/nginx/o/2023/04/30/15289275t1h019e.jpg)
Viljandi on Eesti üks ilusamaid ja haruldasemaid linnu, sest paljud Eestile olulised sündmused ja ajaloos tähtsad asjad toimusid esimest korda just siin. Nii väidab kohalik õpetaja ja poliitikategelane Heiki Raudla oma Viljandi raamatus. Sel kevadel tekitasid Viljandis elevust ka tädi Rumpumpeli hoolealused Koroona ja Voroona.
Viljandi on tuntud pärimusmuusikale pühendatud festivali, Eesti naivistliku kunstniku Paul Kondase muuseumi ja tema loomingust sündinud üle linna paigutatud betoonmaasikate poolest.
Viljandis on lausa kaks akadeemiat – kultuuriakadeemia ning nüüdseks aastavanune robootikainseneride akadeemia, viimase looja on kohalik tehnoloogia- ja tarkvaraettevõte Cleveron.
Hoolimata sellest, et Viljandi on väike ja enamasti seostatakse teda naksitrallide, kandlemängu, kindakudumise ja Viljandi paadimehega, on seal vaatamist ja tegevust mitme päeva jagu ja rohkemgi. 60+ on teinud oma valiku. Viljandi linnapea Madis Timpson rõhutab, et see, mis Viljandi eriliseks teeb, on kogukonnatunne.
Kui olete auto, bussi või rongiga Viljandisse jõudnud, on hea linna avastamist alustada mõnest restoranist. Kui seada sammud lossimägede poole, võib sisse astuda linlaste ühte lemmiksöögikohta – restorani Fellin. Terrassile saab tõmbuda kohvikus Legend. Selle koha omanik Tiit Mädamürk on valinud seinale omaaegse Viljandi kultuspiltniku Endel Veliste suure nõukogudeaegse foto Tartu tänavast. See on üks põhjus, miks lokaalil selline nimi on. Inspiratsiooni said koha loojad ennekõike vanadest linnapiltidest.
Viljandlaste üks lemmikrestoran, mis on jõudnud ka mõjukasse restoranijuhti White Guide, on Fellin. Nad ise ütlevad oma roogade kohta, et taldrikult leiab lihtsad ja arusaadavad maitsed.
Pitsafännide jaoks on Amrita Café koht, kuhu peab sisse astuma, sest seal saab proovida ka magusat pitsat. Sealsesse smuutisse on lisatud kuusevõrseid.
Restoranis Ormisson on Viljandi maasikad jõudnud magustoidumenüüsse. Tellida saab maasikasuppi.
White Guide’ist leiab ka restorani Harmoonia. See asub Sakala keskuses ehk endises Viljandi kultuurimajas. Nende kodulehte tasub jälgida, sest seal korraldatakse ka kontsert- ja gurmeeõhtusööke, kvaliteetveinidega.
Bonifatiuse Gildi kohvikus Herr Artur küpsetatakse nii häid saiakesi ja kringleid, et peab aegsasti tulema, muidu saavad need lihtalt otsa.
Eksootilisema Armeenia köögi palad leiab söögikohast Soso Juures. Soso on telesaate „Maskis laulja” võitja Stefan Airapetjani isa.
Käsitööjooke tasub minna mekkima õlle- ja veinibaari Mulks ning õhtused maletajad leiab raamatubaarist Romaan.
Viljandi restoranide menüüd on hooajalised ja need vahetuvad kolm korda aastas.
