:format(webp)/nginx/o/2023/03/08/15186331t1hdb2b.jpg)
"Magister, kes andis nõu professoreile". Niisuguse pealkirjaga raamatut tutvustati Eesti Loodusuurijate Seltsi koosolekul 26. jaanuaril. Pealkirjastki nähtub, et see raamat tutvustab tarka meest.
RAAMAT ⟩ "Magister, kes andis nõu professoreile"
Jaanuaris esitleti värskelt ilmunud Mart Viikmaa elulugu tutvustavat raamatut „Magister, kes andis nõu professoreile“. Mart Viikmaa, bioloog viimse rakuni, sündinud Läänemaal 4.09.1938 ja lahkunud 13.05.2018. Huvitav, et kaaluka panusega bioloogi elu võttis kaante vahele kokku tema eakaaslane ja sõber Tõnu Viik, astronoom ja eluta looduse seaduste uurija.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/08/15186316t1h157b.jpg)
Autor on teose toredasti liigendanud ja varustanud teksti asjakohaste fotodega – nii on raamatuga lihtne tutvuda. Loodusuurijate Seltsi endine president Tõnu Viik on kogunud mälestusi ja kontrollinud fakte Mart Viikmaa tütardelt ja kolleegidelt, kellega koos Viikmaa jagas õppejõuna tänapäeval õige paljudesse harudesse arenenud bioloogia alast õpetust.
Ta on teinud põhjalikku tööd, sest olemas on registrid kasutatud kirjandusest, Mart Viikmaa ettekannete pealkirjade kohta teoreetilise biloogia kevadkoolides, teaduslikest artiklitest, mis ilmunud välismaal ja Tartus, konverentside teesidest, toimetatud raamatutest ja nimedest. Lisades leidub paar näidist ka põhjalikest seminaride konspektidest, isegi TRÜ parteikoosolekul kinnitatud iseloomustus parteitu Viikmaa kohta, mida oli vaja, et sõita Bulgaaria rahvavabariiki 1986. aastal.
Iseloomustuses seisis, et Mart Viikma lõpetas Lihula keskkooli, Tartu Riikliku Ülikooli 1962. aastal zooloogia erialal ja 1968. aastal asus tööle geneetika ja tsütoloogia kateedrisse, siis sai geneetika ja biotehnoloogia osakonna inimlabori juhatajaks ÜMPI-s. Korrektne, laialdased teadmised, hea töödistsipliin, kohusetundlik, aus, poliitiliselt arenenud ja moraalselt kindel – nagu need nõukogude aja kiitused olid. Juba siis oli Viikmaal üle 40 teadustöö kirjutatud.
Mart Viikmaa oli alati kohal loodusuurijate seltsi koosolekutel ja Darwini klubis niisamuti. Nii Viikmaa kui autori nimi tuleneb rootsikeelsest sõnast vik, mis tähendab lahte või ka tervet Läänemaad. Mõlemad mehed tahtsidki minna pärast 7-ndat klassi merekooli, aga oli takistusi. Mõlemad mehed on sündinud lahtede ääres, tegelenud lindude rõngastamisega. Astronoom Viik tundis väikest viisi kohustust kirjutada sõbrast raamat.
Meeste kodukant on Laelatu puisniidu ja soode vahel, kust kulgevad üle rändlindude lennud – sealt siis ka meeste loodushuvi. Keskkooli lõpetas Viikma Lihulas, Tartu ülikoolis õppides sattus algul elama Kvissentali. Seda aega meenutab kursusekaaslane Kalju Toro, kes kirjeldab, kuidas õpiti partei ajalugu, oldi kolhoosis tööl ja õpiti keemia eksamiks Kalju kodus Haanjamaal, kust Viikmaa ei kartnud järsust mäest alla suusatada. Toanaabril kasvas lugupidamine Viikmaa vastu, kes oli hea kaaslane õpingutes ja ühiselamu tegudes. Nad jõudsid sõbrustada 60 aastat.
Õpingute aega mahub seikluslikke ettevõtmisigi, näiteks retk Põja-Jäämere äärde.
Õpingute aega mahub seikluslikke ettevõtmisigi, näiteks retk Põja-Jäämere äärde. Sellest ajast on säilinud Viikmaa päevik, millest üks kaaslane, Vello Lattik kirjutas ajalehes Edasi mitu nupukest. Kord tuli seal püstitada vihmas ja tuules ööbimiseks telk umbes 40-kraadisele kaljusele mäenõlvakule suurte kivilahmakate abil.
Viikmaa üheks elu unistuseks oli käia linnulaadal ja 1977. aastal tudengite rühmaga saigi see teoks. Külastati Harlovi saare linnulaata. Murmanskist oli sinna 220 km laevasõitu. Saar oli 17.sajandist alates tsaari kaitseala, kus tegeldi jahipistrike väljaõpetamisega.
