Meditsiinidoktor Hubert Kahn: Hea arsti eelduseks on teadmishimu

Hubert Kahn Foto: Erakogu

92-aastane meditsiinidoktor ja töötervishoiuarst Hubert Kahn sõnab oma karjäärile tagasi vaadates, et vahel paneb teda imestama, et eakad peavad ise jõudma perearstini. See ei olnud omal ajal mõeldav. 

Mis oli teie esimene töökoht ja kõige kirkam mälestus sellest?

Lõpetasin 1956. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Minu esimene töökoht oli Tallinna Tõnismäe haigla, kus olin sisehaiguste arst. Sarnaselt praeguste perearstidega olin siis jaoskonnaarst. Meie töö käis rotatsiooni põhimõttel: pool aastat statsionaaris ja seejärel pool aastat polikliinikus.

Kord tuli minna koduvisiidile Pärnu maanteele, majja hotell Palace'i kõrval. See oli korraliku välimusega pilkupüüdev maja, mis seisab praeguseni. Kui olin kohale jõudnud, ei leidnud ma haiget ega õiget korterit üles. Olin juba lahkumas, kui trepikojas kohalik proua teatas, et keldri kuuris elab üks vanahärra. Tuli välja, et tegelikult oli keldris elav mees selle maja omanik. See jättis mulle väga rusuva mulje. Inimene, kes oli ehitanud ilusa ja korraliku maja kesklinna, elab ise selle keldris. Ta oli küüditatud. Sel ajal said osad juba Siberist tagasi tulla. See mees oli naasnud oma majja, aga tal ei olnud seal mujal elada kui keldris.

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni kolleeg on teile elus õpetanud?

Õnneks olen kokku puutunud paljude tarkade inimestega, kellelt olen palju õppinud. Pean silmas eelkõige Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppejõude. Heaks eeskujuks pean dr Leonhard Mardnat, kes oli sisehaiguste osakonna juhataja minu esimeses töökohas. Dr Mardna rõhutas, et arsti eriala vajab pidevat enesetäiendamist, oma töös tuleb olla professionaalne, haige suhtes osavõtlik ja delikaatne ning näha igas patsiendis kordumatut indiviidi.

1958. aastal sain ENSV Teaduste Akadeemialt ettepaneku astuda aspirantuuri kutsehaiguste erialal. Olin kahevahel, sest sisehaiguste eriala oli minu meelest väga huvitav. Pidasin dr Mardnaga nõu, mille peale ta ütles: „Meil on sisehaiguste arste küllalt palju, aga töötervishoiu alal ei ole kedagi. See eriala on väga vajalik.“ Ma toimisin tema soovituse kohaselt. Hiljem selgus, et Eestis pole spetsialisti, kes võiks olla minu kandidaaditöö juhendaja. Selleks sai Leningradi Tööhügieeni ja Kutsehaiguste Instituudi professor Mihhail Kovnatski.

Kui oleksite saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovida, siis mis see oleks?

Oluline on iga tööd professionaalselt teha. Riigi ja inimeste rikkamaks saamise seisukohalt on vaja enam panustada haridusse ja teadusse. Tähtis on arendada konkurentsivõimelist ettevõtlust, kasutada teaduse saavutusi uute tehnoloogiate rakendamiseks praktikas, soodustada leiutustegevust. Oluline on maaelu arendamine, eriti väikeettevõtete tugevdamine. Pean tähtsaks, et iga inimene saaks rahuldust eneseteostusest.

Kuidas hindate töötervishoiu arengut Eestis?

Pean töötervishoidu tähtsaks ja olen püüdnud selle arengule kaasa aidata. Pean oma teeneks, et juba 1994. aastal panin aluse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse eelnõule, mille Riigikogu 1999. aastal vastu võttis. Seaduse paragrahv 20 nägi ette töötervishoiu keskuse olemasolu, mis mõne aasta pärast küll seadusest eemaldati.

Minu ettepanekul lisati 1992. aastal eriarstide nimekirja töötervishoiuarsti eriala. Oluliseks pean, et 1993. aastal õnnestus Soome Töötervishoiu Instituudi kaasabil rajada ajakiri Eesti Töötervishoid.