Viljandi Raekoja vastas on Park Hotell, kuhu talupidaja ja linakaupmees Andreas Ormisson rajas 1910. aastal Viljandi uhkeima kolmekorruselise hoone keskkütte ja veevärgiga, luksusliku hotelli nimega Grand Hotell. Poeg Villem Ormisson oli silmapaistev pallaslane ja kunstnik, kelle tööde reproduktsioonid kaunistavad Ormissoni nime kandvat restorani. See omal ajal paljudele eestlastele kultuuriharidust pakkunud maja oli muret tekitavalt lagunenud. Hoone päästsid Astlanda ehituse osanikud Olaf Herman ja Kaupo Kolsar. Nagu nad ise ütlevad, lasid inetul pardipojal kauni luigena lendu tõusta. Päästa püüdsid nad vanast hoonest niipalju kui võimalik, sisehoov kaeti klaasiga, tellisseintele lisavad erksust Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite tehtud maskid. Ajaleht Sakala valis 2018. aastal uue hotelli valmimise Viljandimaa aasta teoks ning Viljandi saab uhke olla oma esimese tärnihotelli üle.
Väljas toitu nautides peab küll arvestama sellega, et kiirete autorataste alt tõuseb tolmu, aga vaade üle väljaku raekoja poole on kena ja rahustav.
Raekoja kõrval Trepimäe alguses seisab Aili Vahtrapuu skulptuur Viljandi legendaarsest linnapeast August Maramaast, kes silmitseb oma ustavat koera Neffi. Tänu Maramaale on paljude elluviidud plaanide kõrval Laidoneri väljakul purskkaev skulptor August Vommi teosega „Poiss kalaga” ja lossimägedes rippsild. Maramaa oli ka see, kes andis välja „esimese korraliku Viljandi juhi huvireisija tarvis” kirjutas Sakala 1934. aastal. Nagu Heiki Raudla raamatus mainitud, on Viljandi esimeste linnade seas, kes sai endale ühisveevärgi ja kanalisatsiooni. Siis rajati ka linna siluetti kuuluv vana veetorn. Torni ülakorruselt avanevad imelised vaated linnale ja näitus annab vaadete kohta infot.Suviti on Viljandi roose täis, enamik valged, viidates linna valge roosiga vapimärgile, mille kujutis oli pitsatil juba 15. sajandil. Vapipäevi Viljandis enam ei tähistata, aga linna sünnipäeva peetakse 19.–20. septembril.
158 astmega Trepimäe äärde, mis alla järve äärde viib, jäävad kunagiste linna kaupmeeste ja jõukate linnakodanike kaunid elamud. Orus tasub teha jalutuskäik nõlva äärt pidi. Sealt avaneb teistmoodi vaade orduossi varemetele alt üles, sest seal nosib 15 segaverelist musta-valgekirju lammast juba neljandat aastat mäenõlvu, et neid korras hoida.
/nginx/o/2023/04/30/15289288t1h213e.jpg)
Linnas ringi liikudes avastate Köleri pargist Edgar Viiese loodud Johann Köleri kuju. Köler oli Eesti maalikunsti rajaja ja Vene keisririigi üks tuntumaid maalikunstnikke. Linnaelanikud teavad rääkida, et originaalkujult pintslite varastamine sai lausa rahvuslikuks spordialaks, kuni pronksist pintslid puiduga asendati. Varupintslid on aga linnavalitsuses siiani igaks juhuks olemas.
Loomulikult ei saa Viljandi läbi Carl Robert Jakobsoni kui Eesti ärkamisaja tähtsaima ühiskonnategelase ja ajalehe Sakala asutaja skulptuurita, mille autoriks Mati Karmin. Kes veel mäletab, siis just Jakobson oli kujutatud meie rahvusliku raha kõige suuremal, 500kroonisel rahatähel.
Kui viljandlased ise armastavad sõita pigem mereranda, siis tegelikult pakub Viljandi järve rand lebamise kõrval üllatavalt palju aktiivseid harrastusi – väikesel rannaribal on tervelt 21 liikumisvõimalust alates rannakorvpallist, rannatennisest, rannajalgpallist, millele lisandub paadisõit järvel. Viljandi Spordikeskuse juhataja Mati Jürisson meenutab oma ülikooliajast pärit ütlemist: „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi.” Just seda saabki Viljandi järve ääres nautida.
