ELULUST ⟩ Kalev Vapper – ajakirjanikust ärivaistuga purjetav sommeljee

Feliks Undusk
, ajakirjanik ja poliitik
Copy
Kalev Vapperi sõnul on ­purjetamine nagu maratoni­jooks ja ­maletamine korraga. Foto on tehtud „Osooni” ­salvestusel Tallinna lahel ETV 65 aasta juubelil Uku Randmaa jahi pardal.
Kalev Vapperi sõnul on ­purjetamine nagu maratoni­jooks ja ­maletamine korraga. Foto on tehtud „Osooni” ­salvestusel Tallinna lahel ETV 65 aasta juubelil Uku Randmaa jahi pardal. Foto: Ülo Josing/ERR

Kalev Vapper on terve elu eri ameteid pidanud, alustades lasteaia ahjude kütmisest kuni maailmakuulsate veinide ja parfüümide müümiseni. Nelja lapse isa ja kaheksa vanaisa on ka kohalikus poliitikas osalenud. Märtsikuiste valimiste eel kõlab tema karm hinnang: "Kõik erakonnad teavad, kuidas võimule saada, aga siis enam ei teata, mida riigi parema tuleviku nimel ära teha."

Sul on väga tähendusrikas ees- ja perekonnanimi. Meie rahvuseepose alguses on sõnad: "Küll siis Kalev jõuab koju/oma lastel’ õnne tooma/Eesti põlve uueks looma." Ja vapper oled sa ka.

Perekonnanimi on pärit Muhumaalt. Vanavanaisa sündis Külasema külas. Kui käisin viimati seal Liiva kalmistul, lugesin üles 17 Vapperi nimega hauakohta. Mõni aeg tagasi helistas mulle Astrid Kannel telemajast ja ütles, et tal on mulle mitu head uudist. Esimene on see, et me oleme sugulased. Astridi esivanemad on pärit samuti Külasema külast ja meie vaarisad olevat vennad olnud. Aga teine hea uudis? Kõik Vapperite meespoole esindajad olevat kõvad naistemehed olnud, kõigil mitu abielu ja palju lapsi. Mina väitsin vastu, et seda ma juba teadsin, mulle on naised läbi elu meeldinud. Kolmas uudis: kõik Vapperid olevat väga vanaks elanud. Vaat see oli juba tõeliselt hea uudis.

Internetist leidsin veel ühe Kalev Vapperi. Aga tema on fotograaf, luuletaja ja muusik.

Kui mul sündis poeg, siis telemaja ees kohtasin Salme Reeki, kelle juhendamisel olin kuuldemängudes väikeste poiste osi mänginud. Salme küsis, miks ma nii õnnelik olen. Rääkisin põhjuse ära ja siis Salme uuris, mis ma pojale nimeks panen. Ma polnud veel jõudnud selle peale mõelda. Salme soovitas panna nimeks Kalev. Siis on tegu Kalevi poeg Kalev Vapperiga ja tugevamat nime ühel eesti mehel olla ei saa. Nii läkski. Praegu juba 40aastasel Kalevil on endal 14aastased kolmikud: kaks poissi ja tütar.

Mul on neli last ja kaheksa lapselast. Vanem tütar Kati on perearst. Ta on aastaid kuulunud parima viiekümne perearsti hulka. Ka mina olen tema nimistus. Temal on kaksikud pojad, kes lõpetavad juba ülikoole, ja tütar. Minu keskmine tütar Mari on Tammsaare muuseumis pedagoog ning temal on peres kasvamas tütar ja poeg.

Nelja lapse isa ja kaheksa vanaisa Kalev Vapper möödunud suvel Paatsalu suve­kodus koos perega sauna ees. Neljast lapsest on puudu poeg Kalev ja kaheksast lapselapsest puuduvad kaksikud Kaarel ja Mihkel ning kolmikutest Mattias. Kalevi kõrval istub abikaasa Katrin, kellega ta on varsti juba 25 aastat koos olnud.
Nelja lapse isa ja kaheksa vanaisa Kalev Vapper möödunud suvel Paatsalu suve­kodus koos perega sauna ees. Neljast lapsest on puudu poeg Kalev ja kaheksast lapselapsest puuduvad kaksikud Kaarel ja Mihkel ning kolmikutest Mattias. Kalevi kõrval istub abikaasa Katrin, kellega ta on varsti juba 25 aastat koos olnud. Foto: Erakogu

Kui ma õigesti mäletan, sa oled Pirita poiss.

Kui ma 1953. aasta suvel sündisin, oli Pirita üks tore küla. Samal Metsavahi tänaval elas ka sinu onu, kes oli kohalik metsavaht. Mäletan, et ta tegi oma hobusega meile Pirita metsa vahel nääride ajal ikka reesõitu. Kord pääses tal seapõrsas põgenema ja me ajasime kogu neljanda klassiga teda taga. Tema loomad polnud meie tänaval ainsad. Meie hoovi peal elas vana Mart, kellel oli ka hobune. Väike tall oli meie maja taga.

70. verstapost juba terendub. Sobib vist kokku võtta, kes sa oled: purjetaja, tele- või ärimees või hoopis veiniajakirjanik?

