojas arendab pruulmeister Harald Sumberg õllesorte, millest kõige populaarsem on Kena õlu. Koidu kõrvale ilmus uusimana Eha, lisandub veel hooajalisi eripruule.
Neil, kes Kuressaare linnuse lähedal hotellides ööbivad, on lihtne sisseoste teha – juunis avati Selver, mis asub Wow keskuses. Wow keskus torkab silma elegantse ahitektuuriga. Saalis, mille akendest avaneb Eesti, aga võib-olla maailma ilusaim vaade, saab 24 tundi sporti teha. Projektijuht Karoline Liblik selgitab, et nime on saanud maja sellest, et kõik, kes seda nägid, ütlesidki lihtsalt „Wow!” (tõlkes – oh sa!).
„Nõukogude ajast on sügaval veres, et golf, sigarid ja džäss justkui ei sobi meile,” ütleb Wow keskuse lähedal asuva golfiväljaku müügijuht Rein Raudsepp. Lähitulevikus müüt ehk murdub. Saarel asuv üks Eesti kaunimatest golfiväljakutest aitab sellele kaasa. Erilise nüansi lisavad luiged, kes pesitsevad tiikides. „Kui palju teisi linnuliike siin veel on, seda ei teagi,” lisab Rein.
Neli korda aeglasem kui Tallinnas
Saare aura ei teki mitte üksnes kaunist loodusest, vaid inimtegevuse ja saare sobitamisest. Magnetina võlub Kuressaare linna peatänav oma ajalooliste hästi restaureeritud hoonetega, mis on saanud uue sisu. Saarlased kannavad edasi oma sajanditepikkuseid traditsioone. „Teame, et saarlased on ajaloos olnud mere valitsejad, reguleerides näiteks kaubateid,” ütleb oma saare kohta seal sündinud ettevõtja ja arendaja ning paljude asjade algataja Tullio Liblik.
„Lähiaastate Saaremaa tulevik saab olema uljas,” arvab ta. Võib-olla ei ole tema büroo juhuslikult Kuressaare peatänava Aja Majas. „Võiksime mõelda oma ajaloolise positsiooni taastamisele ja võtta initsiatiivi, et Läänemere-äärsete rahvaste tegevust koordineerida ja jälle tugevaks tegijaks saada.”
Saaremaa majandus on tasakaalus, siin on mitme valdkonna tööstusettevõtjaid, ujuvvahenditest 80 protsenti toodetakse Saaremaal, selle ümber tegutsevad väikeettevõtjad. Saaremaal on umbes 7000 voodikohta, seda on kaks korda rohkem kui Tartu linnas ja maakonnas kokku. Saaremaa võlub ikka veel võimalusega erinevaid protsesse käivitada.
„Saaremaa juurde kuulub see üks tunne,” lisab Tullio Liblik. „Kui olen juba praami peal, tunnen mentaalset rahunemist, kõik on neli korda aeglasem kui Tallinnas – tunnetus, mida jagatakse Saaremaast Muhuni.”
Merejaloolane Bruno Pao teab meenutada: „Kui läksid mandrile ja ütlesid, et oled Saaremaalt, siis oli selge, et ajad ausat asja. Saarlase nimi ja ausus, see maksis.”
SAAREMAA KLASSIKA
• Kuressaare linnus
• Angla tuulikud
• Mustjala eit ja taat
• Kaali meteoriidikraater ja meteoriitika/paekivimuuseum
• Kihelkonna, Valjala, Kaarma, Pöide, Karja kirikud
• Panga pank
• Kahvelkuunar Hoppet
• Viidumägi
• Sõrve säär
• Panga pank
• Kuressaare Raekoja saalis on Eesti kõigi aegade suurim laemaal.