/nginx/o/2023/04/30/15289280t1he4da.jpg)
Veerandsada aastat tagasi olid lossipark ja ürgorg eraldi kaitse all ning neid lahutas Ranna puiestee. Väiksemaid spordisündmusi on linnas kogu aeg, aga suurim, 1928. aastal alguse saanud Eesti vanim jooksuüritus – ümber Viljandi järve jooks – nihkus sel aastal 1. mailt 1. augustile. Viljandi võiks vabalt kanda Eesti jooksupealinna nime, sest rohkete jooksuvõistluste kõrval pole kuulsaim neist tänaseni kordagi vahele jäänud. Trepimäe jalamil seisab Riho Kulla skulptuur „Jooksja”, mis kujutab Hubert Pärnakivi, kes on võitnud jooksu üksteist korda järjest. Järvejooksu võitjate kompleksi kuuluvad ka graniitplaatidest sambad võitjate nimede ja aastaarvudega.
Eesti 100. sünnipäeva raames saab Viljandi Vabaduse väljak uue kujunduse, mille üle Viljandi linna kultuuritöötajal Harlet Orasmaal on eriti hea meel, sest juulikuu lõpuks kaob Viljandi keskelt kunagine parteihoone ja avaneb vaade lossimägedele. Korda saab ka sealne mõis ja mõisapark. Vanast kuivanud tammest kujundatud Ilmapuu saab väärika tausta.
Kuidas Viljandil õnnestus vältida nõukogudeaegseid suurmeeste skulptuure? Stalineid ja Lenineid ei tulnud maha võtma ja peitma hakata, muheleb Viljandi avalike suhete ja turismiameti juhataja Krista Kull. See-eest on linnas linna ajaloo ja kultuuriga seotud isikute monumente. Vabaduse platsi vastas oleva spordihoone ees seisab skulptor Mati Karmini valmistatud Martin Kleini kuju. 14. juulil 1912 Stockholmis toimunud olümpiamängudel võitis Martin Klein esimese eestlasena Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus olümpiamedali. Mitte küll kullast, vaid hõbedast medali, aga see viis ta esimese eestlasena Guinnessi raamatusse. 11 tundi ja 40 minutit kestnud matši pole siiani keegi ületanud, see on üle saja aasta püsinud maailmarekord.
Võiks öelda, et väike osa pealinna Rotermanni keskusest on ka Viljandis, sest linna peatänava punasest tellisest kaubamaja oli 20. sajandi alguses Tallinna ärimehe Christian Rotermanni kaubamaja filiaal.
Linnas on mitmes paigas oma algses kohas näha fragmente kunagisest kaitsemüürist. Suurimad neist on eksponeeritud raekoja taga roosiaias.
Seades sammud lossimägedesse, tasub võtta aega ja kõigepealt sisse astuda Jaani kirikusse. See oli esimene kirik, kus suviti hakati huvilistele uksi lahti hoidma. Pühakojas väärivad altarilaua ja vitraažide kõrval vaatamist tekstiilikunstnik Anu Raua seinavaibad. Kellatorni 25 kellaga kellamäng ja kolm tornikella on ainulaadsed terves Eestis.
Lossimägedes uhkeldab Terje Ojaveri loodud ratsamonument, mis on pühendatud kindral Johan Laidonerile, kelle juhtimisel võideti Vabadussõda. Viljandimaal sündinud silmapaistev riigimees Johan Laidoner on Viljandi esimene aukodanik August Maramaa kõrval.
Lossivaremete lossivärava müüris on õnnesõrmejäljed. Tuleb olla tähelepanelik, sest need võivad olla paremal, aga ka vasakul pool. Kui asetada sõrmed neisse kivistunud jälgedesse ja südamest midagi soovida, pidavat soov täituma.
Kaevumäel, kus paljud suviti folgi ajal kontserte naudivad, laius 1892. aastal roogadest lookas laud suurvürst Vladimir Aleksandrovitši ja tema külaliste tarbeks. Linnuse esimest eeslinnust Kaevumäge ühendab linnaga rippsild – tervelt 50 meetrit kõikumist. 1930. aastal kinkis Tarvastu mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad ja kandetrossid Viljandi linnale.
