TEHNIKA ⟩ Neeme Järvi ja Paul Kerese autodel oli alati rahvasumm ümber
/nginx/o/2023/03/09/15188412t1he522.jpg)
Kas mäletate veel aegu, mil iga tänaval mööda sõitnud lääne päritolu auto järele vaatama pani? Miks neid tänavatel nii vähe liikus?
„Ei lubatud riiki sisse tuua. Isegi juhtudel, kui kellelgi oli välismaal jõukas sugulane või sai kopsakama päranduse, võis ta valuuta eest ainult Nõukogude auto osta,” nendib Halinga automuuseumi juhataja Peeter Kalli. Erand tehti vaid kõige silmapaistvamatele eestlastele. Näiteks maletaja Paul Keresele ja dirigent Neeme Järvile.
Paul Keresel oli esimene Pobeda
Paul Keres oli Eestis esimene eraisikust Pobeda omanik. Ta sai auto omanikuks 20. detsembril 1948 ja auto kandis numbrimärki PP 43-18.
Pobeda on Eesti kultuuriloos olnud märgilise tähtsusega automark. Nii on Elo Tuglas oma mälestustes kirjutanud, kuidas kirjanik Aadu Hint teda ja Friedebert Tuglast oma Pobedaga „Väikese Illimari” radadele sõidutas. Ka nõukogudeaegse rahvakirjaniku Egon Ranneti esimene auto oli Pobeda. Sama auto omanik oli ka teenekas ehitaja, sotsialistliku töö kangelane Kristjan Kärber, kes sellega kahjuks avarii tegi.
Enamik Nõukogude Eesti silmapaistvaid inimesi eelistaski individuaalkergesõidumasinatena (nii nimetati 1950.–1960. aastatel isiklikke sõiduautosid) siiski Vene autosid. Akadeemikutel Hans Kruusil ja Harry Mooral olid Moskvitšid, M400d, kirjanik Holger Pukil ja näitleja Ants Eskolal GAZ-21 Volgad. Ka kirjanik Juhan Smuulil oli too suursugune Volga M21, põdraga kapotil. Tema juhtumistest tolle auto roolis teab pajatada iga muhulane. Ka ekstsentriline Egon Rannet sõitis 15 aastat Volga M21-ga, 1970. aastate keskpaiku aga ostis musta GAZ-24 Volga, lasi sellel katuse valgeks värvida ning topeltesituled paigaldada.
Lääne autodele polnud varuosi
Lääne autosid polnud Nõukogude Eestis palju, sest kummitas varuosade defitsiit. Autod kulusid, osi oli vaja. Loodus tühja kohta ei salli. Nõukogude armee endine sõjaväelane Juri Kotijev sai nõukogudeaegses Eestis tuntuks kui meister, kes leiab Nõukogude Liidu autotoodangust lääne vanadele autodele sobivaid varuosi. Ta kirjutas oma teadmistest koguni raamatu, mis on tõlgitud ka Eesti keelde: „Välismaa autod”.
Teine suur probleem oli bensiinidefitsiit. „Ameerika autokütuse oktaaniarv võis ulatuda 100ni, Paul Kerese Rambler näiteks tahtis vähemalt 93st bensiini. Kuid Nõukogude Liidus üle 76se oktaaniarvuga bensiini tollal müügil polnud,” nendib autoajaloolane Margus-Hans Kuuse.
Linnalegendi kohaselt olnud Tallinna lennujaamas tankla, kust välismaiste sõidukite omanikud endale head bensiini käisid kauplemas. „Ka ministrite nõukogu autobaasis käidi, sest nii Tšaikad kui ZILid sõitsid suurema oktaaniarvuga bensiiniga,” teab Kuuse.