SAAREMAA UUSIMAD
• Thule Koda Kuressaares
• Wow keskus
• Saare Golfi harjutusväljakud
• Laurentiuse kiriku kuldsed aknamaalingud (Urmo Raus)
• Pojengifestival Saaremaa Puukoolis
• Pöide pruulikoda – kõige popim Kena õlu
• Viikingi küla, linnus ja loomapark Sõrve säärel
• Uuenenud Keskväljak
Kõhutäis
Mis on saareelu ilma sadamaromantikata, seega – sööma sadamasse.
Restoranide menüüst leiab talunimed, kust tooraine pärit.
Kuressaare sadama restoran Hafen. Selle valgusküllase restorani moto: teie eest hoolitsetakse parimal viisi – tulge maalt või merelt, veganluse või lihaisuga, lapsega või vanaisaga.
Roomassaare sadamakohvik. Kes armastab alati muutuvat vaadet merele ja taevale, rivis seisvatele Optimistidele, naudib värsket kalarooga erilisel viisil.
Ku-KUU – Kuressaare Kuursaali menüüst leiab päevapüügi näol piirkonna parima värske kalavaliku Prantsuse kokakunsti mõjutuste ja Saaremaa värvikusega, kus peakokk Toomas Leedu kirjutab hommikul kriidiga tahvlile, mis kala saada on. Tutvuda tasub ka kunstilise menüüga koduleheküljel.
Restoran Veski pakub parima valiku kohalikku õlut, omatehtud marjanapsude kõrvale saab ulukiliha. See on koht, kus leiab legendaarsed juustupallid. Koht kuulub White Guide’i saja parima söögikoha hulka.
Hotell Arensburg – saarte veinikultuuri arendaja, parim restoran saartel – need tunnustused kuuluvad hotelli restoranile, mille veinikeldris toimuvad veinikoolitused ja pimetestid. Peakokk Kristine Keso loob lihtsa menüü kohalikust toorainest. Maitsta saab Saaremaa lammast, Pähkla forelli ja Saare kõige uuemat toodet – shiitake- seeni.
Restoranis söövat kohalikku eristab mandriinimesest see, et tema sööb kala näpu vahelt, sest nii ei lähe midagi raisku ja liha saab kenasti luudelt kätte. Jookide jaoks on saarel pillirookõrred.
Kala on saarlaste lauahõbe, sest räästa all kevadise päikese käes kuivavad kalasoomused helgivad hõbedaselt. Kala praetakse, marineeritakse, küpsetatakse, suitsutatakse, tehakse äkist ehk värsket kiirsoolakala ja kuivatatakse.
Nali
Saarlaste naljad keerlevad ikka hiidlaste ümber. Nii teavad nad rääkida, et hiidlastel on kõik paremini kui saarlastel – neil on ka paremad naabrid.
Õ või ö
Otto Wilhelm Masing tõi eesti keelde õ-tähe. Seda hääldab suur hulk saarlasi teistmoodi kui mandriinimesed. Muhu tammi läheduses tee äärde paigaldatud liiklusmärgid „Õ-hääliku algus ja lõpp” tuli ümber tõsta, sest Maanteeamet ei läinud saarerahva kiiksuga kaasa.
Suve lõpus on oodata, et Muhu poolt tulles hakkab silma viie meetri kõrgune metallist ö-täht – juhul kui saare- ja mandrimeeste kokkulepped pidama jäävad.
Mis on mis?
Runnakad – õrna koorega värsked kartulid
Tuhlid – kartulid
Tuhlid ja nott – kartulid jahukastmega
Tuhlimoos – kartulisalat
Map tea – ma ei tea
Pätt – suss
Info
Saaremaa Turism annab välja kataloogi „Saaremaa”. Kuressaare Raekoja turismiinfost leiab tasuta infot, samuti raamatuid ostmiseks.
Link visitsaaremaa.ee annab ülevaate vaatamisväärsetest paikadest ja ehtne.ee ehtsatest Saaremaa toodetest.
Artikkel ilmus aastal 2020. ajakirja 60+ augustinumbris