K, 1.02.2023

REISIKIRI ⟩ Seišellid – kirgas ookeanivesi, lopsakas rohelus ja imelised graniitrahnud

Hanna Miller
, Vabakutseline ajakirjanik ja tõlkija
Seišellid – kirgas ookeanivesi, lopsakas rohelus ja imelised graniitrahnud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Seišellid on lummavalt ilusad.
Seišellid on lummavalt ilusad. Foto: Hanna Miller

Just selline oli minu Seišellide kogemus kokkuvõetuna ühte lausesse. Kõik oligi täpselt nii nagu turismiprospektide piltidel, päriselt! Ja see oli uskumatult ilus!

Aafrika väikseim riik koosneb tõepoolest ainult saartest, mida on kokku 150 ringis (see arv võib kohati erineda). Aafrika idarannikust umbes 1500 km kaugusel asuv saarestik on erinevat päritolu – sisemised saared on graniitsaared ja välimised korallsaared.

Sisemiste saarte hulka kuulub kolm peamist asustatud saart: Mahé, kus elab ligi 80 protsenti kogu elanikkonnast, kus on saareriigi lennujaam ja pealinn Victoria, ning La Digue [hääldus: la dig] ja Praslin [pralin].

Ehk just seetõttu oligi saarele lähenemisel kõige üllatuslikum näha lennukiaknast tõeliselt kõrgeid mägesid, mis Mahél ulatuvad 900 meetrini. Ja seda keset ookeani! Hoopis teist laadi pilt, igatahes ainulaadne ja unustamatu, avanes maandumisel, samuti India ookeanis paiknevatele Maldiividele, kus korallidest atollid on veepiiriga peaaegu tasa.

Sellest graniidist ja sugugi mitte liivakivist, nagu võiks arvata, kui vaadata neid pealtnäha pehmeina mõjuvaid, ümarapindseiks lihvitud kivirahnusid, ongi need paeluvad «looduslikud skulptuurid», mis ei puudu üheltki Seišelle tutvustavalt pildilt.

Sellised kivirahnud ei puudu üheltki Seišelle tutvustavalt veebilehelt.
Sellised kivirahnud ei puudu üheltki Seišelle tutvustavalt veebilehelt. Foto: Hanna Miller

Selliseid rahne leidub teistelgi suurematel graniitsaartel, kuid kõige mõjusam ja ka kuulsam «skulptuuripark» asub La Digue´i rannal, mis kannab toredat prantsuskeelset nimetust Source d´Argent [surs daržant] ehk tõlkes «rahaallikas».

Huumoriga pooleks, sisse toob see rannalõik kindlasti, sest näha tahab seda iga Seišellidele sattunu, ning pääs reservaati on tasuline. Tasudest veel allpool, siinkohal aga keeltest ja kohanimedest.

Päris põlisrahvust saartel õieti polegi, 18. sajandi keskel võtsid saared enda valdusesse prantslased, sajand hiljem britid ja orje toodi mõistagi Aafrikast. Britid kasutasid saart oma vangide väljasaatmiskohana. Saarestik iseseisvus aastal 1976 ning riigipea on president. See lühike ajalookäik seletab ka kasutatavaid keeli, eks ikka prantsuse ja inglise, ning kohalike räägitavat, prantsuse keele baasil tekkinud kreooli keelt. Niisiis on ka kohanimed prantsuskeelsed ja nii tuleb neid ka hääldada.

Kirgas ookeanivesi ja jahuna peen koralliliiv

Suurimat naudingut pakub Seišellidel mõistagi soe ja kirgas ookeanivesi, puhas koralliliivane põhi ja imekaunid rannad eksootilise taimestikuga palistatud lahtede ääres, mis kannavad enamasti nimetust anse (pr, abajas; hääldus [aans]). Milline neist kauneim on, tuleb endal välja selgitada! Võrratud on nad kõik ja pealegi täpselt sellised nagu piltpostkaartidel – läbinisti kirgas vesi omandab päikesepaistel imelise türkiisrohelise-sinise värvuse, mida näeb tõesti vaid liivapõhjalises ookeanis.