Paul Kerese Rambler sõidab tänini
Halinga Automuuseumis on eksponeeritud sadakond autot tervest maailmast. Eesti kultuuriloo kontekstis on kõige haruldasem neist Paul Keresele kuulunud Rambler. „See oli esimene täiesti uuena Eestisse toodud välismaine auto,” jutustab muuseumi juhataja Peeter Kalli. „Mäletan oma koolipoisipõlvest, kuidas see auto alatihti Tallinnas Raekoja platsil seisis. Keres käis ju tollal Raekoja platsil asunud malemajas ja parkis auto sinnasamasse. Alati oli sel autol rahvasumm ümber, eriti just koolipoisid imetlesid seda kaunitari, suud ammuli. Hiljem müüs Keres selle auto vist ühele mehele Raplamaal. Too mees käis ükskord siin muuseumis. Tõi mulle Rambleri tagavaravõtme ja ühe suitsupaki, mille Keres kunagi tehingu sõlmimise ajal talle kinkis. Mees ise ei suitsetanud, nii Kerese suitsupakk muuseumisse jõudis. Ameerika suitsud loomulikult.”
Tollel 1963. aastal jagas toona 47aastane Paul Keres Los Angelese maleturniiri esikohta armeenlase Tigran Petrosjaniga, kuid koefitsient andis paremuse eestlasele. Võistluse peaauhinnana olid korraldajad välja pannud sõiduauto. Maletaja sirvis katalooge ja valis Rambler Classic Ambassadori 660.
Miks just selle? Tavalise pereauto kasuks kallutasid teda mitmed asjad. Rambler oli just värskelt Ameerika Ühendriikide aasta autoks valitud. Ka polnud sellele oma kaalus ja klassis ökonoomsuselt ühtegi autot kõrvale panna. Rambler Classic Ambassador 660-l oli kuus silindrit, võimsus (SAE hobujõududes) oli 126, hind jäi 2105 ja 2349 dollari vahele, seega oli Kuuse hinnangul üldse odavaimate seas USA turul.
Legend räägib, et Petrosjan olevat Keresele nii muuseas öelnud: "Aga Paul Petrovitš, kui ma teises partiis oleksin käinud mitte ratsu a4, vaid ratsu e4, siis oleksid sa praegu pidanud kohvikusse jalgsi minema."
Auto saadeti 1963. aasta suvel korraldajate kulul laevaga Riiga. Riiga sõitsid Keresed ise kohale ja vurasid siis kingitusega Tallinna tagasi. Kuigi Nõukogude tollimaks oli toona 200 protsenti, sai maletaja auto kätte maksuvabalt. Suure tõenäosusega oli Kerese Rambler ka esimene käest kätte saadud spordiauhind. Tavaliselt paigutati välismaal saadud kingid Moskva Kremli garaaži. Vastu anti Volga või mõni muu Nõukogude auto.
Muuseumis on tallel kõik sõiduki originaaldokumendid. Nii on säilinud Rambleri buildingorder, dokument, millega auto saadetakse tehase konveierilt laoplatsile. Paber kannab kuupäeva 27. juuni 1963. Sellel on kirjas auto mudel, mõõdud ja lisavarustus. Ka on alles kollane sertifikaadileht, millega kaup läks tehaselt müüjale – 12. juulil 1963 anti auto üle ühele idaranniku väikelinna poele New Yorgi osariigis. Auto kaalus 1,5 tonni ja kuuesilindrilise kolmeliitrise mootori võimsus oli 120 hobujõudu. Tehnilises passis on kirjas, et esimene omanik on 1. augustist 1963 Paul Keres. Malemehe aadressiks on lakooniliselt märgitud: Venemaa (Russia), Nõukogude Liit.
Aastal 1964 tegi tuliuus Rambler Tallinnas oma esimese tehnilise ülevaatuse. Aastaga oli maletaja maha sõitnud 5500 miili (8800 kilomeetrit). Keres müüs selle legendaarse auto maha alles 1973. või 1974. aastal. Kerese lesk Maria Keres on rääkinud, et tegelikult oli Pauli unistus osta endale hoopis sportauto, kuid pere oli selleks ajaks kasvanud suureks, polnud valikut. Sportauto tuli hiljem: viimastel eluaastatel sõitis malekuulsus ringi veelgi uhkema autoga – Chevrolet Monte Carloga, 1973. või 1974. aasta mudel, teab Kuuse.
Ka Maria juhtis uhket Ramblerit, kuigi vastumeelselt. „Mulle ei meeldinud automaatkäigukast. Olin harjunud pedaalidega töötama,” on ta rääkinud. Pauli teadlasest vend Harald on avaldanud, et autoasjandus oligi Pauli suur hobi. Uus ja elegantne Rambler tekitas tallinlaste hulgas suurt tähelepanu.