Praegune töötervishoiuteenuste valdkond on väga ebaühtlane ja probleemirikas. Üheks puuduseks on koordineeriva, metoodilise, rakendusuuringuid läbiviiva, täiendõpet ja sümpoosione korraldava ning kvaliteedi järelevalvet teostava keskuse puudumine. Töötervishoiul on arenguruumi.

Mida töö on teile õpetanud?

Tõnismäe haiglas tuli pärast neljatunnist vastuvõttu käia ka koduvisiitidel. Gripiepideemia ajal külastasin mõnel päeval lausa kuni 15 haiget. See polnud lihtne, kuid oli väga vajalik, sest vanadel inimestel oleks polikliinikusse väga raske tulla. Koduvisiitide tegemine oli õpetlik töö, sest sain näha, millistes tingimustes inimesed elavad. Nüüd ma imestan, et vanad inimesed peavad kuidagi jõudma perearstini. See ei olnud tol ajal mõeldav.

Nüüd ma imestan, et vanad inimesed peavad kuidagi jõudma perearstini. See ei olnud tol ajal mõeldav.

Tunnetan oma töös inimeste individuaalsete erinevuste tähtsust tervise seisukohalt. Huvitav on näiteks see, kuidas ühtedes ja samades töötingimustes töötavatest kolleegidest võib saada üks kutsehaiguse, samas kui teine on täiesti terve. Seda näeme ka viirushaiguste puhul – iga organism on erinev. Meid on maailmas kaheksa miljardit ja kõik on erinevad. See on üks suur kunst, kuidas kõiki neid erinevaid inimesi üheskoos rahumeelselt elama panna.

Milline on olnud teie kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Kutsehaigustele on iseloomulik, et need arenevad tasapisi ega põhjusta akuutselt ohtlikke olukordi. Küll aga võivad seda põhjustada mürgistused.

Meenub, et 1984. aastal tuli ühel ilusal suvepäeval minu puhkust Mähe suvekodus katkestama undav kiirabiauto. Sõnum oli, et Kohtla-Järvel ja Kiviõlis on suremas kümneid inimesi. Vabariigi peatoksikoloogina oli minu kohus viivitamata minna õnnetuspaika. Vaatepilt, mis Kohtla-Järve haiglas avanes, oli traagiline. Palatid olid raskete haigetega ülekoormatud. Mõni kaebas, et ei näe midagi, mitu nimest ei reageerinud enam millelgi. Mürgistuse põhjustas puupiirituse (metanooli) joomine etanooli pähe.

Mürgistuse süvenemise ärahoidmiseks kasutati etanooli, mis blokeerib palju toksilisema metanooli pääsemist närvirakkudesse. Kokku suri tol korral 14 inimest ja mitmed said eluaegseid tervisekahjutusi. Viimati juhtus sarnane metanoolimürgistus Pärnus 2001. aastal, kuid siis sai raviks kasutada hemodialüüsi, mis andis häid tulemusi.

Raskeid tööga seotud mürgistusi nägin aspirandina Leningradi instituudi haiglas. Tol ajal oli kasutusel etüleeritud bensiin ja auto tankimine ei käinud nii lihtsalt tanklas nagu tänapäeval. Et etüleeritud bensiin kanistrist auto kütusepaaki voolama hakkaks, imeti esialgu suuga, kuni kütus liikuma hakkas. Mõnikord jäi osa bensiinist suhu, mispärast sattus meile väga raskeid etüleeritud bensiini mürgistusi. Neil inimestel olid tõsised ajukahjustused.

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Olen avaldanud arvukalt teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjatöid. Olen olnud „Tervise ABC“ kõigi kolme väljaande koostaja ja autor. Samuti kirjutasin näiteks kaheosalise „Eesti töötervishoiu arenguloo“, mille esimene raamat hõlmab aastaid 1918–2008 ja teine 2009–2018.

Praegugi on valmimas uus raamat. Mul on raske käed rüpes istuda ning pühendan vaba aja kirjutamisele. Lisaks meditsiinile huvitab mind filosoofia, sotsioloogia ja ajalugu.

Mida soovitaksite alustavale ametikaaslasele?

Hea arsti eelduseks on teadmishimu, sest arsti elukutse sarnaneb teadlase tööga. Teiseks peab olema suur vastutustunnet, sest arsti poole pöördunud inimene usaldab tema kätte oma tervise ja elu. Kolmandaks peab olema siiras empaatiavõime.

Artikkel on ilmunud Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.