Seišellid on lummavad.
Seišellid on lummavad. Foto: Hanna Miller

Kaldast kaugemal, kus juba sügavam ja korallirahnud, tumeneb ka vesi. Ja põnev ning värviline on ka sealne veealune maailm – seda näeb isegi snorgeldamata klaaspõhjaga paadis saartevahelist retke tehes! Snorgeldajad tõstsid aga hetkeks pildistamiseks paati suure merekarbi ja punase meritähe, kõvapinnalise, justkui plastmassist.

Hetkeks paati tõstetud meritäht.
Hetkeks paati tõstetud meritäht. Foto: Hanna Miller

Klõpsud tehtud, said nad kohe vette tagasi – ikkagi elusolendid! Kehvemini oli läinud aga neil imelist värvi kaladel, mida meri oli hommikuks kaldale heitnud…

Meri on mõne kalailuduse paraku kaldale uhtunud.
Meri on mõne kalailuduse paraku kaldale uhtunud. Foto: Hanna Miller

Soe ja puhas ookeanivesi, liivaseljandikul ühelt saarelt teisele jalutada ja tunda end kui paradiisis, end iga mõnekümne sammu tagant uuesti vette heites – see ongi põhjus, miks neile eksootilistele saartele lennata. Päevitamisest pole seal mõtet rääkida – päike võtab iseenesest, lamaskleda päikese käes pole vaja ega ka tohi! Kiirgus on liig tugev ja kuum ning päike võtab isegi vees olles! Küll aga on mõnus lamada varjulises paigas palmi all või rannatoolis ja kuulata lihtsalt ookeanikohinat ning imetleda selle värve… Paremate hotellide juurde kuuluvad muidugi ka kenad basseinialad päevavarjude all.

Looduslik kasvuhoone

Saarestik on tõepoolest kui looduslik kasvuhoone – aasta läbi on temperatuur +30 °C juures, detsembrist märtsini kestab vihmaperiood ning sademeid on rohkelt ja õhk niiske. Pole ime, et sellistes tingimustes vohavad saartel kasvada kõikvõimalikud põnevad taimed! Suured ning vilju täis mango-, avokaado-, greibi- (!) ja kurgipuud (bilimbi), mille hapukat kurgikujulist, otse puutüvel kasvavat vilja kasutatakse sidruni eest, lisaks papaiad, kookosed, grenadillid/marakujad, apelsinid, sidrunid, väikesed maitsvad banaanid ja nii aina edasi…

Kurgipuu.
Kurgipuu. Foto: Hanna Miller
Greibid kasvad puu otsas, otse maja ees. Nii nagu teised eksootilised viljad.
Greibid kasvad puu otsas, otse maja ees. Nii nagu teised eksootilised viljad. Foto: Hanna Miller

Kindlasti ei jää märkamata hiigelsuurtel puudel kasvavad «rohelised pallid» ehk leivavili (breadfruit) ja hiiglaslik mütakas jakavili (jackfruit), mis võib kaaluda kuni 30 kilo.

Õitsvat ingveri ja kreppingveri põõsast nägin aga esmakordselt! Ja muidugi veel kõik need kaunid õied, mida imetlemast ei väsi!

Ingveripõõsas! Ja millised kaunid õieküünlad!
Ingveripõõsas! Ja millised kaunid õieküünlad! Foto: Hanna Miller

Lisaks tuntud oleandrile, hibiskile ja bugenvilleale õilmitsevad saartel erinevates värvides imekaunid plumeeriad, kauniteks avastusteks olid õrnade õitega igihaljas põõsas paabulinnulill ehk tsesalpiinia ja korallhibisk. Teeäärses võpsikus vohasid kasvada helikooniad ja ämblikliilia.

Rohelusse tõid säravat punast imekaunite suurte õitega Madeiralt tuttavad Aafrika tulbipuud/tulipuud ja võrratud kuning-leekpuud. Põnevaid õisi näitas suur kalamürgipuu, vähemalt nii nimetasid teda kohalikud – fish-poison-tree. Kaladele mürgiseid õisi kasutavad väidetavalt kalurid püügil.