Olen ajakirjanikust ärivaistuga purjetav sommeljee. Purjetaja olen ma kogu aeg olnud. Isa oli minu sündides juba Kalevi jahtklubi ülem. Mäletan, et minu kolmandat sünnipäeva tähistasime kogu seltskonnaga Tallinna lahel jahtklubi esinduskaatril Pikker. Kui tulid esimesed noortejahid Optimistid 1964. aastal, võitsin ma treener Taavi Oru käe all kõik selle suve võistlused, tulles ka Eesti meistriks.

Nüüd on mul tulemas juba kuuekümnes hooaeg purjetajana. Viimased viisteist aastat seilan ma avamerejahi Forte kümneliikmelises meeskonnas. 2014. aastal tulime maailmameistriks ja järgmisel aastal Euroopa meistriks. Kümme aastat olin Kalevi jahtklubi kommodoor. Nüüd andsin Tõnu Tõnistele volitused üle, aga jätkan Eesti Jahtklubide Liidu presidendina. Sadamaid, purjetajaid ja jahte tuleb järjest juurde.

Kuidas sa purjetamist iseloomustaksid?

Purjetamine on nagu maratonijooks ja maletamine korraga.

Ameteid on sul kuhjaga olnud?

Pärast televisiooni olen olnud nii palgatööline kui ka ärimees, 2015. aastast olen Coopis veinivaldkonna projektijuht. Kui toona oli Coopi turuosa Eesti veiniäris 12 protsenti, siis nüüd 25. Me oleme parima veinivalikuga jaemüügikett kogu riigis.

Mismoodi televisioon su ellu tuli?

Minu kokkupuude ajakirjandusega ulatub aastasse 1967, kui loodi Eesti Raadio poisteklubi. Olin siis 13aastane. Klubi eestvedajate Leho Männiksoo, Heino Väli, Juhan Saare ja Annes Herodese mõte oli luua nn skaudiorganisatsioon, mida siis ei tohtinud ametlikult olla. Pioneeridel oli vähe poistele sobivaid tegevusi. Aja edenedes hakkasime koos Ilmar Taskaga lastesaadetes kaasa lööma. Hiljem kutsus Olavi Pihlamägi mind appi keskööprogrammi tegema.

Läksidki ülikooli ajakirjandust õppima?

Kalev Vapper ema, isa ja õega Pirital 1950ndate lõpul.
Kalev Vapper ema, isa ja õega Pirital 1950ndate lõpul. Foto: Erakogu

Jah. Minu sissesaamine eksamitest eriti ei olenenud, sest mul oli juba piisav tööstaaž. Kuna isa suri varakult ja ema palk Pirita lasteaia juhatajana oli vaid 100 rubla, siis pidin minema kaheksandas klassis samasse lasteaeda kütjaks. Algul sain oma nooruse tõttu palka ühe tuttava vanatädi nime alt. Palk oli 67 rubla. Igal hommikul läksin kella kuueks tööle, panin ahju küdema, kella kaheksaks läksin üle tänava kooli. Enne seda jõudsin kütmise kõrvalt ka kodused ülesanded ära teha. Kodus ma reeglina üldse ei õppinud. Koolis mu töölkäimisest keegi ei teadnud. Kuna hinded olid korras, siis vahel läksin esimeste tundide ajaks koju magama. Igal aastal mängisin lasteaialastele ka näärivana.

Vend suri mul juba enne minu sündi kahe ja poole aastaselt kopsupõletikust tekkinud meningiiti. Minust vanem õde Mae, kes töötas Eesti Raadio kirjandussaadetes, suri 28aastasena. Tal oli põrn ära opereeritud ja olid vereprobleemid. Juhtus õnnetult, et ta sai kaela Tšernobõlist Eesti kohale jõudnud radioaktiivse vihma. Arst arvas, et on lihtsalt külmetanud. Järgmisel päeval hakkas tal väga halb, ema telefonikõne peale sõitsin koju ja viisin ta autoga haiglasse. Seni, kui pabereid vormistati, hoidsin õde süles ja hiljem öeldi, et midagi ei saa enam teha. Järgmisel hommikul õde suri ägedasse veresoonte põletikku. Oleks piisanud, kui rajooniarst oleks määranud ühe õige tableti.

Ema tervis polnud pärast kolme pereliikme kaotust kiita. Tema tööaruanded viisin linna ja ka poes käisin alati mina. Siis võis veel lihapoes seinal rippuval looma- või seaskeemil näpuga näidata, millist tükki sa täpselt soovid. Ka suitsuvorsti ja angerjat oli saada. Küsimus oli vaid rahas.

Ajakirjaniku eriala sai toona vist valida alles kolmandal kursusel?

Täpselt. Oli väga kõva konkurss. Minuga koos õnnestus eesti filoloogi ja soome-ugri keelte uurija tulevikust pääseda Mihkel Mutil ja Eve Viilupil. Kokku viiel inimesel. Neljandal kursusel 1975. aastal kutsuti mind telemajja kohtumisele. Kuna Tallinn kandideeris olümpia purjetamisvõistluste paigaks, taheti hakata tegema uut saadet. Selgus, et mind peeti parimaks võimalikuks saatejuhiks purjetajate hulgas ja parimaks purjetajaks ajakirjanike seas. Tegime režissöör Virve Koppeli käe all kaheksa saadet sarjas "Kotermanni kool". Seejärel tuli juba saatesari "Ahoi, poisid!" raadio poisteklubi jälgedes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles