ELULUST ⟩ Artur Raidmets – naeru ja naljaga läbi elu

Kupletist ja meelelahutaja Artur Raidmets suhtub musta huumorisse hästi, juhul kui see on tõesti teravmeelne. „Inimene on tugev vaid siis, kui ta suudab iseenda üle ka kõige raskemas olukorras naerda. Kasvõi läbi pisarate.” Foto: Erakogu

Armastus huumori ja hea muusika vastu on hea tervise garantii. "Isegi teadusuuringud kinnitavad, et inimesele meelepärase muusika kuulamine turgutab tema tervist," ütleb kupletist ja meelelahutaja Artur Raidmets.

"Mina väga agressiivset muusikat ei kuula. Ikka sellist, kus on olemas nii viis kui ka sisukad sõnad," ütleb Artur Raidmets. Konkursi Eesti Laul laule ta enda sõnul komment-eerida ei oskagi. "Väga palju oli arvutiga tehtud muusikat, aga sõnum lauludes puudus. Internetist võib selliseid nn põhju leida tuhandeid, tehnilised võimalused on tänapäeval piiramatud. Tugev muusikamänedžer võib igaühest teha staari."

Artur on enda sõnul tihtipeale mõelnud, kas Modern Fox oleks aastal 2023 nii menukas, kui bänd oli 1980ndate lõpust 2000. aastate alguseni. "Üks Vene impressaario praalis mulle paar aastat tagasi, et pole probleemi, tema teeb meist jälle superstaarid. Aga et selleks on vaja miljon dollarit. Selleks, et osta end sisse telesaadetesse, korraldada kõik-võimalikke reklaamüritusi ja veel palju muudki."

1985. aastal liitus ansambliga solist Mart Sander. Mart Sanderil oli kombeks alati pärast Artur Raidmetsa esinemist lavale astuda ja teadustada: „Kuulsite rahvalikku laulu „Tädi Anna”. Nüüd midagi muusikasõpradele!” Foto: Erakogu

Lapsepõlv maasikate ja kalkunitega

Muusikahuvi tekkis Arturil juba lapsepõlves ja nii läkski ta enda soovil muusikakooli. Pärast keskkooli mõtles ta ajaloolaseks või advokaadiks õppida, kuid lõpuks läks siiski hoopis Otsa kooli, fagoti erialale. "Olen väga tänulik, et olen muusika lähedal olnud ja muusikaga tegelenud, aga ma ei ole väga hea muusik. Poistekoorist kukkusin pärast kahte nädalat välja. Ma lihtsalt ei suutnud teist häält laulda. Aga puhkpilli mängida on kergem. Enam-vähem see noot, mida näppudega vajutad, ka välja tuleb," muigab Artur.

Muusikaga tegelemine oli meeltmööda ka tema tädile, kes koos Arturi vanaemaga poisi üles kasvatas. Vanaema ja tädi külvasid ta üle helluse ja armastusega, ka Arturi ema ja isa käisid tal iga paari kuu tagant külas ning tõid poisile alati maiustusi ja mänguasju.

"Meie pere oli nagu Kiirte pere Oskar Lutsu "Kevadest". Elasime umbes nagu Kiired – ei olnud talupidajad ega põlluharijad ega ka suured loomakasvatajad mitte. Ehkki mu lapsepõlv möödus kahe tolle aja kohta väga ootamatu ja haruldase "kaaslasega". Minu pere oli külas peaaegu ainus, kes kasvatas aedmaasikaid. Ja ikka suures mastaabis. Terve aed oli täis ja kõik tulid neid sööma ja maitsma. Vanaemal oli teinegi kiiks – ta kasvatas kalkuneid. Terve küla kartis meie kalkuneid. Aga mind kalkunid armastasid. Mina neid ei kartnud ja kalkunid mind ka mitte," naerab mees. "Isegi lapsepõlvefotod on mul olemas, kus koos kalkunitega poseerin."