„Kellele lapsepõlves on Nõmme männid unelaulu laulnud, keda on kevadõhtute jalutuskäikudel aedadele toetuvad sirelid saatnud ning kes on hämaruses kaugelt kutsuvat rongihuiget kuulnud, teab, millest võib hingele rääkida Nõmmega seonduv romantika,” jutustab kultuuriloolane, Nõmme muuseumi endine juhataja Piret Loide.
Nõmmega tutvumist võib alustada ajaloolise Nõmme raudteejaama perroonilt. Seal on Nõmme muuseum. „Tegemist on pigem armsa koduloonurgakesega,” ütleb muuseumi endine juhataja Piret Loide. Nõmme elanike annetatud esemed ja Tallinna Linnamuuseumi Nõmme kogude eksponaadid loovad seal pildi Nõmme arenguloost aastail 1926–1940. Vahelduvad näitused avavad Nõmme põnevaid külgi. Näiteks erakogust pärit isa ja poeg Burmanite akvarellid, mida Daisy Järva 2022. aasta lõpu näitusel „Aeg voolab” tutvustas.
Nõmme raudteejaama on püstitatud monument „Seitsmes verst” (Soans, 2006), sest just selle vahemaa läbis tsaariajal rong Reveli jaamast Balti sadamani (praegune Paldiski) ja jaam kandiski esialgu sellist nime. Mälestuskivil on kirjas, et just siit algabki Nõmme ajalugu.
Ajakirjanik ja luuletaja Juku-Kalle Raid on saates „Jukuraadio” Nõmme ajaloo kohta jutustanud peatusest, mis kandis nime Peatus seitsmendal verstal. Ta on nimetanud oma loo „Ekskursiooniks metsikus lanes” – paigast, kus 150 aastat tagasi hakkas peatuma Tallinna–Paldiski rong. Enne seda asus siin vaid kõrts Rahumäe surnuaia väravate juures, mis on ajalukku läinud kui esimene peatuskoht, mille nimi oli Mägedevahe kõrts. Sealt kolis joomakoht Nõmme keskusesse, kus oli sel ajal juba kolm trahterit.
„Nõmme oli esmalt asustamata laas, liivik, kus ei kasvanud midagi ja mis pakkus ideaalseid võimalusi teeröövlitele, kes kimbutasid nii turule sõitvaid talumehi, röövisid postitõldu kui ka mõisnikke või riikliku tähtsusega kullereid.” Juku-Kalle Raid võrdleb Nõmme algusaegu metsiku läänega, mille arengut väikekodanliku idülli suunas tollal kuidagi ennustada ei oleks osanud. Igapäevaelu iseloomustasid röövimised, pussitamised, vargused, valerahategu, pornoärid, padujoomine ja korrumpeerunud politsei. Eriti ohtlikuks peeti praeguste Hiiu, Kivimäe ja Pääsküla raudteejaamade kohal kulgenud Pärnu maantee lõiku. Huvitav on mainida, et just need röövlite eest varju otsides tekkinud teed on aluseks Nõmme tänastele tänavatele, nagu Sihi ja Põllu.
Nõmme päevadel ehk Nõmme Kevade ajal veavad kaks põlist nõmmelast Nõmme kõrtsituuri – Juku-Kalle koos Leho Lõhmusega. Nad on rääkinud nii sealsetest inimestest ja mitteametlikest traditsioonidest kui ka pentsikutest juhtumistest. Juttu on olnud ka Nõmme Bermuda kolmnurgast, kus prouad käisid oma kaduma läinud abikaasasid otsimas, leides nad lahedate nimedega õllekatest, nagu Singapur või Jeruusalemm, Hiiu Plokk. Ühe varunimi oli Ema Süda.
Ajaloolane ja muinsuskaitsja Leho Lõhmus on Nõmme kohta mitu raamatut kirjutanud ja teda on Nõmme ajaloo uurimise eest Tallinna teenetemärgiga autasustatud.
„Elu siin on rahulik, vaikne. Samas on Vabaduse puiestee lähedal, seega ka buss ja rong. Ja linnale nii lähedal näeb sageli aknast loomigi, see on haruldane,” ütleb orelikunstnik Andres Uibo, kes on Nõmmel elanud aastast 1971. Nõmmel elab palju neid, kes on maja saanud pärimise teel, tema ehitas selle ise ja ütleb, et paremat kohta koduks ei oskakski ette kujutada.
Eriti kiidab Andres Uibo Nõmme turgu, mis on tema meelest kompaktne ja väga armas. Sealt ostab ta kukeseeni, kala ja talukohupiima ning suvel marju. „Kauba eest tuleb ehk veidi rohkem maksta, aga kvaliteedi ja väikese ilusa asja eest tulebki rohkem maksta,” leiab ta. "Siin sa nagu ei lähegi turule, vaid omade juurde. Siin tunnevad müüjad sind ja sina neid."
Nõmme mäe peal turu juures tasub ka mändide vahel jalutada, seal näeb uhkeid puujuuri maast välja kasvamas. „Kui ma siit linnale vaatan, näen isegi oma töökohta, Niguliste kirikut ja seda ainult kaheksa kilomeetri kauguselt,” kiidab Uibo