Viikmaa panus ühiskonnale on suur. Ta oli töökas ja andekas, aga akadeemilisest karjäärist ta ei hoolinud. Sõprade mõjutusel, keda tal oli omajagu, jõudis ta magistrikraadini 1998. aastal. Ta oli tuline vaidleja bioloogia- ja ka poliitika teemadel. Oma eriala inimestest on meenutanud teda raamatus Ann Marvet, Anu Saag, Rein Sikut, Toomas Tiivel, Kalevi Kull, Tiiu Laisk, Lo Järvekülg, Ille Urva, Ülle Reier, Toivo Maimets, Aavo-Valdur Mikelsaar, Ain Heinaru, Leiu Heapost, Sulev Kuuse jt.
Mart Viikmaa oli väga hea kohaneja. Laborisse saadi esimene personaalarvuti 1986. aasta paiku, Mart õppis iseseisvalt ära programmeerimise ja nõustas teisigi. Tema loodud programmiga lihtsustus kõvasti teadustöö. Arvutispetsiks peeti teda edaspidigi.
/nginx/o/2023/03/08/15186332t1h4e97.jpg)
Parimaks peeti teda inim- ja populatsioonigeneetikas ja arengubioloogias. Talle meeldis teisi aidata ja oma kõige suuremaks teeneks peab ta teaduse vahendamist.
Olemuselt tagasihoidlik, olid tema loengud väga hästi läbi mõeldud ja koostatud, erudiidina hindas argumenteeritud diskussiooni. Toivo Maimets ütleb, et töö, mida Mart tegi bioloogiateaduste populariseerimisel ja raamatute toimetamisel, on hiiglaslik. Ta nõudis täpsust terminite ja sõnastuse osas. Tema teadustööde arvuks 2001. aastal oli 116. Kõik, mis ta ette võttis, tegi ta äärmise põhjalikkusega, temas oli head kangekaelsust ja eestimeelsust.
Isegi presidentidega jõudis ta Postimehe vahendusel vaielda. President Lennart Meri väitis 1996. aastal, et inimesed teeb võrdseks tahe, mitte geenid, kui seda toetab demokraatliku riigi põhiseadus. Viikmaa tõi vastukommentaaris näite poksiringist: helveskaallase tahe võib kuitahes suur olla, peksa saab ta ikka raskekaalu mehelt. Inimesed ei ole bioloogiliselt ehk geneetiliselt, võrdsed. Ideaalis peaks demokraatia looma erinevate eeldustega inimestele erinevad võimalused.
Ka president Kersti Kaljulaidile ütles ta vastu, kes kinnitas, et „sinimustvalget genofondi” pole olemas. Viikmaa arvates on see täiesti olemas, toetudes antropoloogide Juhan Auli, Karin Marki ja Leiu Heaposti uuringutele: eestlased on keskmisest pikakasvulisemad, põhjaeurooplase tüüpi inimesed, kelle pigmentatsiooniindeks on Euroopas ja tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem.
Ka jõudis ta vaielda Mait Metspaluga, kes leidis, et rassideks nimetatud inimrühmade sees võib geneetiline variatsioon olla suurem, kui eri rasside endi vahel. Ja et eestlased pole olnud eraldatud homogeenne inimrühm, keda saaks rassiks nimetada.
Mart Viikma väitis, et Euroopa Liidu keeld kasutada rassi terminit ametlikes dokumentides pole õige. Isegi kui rassid olematuks tunnistataks, jäävad rasside tunnused alles, igaüks oskab neid märgata. Edasi vaielda Mart Viikmaa enam ei saa, aga niisuguseid vaidlusi võiks tänapäevalgi rohkem nii teaduse alal kui ka näiteks õigusriigi alal olla. Riik on meie kõigi oma.
Näiteks põhiseaduses on üksipulgi ära toodud riigikogulase õigused ja kohustused, aga valija õigusi-kohustusi riigikogulaste suhtes pole. Tahaks teada, kas riigikogulane peab vastama oma valija teabenõudele ja sisuliselt? Mulle tundub, et paljudes muudeski instantsides vastatakse inimeste kirjadele formaalselt, tihti tuvastamata, mida õieti küsiti, mis kirja mõte oli.
Põhiseaduses on säte, et riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Kuidas seda tõlgendada? See, mille eest riigikogulane vastutust kannab, võiks küll kuskil selgelt kirjas olla.
Noppisin uuest Eesti Loodusuurijate Seltsi (ELUS) raamatust välja mõned hetked selle sisu pinnapealseks tutvustamiseks. Aga raamatu võiks huviline ise kätte võtta.