Füsioteraapia leevendab Parkinsoni tõvega patsientide vaevusi

Kahekuuline grupifüsioteraapia vähendas märgatavalt Parkinsoni tõvega patsientide tajutavaid igapäevaseid toimetulekuraskusi. Paranesid ka tardumuse esinemine, kõnnikiirus ja liigeseliikuvus. Foto: Andero Kalju

Juba kahekuuline grupifüsioteraapia leevendab märgatavalt Parkinsoni tõvega patsientide igapäevaraskusi, selgub värskest Tartu Ülikooli uuringust.

Kas füsioteraapiast on kasu kõikidele Parkinsoni tõve all kannatavatele inimestele? Kas füsioteraapia peab kindlasti olema Parkinsoni-spetsiifiline? Karta on, et seda metoodikat valdavaid spetsialiste on Eestis vähe. Kas kõikidele haigetele võib soovitada vesivõimlemist ja ujumist? Selgitusi jagab Tartu Ülikooli füsioteraapia eriala programmijuht Kadri Medijainen.

„Uuringus jagati 24 Parkinsoni tõvega patsienti juhuslikkuse alusel sekkumis- ja kontrollrühma ning nende toimetulekut hinnati kümnenädalase vahega kaks korda. Et kõik uuritavad oleksid omavahel võrreldavad, kasutati andmeanalüüsis üksnes neid toiminguid, mida kõik uuritavad tegid iga päev,” ütleb Kadri Medijainen.

Sekkumisrühma liikmed osalesid kolmekaupa kaheksa nädala jooksul kaks korda nädalas tunniajalistel füsioteraapia sessioonidel. Teraapia oli kokku pandud Euroopa Parkinsoni tõve füsioteraapia ravijuhendi soovituste järgi ning igal sessioonil keskenduti kõnnitreeningule, asendivahetuse (sh voodis) harjutamisele, tasakaalutreeningule ning füüsilise võimekuse ja käelise tegevuse arendamisele.

Uuringu tulemustest selgus, et kahekuuline ravijuhendist lähtuv grupifüsioteraapia vähendas märgatavalt Parkinsoni-patsientide tajutavaid igapäevaseid toimetulekuraskusi. Kadri Medijaineni sõnul paranesid ka need aspektid, millele teadusartiklites enamasti keskendutakse, näiteks tardumuse esinemine, kõnnikiirus ja liigeseliikuvus. „Selle uurimuse keskmes oli patsiendi perspektiiv füsioterapeutilise sekkumise mõju suhtes. Mõistagi on kogu erialadevahelise meeskonna töö eesmärk suurendada patsiendi heaolu.” Kuigi Eestis pakutakse patsientidele mõnel pool ka Parkinsoni-spetsiifilist füsioteraapiat, tehakse seda praegu siiski veel liiga vähe ning üleüldine teadlikkus füsioteraapia sisust ja olulisusest Parkisnoni tõve eri staadiumides on veel kesine.

Füsioteraapia on kasulik kõigile

„Füsioteraapiast on aga kasu absoluutselt kõigile Parkinsoni tõvega patsientidele ja arvestades haiguse progresseeruvat iseloomu, oleks tervitatav, kui iga Parkinsoni tõvega patsient saaks käia füsioterapeudi juures teatud regulaarsusega. Täpselt nii, nagu ta käib neuroloogi juures medikamentoosset ravi üle vaatamas. Nii võiks ka füsioterapeudi käest saada nõuandeid, kuidas kõige paremini toime tulla Parkinsoni tõve sümptomitega,” ütleb Kadri Medijainen.

„Iga füsioterapeut oskab juhendada tasakaaluharjutusi, treenida lihaseid, sooritada rühti parandavaid harjutusi jms, seega ka n-ö tavalisest füsioterapeudist on Parkinsoni tõvega patsiendile abi.”

Teraapia eest tasumisega on seis tema sõnul selline, et kui Parkinsoni tõvega patsient füsioteraapiat saab, siis enamasti tasub teenuse eest haigekassa. „Samas on tõsiasi ka see, et praegu enamasti ei satu patsient füsioterapeudi juurde Eestis mitte spetsiifiliselt Parkinsoni tõve diagnoosi tõttu, vaid nt seepärast, et selg valutab, kukkumise järel saadud luumurru järel määratakse füsioteraapia vms. Kindlasti oleks palju suurem vajadus ka just nimelt Parkinsoni tõve tõttu inimesi füsioteraapiasse suunata. Need inimesed, kes vajadust füsioteraapia järele Parkinsoni tõve tõttu on teadvustanud, otsivad pigem endale „isikliku füsioterapeudi” kusagilt erasektorist. Ja siis tasub patsient või tema lähedane ise,” nendib programmijuht.

Kuidas on lugu veeteraapiaga?

„Vesivõimlemise ja ujumise soovitamise või mittesoovitamise osas on mul kahetised tunded,” nendib Kadri Medijainen. „Üldiselt on muidugi teada, et Parkinsoni tõvega on kehaline aktiivsus eakaaslaste omast väiksem, mistõttu igasugune liigutamine tuleb kasuks. Teisalt sõltub ikkagi väga palju konkreetsest inimesest ja tema sümptomatoloogiast. Peab arvestama, et Parkinsoni tõbi mõjub tasakaalule ning ujulakeskkonna libedus võib isegi ilma tasakaaluhäireta ohtlikuks osutuda. Samuti – kui inimene eriti hästi ei uju, vaid pigem supleb, võib ujumine potentsiaalselt kaela-õlavöötme lihaseid enam pingestada. Kuna Parkinsoni tõve korral esineb niigi sageli lihastoonuse tõus ehk rigiidsus, siis kaela liikuvus kipub neil sageli olema üsna piiratud. Kui see pinge kaela-õlavöötmes ja kehatüves on liiga suur ja kaelaliikuvus väga palju vähenenud, siis hakkab see omakorda halvendama normaalseid tasakaalureaktsioone,” kõneleb Kadri Medijainen.

Ole neuroloogi kontrolli all

Parkinsoni tõve korral on tema sõnul kõige tähtsam olla regulaarselt kontaktis oma neuroloogiga, sest sümptomite kontrolli all hoidmiseks on medikamentoosne ravi kõige tähtsam. „Kord kahe aasta jooksul neuroloogi juures käia on liiga harva. Väga tähtis on olla kehaliselt võimalikult aktiivne. Mis puutub toitumisse, siis see on kahtlemata oluline. Parkinsoni tõvega inimesed kogevad sageli häirivat kõhukinnisust, sest ka soolemotoorika aeglustub, nagu muu motoorikagi. Kindlasti on toite, mis kõhukinnisust leevendavad või vastupidi – süvendavad. Lisaks peab arvestama, et haiguse progresseerudes võib kujuneda neelamisraskusi, mis toitumisega seostub, samuti peab arvestama, et teatud toidud võivad mõjutada Parkinsoni tõve ravimite imendumist.”