REISIKIRI ⟩ Cotswolds – ehe «vana Inglismaa»
31. märts 2023, 14:21
Cotswolds on üks tõeliselt tore reisisiht Inglismaal, kuulsa ülikoolilinna Oxfordi külje all. Paneb isegi imestama, et meil seda suurepärase turismipiirkonnana hinnatud paika pigem ei teata.
Cotswoldsi asukohast ettekujutuse saamiseks võiks lühidalt öelda nii: idas on piiriks Oxford, põhjas võrratu Shakespeare´i linn Stratford-upon-Avon, läänes Cheltenham ja lõunas kunagine uhke kuurortlinn Bath. Mis teeb Cotswoldsi eriti mõnusaks reisisihiks, on see, et vaatamisväärsete paikade vahemaad on nii 10 kuni 30 km, antud seal muidugi miilides, ja nii saab päeva-paariga vähem kui 100-kilomeetrise ringi tehes näha väga palju.
Cotswoldsi nime päritolu ei osatagi täpselt selgitada, aga igatahes on piirkond klassifitseeritud «silmapaistvalt kauni loodusega areaaliks». Väga erakordseks ei söandaks ma selle kandi maastikku nimetada, aga kena on seal ringi sõita küll: laugjad rohelised nõlvad, lambakarjad, hekid ja kiviaiad, väikesed vaatamist väärt külad-linnakesed, kirikud, kalmistud. Vaated tõepoolest sellised nagu kujutluspildil «vanast Inglismaast», ainult et see kõik on päris.
Ja just see ongi põhjus, miks Cotswolds nii paeluv on. Sinna tehakse rohkelt väljasõite nii Londonist kui Oxfordist, sealkandis veedavad meelsasti nädalalõppe nii Inglismaa enda asukad kui kaugemalt tulnud, rääkimata reisigruppidest mujalt maailmast Jaapanini välja. Seetõttu ongi ehk parim aeg Cotswoldsi avastamiseks just kevad, kui turismihooaeg pole veel alanud, aga nartsissid, magnooliad ja kõikides värvitoonides kameeliad juba täies õies.
Meekollane paekivi, rookatused ja kiviaiad
Piirkonna vaatamisväärsuseks ongi eelkõige Cotswoldsile omasest meekarva kollakast, lõunapool ka hallist, paekivist ehitatud linnakesed-külakesed, kus pea iga maja tõeliselt pilkupüüdev, mis sest et üksjagu sarnasust on neil kõigil.
On kolmnurkseid teravaid tipuviile, on lamekatuseid, aga kaetud on nad kõik õhukeste kiviplaatidega.
Ehitusajaks 17.–19. sajand ja uuedki majad on ehitatud samas stiilis. Kõik mõistagi ikka pigem tillukesed ühepereelamud, kuhu peatänava ääres mahub allkorrusele ka kauplemisruum, mis tänapäeval sealkandis küll butiigiks või teetoaks-kohvikuks muutunud. Ja eesaiakesi ei täida sealkandis sugugi prügitünnid nagu mujal Inglismaa lihtsates äärelinnades, kus «väiksed karbid linnaserval, kõigil nägu üks…». Cotswolds on eliitpiirkond ja kinnisvarahinnad on seal kallid.
Oxfordile, aga ka Londonile suhteliselt lähedal, on see hinnatud paik elamiseks, rahulikuma pensionipõlve veetmiseks. Sajanditevanuste fassaadide taga on elegantsed kodud – antiigi, kaminate ja diivanite vahel torkavad silma ülimoodsad arvutid või kiiskav köögitehnika. Kardinaid akende ees pole ja no mis teha, kui pilk vahel vääratab. Aga võib-olla ongi see nii mõeldud, et tsipake maitsekast elamisest ka möödujale välja paistaks, mine tea.
Vaene tööstuspiirkond pole see kant kunagi olnud. Kuna seal on viljakas pinnas, siis kasvas piirkonna jõukus tänu põllumajandusele, kuigi üks peamisi kaubaartikleid oli siiski lambavill. Turupäevadeks kogunes rahvas lähima asula turuplatsile ja sinna aeti ka kaubaks minevad lambakarjad. Nii on ka Lambatänav igati asjakohane nimetus.
Kui meile on saksa kultuuriruumi kaudu saanud harjumuspäraseks linna keskel asuvad turuväljakud, siis sealkandis on külad tihtipeale hoopis ridakülad ja «turuplatsiks» kujunes asumi peatänav (Burford, Broadway jt). Chipping Campdenis ehitati peatänavale ka avatud katusealune, mis täitis turuhalli ülesannet ja on siiani kenasti säilinud, ning lambanahku müüdi seal nüüdki.
Omamoodi maalilised ja pildistama kutsuvad on need külad-linnakesed kõik, sealhulgas eriti Broadway, Bourton-on-the Water (nagu nimigi ütleb, läbib asumit maaliline jõgi sillakeste ja kena promenaadiga), Lower Slaughter, Minster Lowell, Snowshill, Castle Combe, Bibury. Viimase tillukeste majade rida olevat üks enim pildistatud motiive Cotswoldis.
Muidugi köitev, aga võluvaid motiive leidsime mujaltki rohkelt. Ikka poekesed, butiigid, teetoad-kohvikud, kunstigaleriid ja väikesed muuseumid – vaatamist jätkub tunniks-paariks igas asulas kindlasti.
Lisaks iseloomulikele, õhukestest kiviplaatidest katustele paelusid mõistagi pilku matsakad rookatused ja muidugi ka kiviaiad. Pole sugugi nii, et ainult meie saarte omapära!
Kiviaiad pole seal küll ümaratest põllukividest, vaid ikka kohalikust paest, olgu kollakast või hallist, nii nagu Põhja-Eestis mõnel pool veel säilinud. Aia ülemiseks servaks on aga paeplaadid alati püstipidi laotud, mida Eestis näeb harva. Taolised paekiviaiad ääristavad – vaheldumisi hekkidega – ka asumite vahelisi väiketeid.
Kui juba teedest juttu, siis kogesime ka üllatavat. Nii auklikke teid kui kohati sealkandis, olime kogenud küll, aga hoopis teises ajastus ja hoopis teises kohas. Selles turismi- ja eliidipiirkonnas üllatas see tõsiselt. Ja ega seegi vähem üllatav polnud, kui paaris kohas teeremondimeest nägime, kes kotiga ringi käis ja siin-seal aukudesse täidet valas. Igatahes minul jäid seetõttu pildistamata teeäärses rohus päikese käes küütlevad värviliste sulgedega faasanid (!), sest autot juhtinud abikaasa teatas, et kui kogu tema tähelepanu kulub teeaukude vältimisele, siis ei saa ta samal ajal faasaneid jahtida. Lõpuks sain ma faasani aga siiski pildile, küll hoopis Blenheimi palee pargis.
Kirikud, kirikuaiad ja taaskasutus
Inglismaa kirikutele on teatavasti iseloomulikud tömbid kiivrita tornid, mida ääristab enamasti hambuline serv. Maalilised on nad roheliste nõlvade ja lambakarjade vahel kindlasti! Inglismaa kirik erineb, vähemalt oma ruumijaotuse, interjööri, kirikupinkide paigutuse poolest üksjagu meie luteri kirikust. Altaripilti anglikaani kirikus pole ja kooripingid koos lambikestega võivad paikneda hoopis löövi küljel.
Küll näeb aga rohkelt värvilisi vitraažaknaid, nii vanemaid kui uuemaid. Ja üllatav, et iga kirik, mida külastasime, oli täiesti omamoodi, ka sisemise ruumijaotuse ning üldise interjööri mõttes. Üks võimsamaid ja uhkemaid oli aga kindlasti Cotswoldsi «pealinnaks» kutsutud, igati kenakese Cirencesteri Ristija Johannese kirik kesklinna turuplatsi ääres. Juhtumisi nägime seal ka üht põnevat kaasaegset kunstiteost – skulptor Peter Barnesi loodud skulptuuri «Püha õhtusöömaaeg», mille motiivi tunneb küll kaugelt ära, aga seda, et teos on valmistatud savipinnale kantud arvutiklahvidest, märkab alles lähedalt vaadates. Igatahes on see kunstiteos suurt tähelepanu äratanud, vähemalt ingliskeelses meedias. Muljet avaldav igal juhul, omanäoline nagunii.
Kirikutes, mis kõik avatud, vahel ei ühtki valvurit sees, torkas aga silma muudki – letid kasutatud raamatute ja lauanõudega, juures silt, et kui midagi meeldib, võtke ja pange paar naela rahakarpi. Taaskasutuspoode oli rohkelt ka linnakestes, kusjuures kõik peatänavail ja sugugi mitte n-ö piinlike odavpoodidena äärelinna nurgatagustes. Rahvast oli neis alati ja müüdi neis kõike alates jalanõudest kuni riiete, raamatute, serviiside ja mänguasjadeni. Kõik need poed tegutsevad vabatahtlike toimetamisel – tagaruumis sorteerisid naised asju ja panid neid müügiks välja. Tulud lähevad erinevatele fondidele, olgu vähiravi või mis tahes muude fondide toetuseks. Küllap mõistlik, kuigi tunnistan, et Mandri-Euroopas pole taolist kaubandust peatänavail kusagil näinud.
Häärberid, lossid ja Blenheimi hiigelpalee
Mõistagi pole õiget Inglismaad losside, aedade, paleede ja häärberiteta. Neid hakkas silma nii külastatud linnakestes kui teede ääres, suuremaid ja väiksemaid, aga ega eravaldustesse sissepoole uudistama ju pääse. Õnneks on sealkandis siiski ka mõned külastusteks avatud lossid-häärberid-aiad, kus saab ettekujutuse omaaegsest – või ka praegusest – elustiilist. Üles leiab need kohad turismikaartidelt, turismiinfost netis. Enamasti on sellised paigad avatud vaid aprillist oktoobrini.
Kunstiloo huvilistele on kindlasti huvipakkuv Kelmscott Manor, kuigi tegu siiski vaid talumajaga, mille sisustas 19. sajandi lõpul endale maakoduks arts-and-crafts liikumisele aluse pannud disainer William Morris.
Hoopis erinev kõikidest teistest mõisatest-lossidest on aga turismimagnet Blenheimi palee väikese Woodstocki linnakese kõrval. Palee sai oma nime Blenheimi lahingu (1704) järgi, maavaldus kingiti nimekale Inglismaa riigitegelasele, esimesele Marlborough hertsogile John Churchillile tänutäheks võidu eest prantslaste ja preislaste üle. Võimsa palee, riikliku võidusümboli rajamist (1705) toetas kuninganna Anne. Samas oli loss ka perekonna elamu, ning fakt, mis teeb paiga eriti ligitõmbavaks – selles palees sündis juhtumisi ka Inglise hilisem peaminister Winston Churchill (1874–1965). Hiigelehitise mitmed ruumid on avatud külastajatele, nii nagu ka samavõrd hiiglaslik park.
Praktilist
Kuidas minna? Gotswoldsi on lihtne minna – lennuk Londonisse, lennujaamast buss Oxfordi. Edasi tasuks üürida auto ja tiirutada mõned päevad omal käel. Kui vasakpoolne liiklus kõhklema paneb, võib valida ekskursioone Cotswoldsi Oxfordist või koguni Londonist.
Millal minna? Hea aeg on aprillist oktoobrini, kui ka aiad-häärberid-lossid avatud. Vältida tasuks sealseid koolivaheaegu ja suvist turismibuumi.
Ettevalmistuseks soovitan reisijuhti The Rough Guide to the Cotswolds, Stratford-upon-Avon and Oxford, aga rohkelt piirkonnast aimu andvaist videotest leiab ka youtube.com. Mitmeid filmikesi on seal ka Blenheimi paleest.
Kaasa kindlasti vihmavari, keep, kummikud! Ikkagi Inglismaa – You never know! Sealse ilma peale ei või kunagi kindel olla.