Ordulinnus ise on üks esimesi Eestis rajatud linnuseid, mis oma suursuguste varemetega on linna kõige pildistatum motiiv.
Lossimägedest 1925. aastal Johannes Fuksi projekteeritud ja ehitusaegse linnapea Jaan Varese järgi Varese puitsilla nime saanud silda mööda astudes satute otse kultuuri keskele, Kondase muuseumisse, kus püsinäituse kõrval on kolm-neli vahetuvat näitust, et iga külastaja leiaks midagi huvitavat, selgitab juhataja Mari Vallikivi.
Paul Kondase avastas suur osa eestlasi Mark Soosaaare filmist „Pühapäevamaalijad”, kus koloriitne kunstnik esines viiulit mängides rohutirtsukostüümis. Kondas selgitas tollal, et naivist ei maali niisama, vaid igas tema pildis on salajane lugu ja kodeeritud sümbolid. Suure saali seinalt leiab maali „Maasikasööjad”, millest Viljandi on ammutanud oma maasikateema. Kõrvalhoones on maalikunstnik Enn Põldroosi galerii.
/nginx/o/2023/04/30/15289276t1h3a2b.jpg)
Viljandi tänavapildi muudavad rõõmsamaks suured punased betoonmaasikad. See on naivist Paul Kondase maali „Maasikasööjad” järgi, mille tegelaskujudega pidavat Viljandi elanikud sarnanema – näiliselt väikekodanliku fassaadi all on peidus positiivseid üllatusi pakkuv sisu.
Betoonist maasikaid on Viljandis kaheksa, varrekesed näitavad suunda Kondase Keskuse poole.
Paul Kondase „Maasikasööjad” on valitud maailma saja omapäraseima naivistliku maali hulka.
Alla vanalinna poole sammudes tuleb silmad lahti hoida, sest Viljandi puitarhitektuur pakub tõelist naudingut. Villad, mis valmisid 19. ja 20. sajandi vahetusel jõukamate linnakodanike tellimusel, sümboliseerivad parimal viisil tollase väikelinna kõrgklassi ideaale ja on nüüdseks enamasti restaureeritud. Neisse sisse küll ei pääse, see-eest on aga paraadnad ehk peauksed ja aknakaunistsused pilkupüüdvad.
/nginx/o/2023/04/30/15289279t1hc05f.jpg)
Viljandil on ka oma salapaik, kust avaneb vaade järvele ja mida kiikudes nautida saab. Kui linna turismijuht Krista Kull on piknikukorvi valmis pannud, et heade sõpradega paika nautida, on tekkinud kiige juurde järjekord, eesõigus on siiani linna külalistele jäänud. Salapaiga saab igaüks üles otsida, tuleb kohalikelt küsida.
/nginx/o/2023/04/30/15289282t1h8aaa.jpg)
Kui me Krista Kulliga Bonifatiuse Gildi jõuame, ehmatab ta naljatades väikeseid varesepoegi, kes seal pallikestena õrrel istuvad, teatades neile, et tema ongi kull. Need pesast alla kukkunud ja üksi jäänud linnupojad võttis endaga tööle kaasa ostukoja meister Tiina Zujenkov, kes on saanud seetõttu hüüdnimeks tädi Rumpumpel. Tema pani varesepoegadele nimed – Koroona ja Voroona.
/nginx/o/2023/04/30/15289286t1he24f.jpg)
Praeguseks on sulepallid juba oma elu peal ning lendavad Tuhalaanes, „mänguema” kodutalu puudel. Aga rahu ei nad ikka ei anna, käivad endiselt hommikuti süüa nõudmas.
Bonifatiuse Gildist leiab uhkeid keskaegseid rõivaid, millest osa leiab kasutust apteeker Melchiorist kõneleva filmi võtetel.
/nginx/o/2023/04/30/15289277t1hbeb3.jpg)
Kes endale keskaegset rüüd soovib, sellele teeb Monika Pill isiklikud rõivad ka. Gildist leiab linnale omaseid maasikakujulisi pajalappe ja maasikamotiividega keraamikat. Gildi perenaine Kätrin Hanschmidt rõhutab, et kui hansaajal korraldasid gildid laatasid, siis praegu on tähelepanu keskmes nostalgilised keskaja päevad.
Krista Kull lubab, et kes suudab kunagisele hansalinnale tavapärase gildinime täies ulatuses välja öelda, saab sisse astudes soodustuse.
Paulina käsitööjäätist saab sel suvel väikese takistusraja läbimise järel. Linna peatänava ehk Tallinna tänava äärsest õuest leiab selle üles. Eesti suurim jäätisesõber ja blogija Uku Nurk on Paulina käsitööjäätised hinnanud tõeliselt võluvaks. Sümpaatne on ka see, et Paulina, õige nimega Silvia Takkel, toob laudadele kaunistuseks oma koduümbruse lilli. Jäätisemeistriks õppis ta jäätise kodumaal Itaalias.
Üks Viljandi sümbol on Ugala teater. Ka selles olid viljandlased jälle teistest ees, sest erinevalt teistest teatritest mängisid esimeses eestikeelses Lydia Koidula kirjutatud teatrietenduses „Säärane mulk” Ugalas naiste rolle juba naisnäitlejad.
Teatri laial terrassil saab kohvi kõrvale nautida tõeliselt kaunist vaadet linnale. Kui 20. sajandi lõpul oli Ugala Baltikumi uhkeim teatrimaja, siis praegu on teatri uhkuseks kõige moodsamad heli- ja visuaaltehnilised lahendused.
Teatri taga leiab kauni vana kalmistu sepisaedade ja mälestussammastega, kalmistule on maetud tuntud kultuuritegelased ja Eestile olulised inimesed.
Hansalinlikust keskusest väljapoole raudteejaama poole minnes leiab miljööväärtusliku Kantreküla. Selle aasta märtsikuus lavastasid sealsed Itaalia tänava elanikud selle kandi kõige suuremas porilombis rannavarustuses näidissupluse, et selle linnaosa arenguvajadust rõhutada. Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinna suunas arenev linnaosa saab üha hinnatumaks elamispaigaks, selles on veendunud ka linnapea Madis Timpson.
Viljandi klassika
• Lossimäed, ordulinnuse varemed
• Rippsild
• Kondase keskus
• Ugala teater
• Trepimägi
• Viljandi järve matkarada
Viljandi uusimad
• Linna renoveeritud puitvillad
• Hotell Park Viljandi ja restoran Ormisson
• Kiigetamm
• Elanike eestvõtmisel ja ühisel jõul taastatud kitsas Kassisaba tänav
• Enn Põldroosi eramuuseum
• Uuendatud Vabaduse plats
Ühel ammusel ajal kaunil suveõhtul viis paadimees Viljandis kauni neiu üle järvevee, armudes lootusetult tema sinistesse silmadesse. Teisele poole jõudnud, lehvitas neiu hüvastijätuks ja kadus. Paadimees, tänaseks vana ja hall, aerutab aga siiani järvel, igatsedes neiu kauneid sinisilmi.
Ajaloolise tõe huvides olgu mainitud, et laulu meloodia on laenatud Läti heliooja Alfreds Vintersi laulust „Gauja paadimees”. Edulugu algas 1936. aastal, kui John Pori (Johannes Porisammul) tegi laulule eestikeelsed sõnad ja võttis selle oma džässorkestri repertuaari.
Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal otsustasid maakonna talumehed Viljandi lossi üle võtta ja seal olevad sakslased tappa. Kavalusega pääsesid nad sisse, lastes end andamina rukki sekka ree peale kottidesse pista. Salaplaan tuli ilmsiks, kui üks ema palus oma pojale halastada. Lossi sõitnud talupojad nabiti kinni ja visati sügavale vangikeldrisse, kus nad hukka said. Nende luud olevat tänapäevalgi seal.
Artikkel ilmus 2020. aasta juulikuus ajakirjas 60+