Ainult Seišellidel, Val de Mai reservaadis La Digue´i saarel kasvaval palmil on maailma suurim seeme, Coco de Mer.
Ainult Seišellidel, Val de Mai reservaadis La Digue´i saarel kasvaval palmil on maailma suurim seeme, Coco de Mer. Foto: Hanna Miller

Kuigi Seišellide taimestikust on enim tuntud saarte vaat et sümboltaim, vaid Seišellidel kasvav maailma suurim seeme, vallatu kujuga Coco de Mer, oli meile suurimaks elamuseks Mahé saarel Hilton Northolme Resorti aias juhuslikult leitud kahurikuulikpuu (cannon-tree), millest esmalt ükskõikselt mööda jalutasin, pidades seda taas üheks paljudest jõulukaunistustest.

Alles siis, kui õisi täpsemalt vaatasin ja aru sain, et need on päris, uurisin imelist puud lähemalt. Selgus, et see justkui raudkuule tihedalt täis hiiglaslik haruldus on pärit Lõuna-Ameerikast ja Seišellidel õilmitsevadki vaid mõned puud ja ainult selles aias. Vaatamisväärsus igatahes!

Kahurikuulipuu.
Kahurikuulipuu. Foto: Hanna Miller

Olgu vihjeks öeldud, et taimenimed sain teada ikka kohalikelt küsides ja edasi aitas juba internet.

Kuhu minna? Mida teha?

Eelpool kirjeldatust võib juba aimata, et Seišellide vaatamisväärsusteks on taimestik, võluvad kaljurahnud ja imeline ookeanivesi. Ja muidugi ka hiigelkilpkonnad, keda siin-seal turistidele näha pakutakse. Aja- ja kultuurilugu Aafrika saareriiki otsima ei tasu minna. Rannaäärsed asumid koosnevad peamiselt väikestest külalistemajadest või hotellidest ja neid teenindavate kohalike elamutest, sekka mõni poeke, apteek, söögikohad.

Tore on see, et Seišellidel ei näe kõrghooneid ega hiigelhotelle ning turistid ja kohalikud elavad-toimetavad läbisegi. Vaid jõukatele välismaistele klientidele mõeldud asum Eden Park oma hotellide, villade, jahisadama ning kaupluste ja teenindusasutustega pealinna Victoria külje all moodustab erandi, kuhu üldsusel pole asja. Tilluke pealinn ise koosneb kaubandusalast, mis kohati üsnagi aafrikapärane, silma jäid mõned pangad, koolid, haiglad-polikliinikud ja muud asutused. Tunnisest peatusest seal oli rohkem kui küll. Victoria sadamast väljuvad aga ka laevad-paadid teistele saartele ja see on turisti jaoks oluline.

Ekskursioone pakuvad mõned soliidsemad reisibürood, kel oma kontorid ja veebilehed (mis turistil muidugi ekskursiooni hinnaga tuleb kinni maksta…), aga neid vahendavad ka majutuskohad ja vahendajad/müügiagendid oma väikestes putkades. Nii on see vähemalt Beau Valloni (pr, ilus rand, [bo: vallon] rannal. Just seda randa Mahé saarel söandaksin esmatutvuseks Seišellidega soovitada: umbes pooletunnise sõidu kaugusel nii pealinnast kui lennujaamast, üsna tihedalt liikusid ka kohalikud bussid, mida küll ei kasutanud.

Rand on pikk ja avar, ääristatud väikese jalutustee ja hotellidega, mille hulgas ka luksuslikemaid. Samuti on olemas mõned baarid-söögikohad. Olgu siiski öeldud, et Seišellid pole ei elegantses rõivastuses promeneerimiseks ega ka poodlemiseks. Isegi meigikoti ning suvised ehted võib rahumeeli koju jätta! See-eest peavad aga kindlasti kaasas olema plätud ja muidugi ujumisriided, parem, kui mitu paari, peakate, päikeseprillid ja võimalikult õhuke kleidike või pealevise. Eestimaised suveriided on liiga paksud, teksastest rääkimata, olgu või lühikeste pükstena.

