SÜDAMELT ÄRA Mitu põlve ühe katuse all – mis te nüüd?

Copy
Erinevad põlvkonnad ühe katuse all.
Erinevad põlvkonnad ühe katuse all. Foto: Shutterstock

Veel paar inimpõlve tagasi elasid tavaliselt koos kaks, kolm või isegi neli põlvkonda. Välja oli kujunenud loomulik tööjaotus. Tööealised käisid tööl, vanad tegid majapidamistöid ja kantseldasid lapselapsi. Kui vanad jäid hädiseks, ei lükatud neid haiglaseinte vahele silma alt ära. Lapselapsed aitasid vanu, nagu jõud lubas. Valitses loomulik ellusuhtumine, lapsed nägid, kuidas inimesed nende kõrval jäid vanemaks, haigemaks ja abitumaks. Igal põlvkonnal oli täita oma roll.

Tänapäeval on suguvõsa kui inimest toetav institutsioon lagunemas.

Üha enam soovib iga põlvkond elada omaette. Vaevalt on tegemist iseka käitumisega, pigem soovitakse elada oma kodus omaenda reeglite järgi. Et mitu põlve ühise katuse all sõbralikult ja üksmeelselt elaksid, nõuab väga suurt sallivust, leplikku meelt ja soovi teiste arvamusi mõista. Kui palju selliseid noori ja vanu on?

Vanemad tahavad vaikust ja rahu

Vanemad tahavad vaikust ja rahu. Noortele meeldib sõpradega koosviibimisi korraldada, saateks muusika, naer ja kõvemad hääledki. Kui suuremas majas elades võib ehk vanainimene vaikselt omaette nurka taanduda, siis väikeses linnakorteris on see raske, kui mitte võimatu.

Vanad ei saa aru, miks peavad noored poole ööni jutustama ja muusikat kuulama. Noored ei saa aru, mis vanadele ei meeldi. Tülid ja mossitamised on kerged tekkima. Seenior võib küll mõistusega täiesti aru saada, et sellised peod käivadki noorusega kaasas, omal ajal sai ju isegi samamoodi ehk hommikunigi istutud. Sellegipoolest on tümpsuvat muusikat ja lärmavat televiisorit raske taluda.

Omaette on mugavam

Omaette elamine on väga mugav, vanade ja noorte suhted on reeglina paremad kui pead-jalad koos ühe katuse all elades. Aga kõige eest peab maksma. Noortel vanematel on kindlasti vähemalt mõnikord vaja lapsehoidjat. Kui vanaema lausa teises linnas ei ela, saab olukord lahendatud. Sama mure tekib, kui vanaema-vanaisa haigestuvad, vajavad vähem või rohkem abi. Jällegi, noortel on enamasti autod, saab aeg-ajalt vanemad üle vaadata, vähemalt toidukraami tuua ja kodutöödes abiks olla.

Raskem on, kui vanemad elavad üksikus maakohas või lausa Eesti teises otsas. Ei ole läheduses naabreid, kauplusi, apteeke, arstist rääkimata. Mis siis, kui veel tegu talumajapidamisega, millele vanade jõud enam peale ei hakka?

Noored inimesed käivad tööl

Ükskõik kui head ja hoolivad lapsed ka on, neil on vaja tööl käia. Häid lahendusi sellises olukorras on raske leida. Võtta vanemad enda juurde linnakorterisse? Kuhu nad mahutada, muidugi on neile vaja omaette tuba?

Ja päris kindlasti ei taha vanemad linnakolimisest kuuldagi. Oma kodust lahkuda ei taha keegi.

Otsustada on raske. Hooldekodu peaks olema siiski kõige viimane variant, kui teisiti enam ei saa.

Mitme põlve kooselu on jäämas minevikku. Kas tasubki seda aega taga nutta? Lisaks positiivsetele külgedele toob elu ühise katuse all paratamatult kaasa pingeid ja konflikte.

Tagasi üles