Need suvised riided, mida harjunud Eestis kandma, jäävad sealse kliima jaoks liiga soojaks.
Need suvised riided, mida harjunud Eestis kandma, jäävad sealse kliima jaoks liiga soojaks. Foto: Hanna Miller

Et hinnad ei üllataks…

Kindlasti tasub ette teada sedagi, et saareriigis on väljas söömise ja ekskursioonide eest makstavad hinnad üsna kolossaalsed, kahepeale alates nii kahe-kolmesajast eurost päevase väljasõidu eest. Selgitada aitab seda see, et tegu on saareriikidega, kuhu pea kõik tarbitav tuleb sisse vedada, alates kütusest.

Selge see, et kohale tulnud turistilt kiputakse võtma, mis võtta annab. Kõige kallimad ekskursioonid leiab reisifirmadelt, mis oma hindu kodulehtedel ei näita, eks ikka tohutu konkurentsi tõttu, ja veidi (!) soodsamad putkades/müügilettidel ekskursioone müüvatelt vahendajatelt. Ametlik turismifirma küll hoiatab nende eest: saate tšeki ettemakse (deposiidi) vastu küll, aga seal pole mingit pitsatit ja müüja võib te rahaga jalga lasta. Tekitas kõhedust küll, kuna olimegi juba mõned ettemaksed teinud ning just sellise tšeki saanud. Niisiis sammusime tagasi oma agendi juurde. Vestluse lühikokkuvõtteks võis öelda: konkurents.

Ega see putkamajandus seal püsiks ja agendid iga päev väljas poleks, kui petetaks. Pealegi jalutab sealt ka turismipolitsei pidevalt mööda. Igatahes meil vedas, ekskursioonid olid imelised ja mõned sajad eurod hoidsime kokku küll. Vähemalt kolm väljasõitu peaks aga kindlasti tegema. Meie valikusse jäi Mahe' saaretiir ehk siis sõit privaatse autojuhi-giidiga, kes näitas meile ära kõik nimekamad rannad, ümber kogu saare ja üle saare keskosa metsaste mägede, peatustega mõistagi. Seda tiiru saab asendada ka auto rentimisega.

Tegemata ei saa jätta laevasõitu naabersaartele La Digue ja Praslin, kus tuleb ära vaadata nii kuulus Coco de Mer kui võrratud graniitkaljud. Ja loomulikult väljasõit klaaspõhjaga paadis – snorkeldama, ujuma, liivaseljandikke pidi ühelt väikesaarelt teisele jalutama ja end lihtsalt paradiis tundma … Ekskursioonideks võetakse turistid peale hotelli eest ja tuuakse samasse ka tagasi. Kaks viimast ekskursiooni sisaldavad ka veepudeleid(!) laevas ning väga maitsvat kreooli einet rikkaliku salati (riivitud mango, veidi hapukas kohalik sort!) ning grillitud kana või kalaga, kord kenas söögikohas, kord võpsikus, vakstuga kaetud laudade ääres, «serviisist» rääkimata… Aga ülimaitsev! Ja elamuslik! Kogu see reis!

Praktilist

Millal minna?

Kuigi öeldakse, et Seišellidele võib minna aastaringi, on parem mitte riskida vihmaperioodiga detsembrist märtsi lõpuni. Seega on parim valik küllap november. Meil vedas päikselise ilma ja sinise taevaga ka detsembri esimesel nädalal, sadas vaid öösiti, kuigi viimane päev oli täiesti vihmane-tuuline ning tugeva tuulega ei saa ka ujuma minna – ookeanilained on midagi muud kui meie Läänemeri, isegi kui nad väga hirmutavad välja ei paista..

Kuidas minna?

Reisi Seišellidele pakuvad meie reisifirmad, ikka lendudega üle Istanbuli, kus vahepeatus.

Mida kaasa võtta ja mida mitte?

Lisaks vajalikele isiklikele tarvetele ja medikamentidele kindlasti peakate, joogipudelid, võimalikult kerged riided ja igal juhul madalad jalanõud. Päikeseprillidest, plätudest ja ujumisriietest-bikiinidest rääkimata. Meigitarbed ja ehted võib rahumeeli koju jätta, tugev päikesekaitsekreem (50) peab aga ilmtingimata kaasas olema!

Märksõnad
Tagasi üles