K, 1.02.2023

Lavastus kui lehvitus isale

Katrin Uuspõld
, ajakirjanik
Lavastus kui lehvitus isale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiina Mälberg tahtis teha lavastust „Kõike head, vana toriseja” oma isale, kelles oli paljuski Eskot, seda vana tarka meest, intelligentset, vaimukat, nutikat, kes teadis kõigist maailma asjadest ja kellel oli oma arvamus. „See lavastus on nüüd minu kummardus või lehvitus talle.”
Tiina Mälberg tahtis teha lavastust „Kõike head, vana toriseja” oma isale, kelles oli paljuski Eskot, seda vana tarka meest, intelligentset, vaimukat, nutikat, kes teadis kõigist maailma asjadest ja kellel oli oma arvamus. „See lavastus on nüüd minu kummardus või lehvitus talle.” Foto: Maris Savik

Kui näitleja Tiina Mälberg alustas hooldekodus lamava naise Satu rolliga, sekkusid sellesse ootamatult Surm ja Elu ise.

"Prooviperioodil elasin oma 50. sünnipäeva ootuses," jutustab Tiina. "Tegin proove, otsisin rolli, püüdsin olla seal kujuteldavas hooldusvoodis, jälgisin vanemate inimeste liigutusi ja liikumist, kuidas nad kohmakate kätega nööpe kinni panevad ja kuidas mälestused muutuvad tähtsamaks kui argipäev. Püüdsin ette kujutada, mida tunneb inimene haigevoodis, kui teda hooldatakse. Märkasin, kuidas ma isegi ei liigu enam nii hästi kui nooremana. Sain aru, et paarikümne aasta pärast on see veel raskem."

Toomas Kyrö näidendis "Kõike head, vana toriseja" on muu hulgas koht, kus selgub, et peategelase Esko isa 50. sünnipäeva tähistamine jäi ära, sest täpselt samal ajal olid tema vanaema matused. Tiina elas lootuses, et tema juubelit sarnased sündmused varjutama ei saa.

2020. aasta märtsis, nädal enne esietendust ja kolm päeva enne Tiina 50. sünnipäeva tuli Covid ja maailm sulgus. "Minu juubelipidu jääb ära. Esietendus lükkub edasi. Minu 80aastased vanemad on elus. Kuigi pidusid ei peeta, tahavad nemad ikkagi minu sünnipäeva tähistada. Me sööme pereringis ühise lõunasöögi. Jõuab juuni, mu tütar lõpetab ülikooli, oleme taas kõik koos. Aga minu isa tervis halveneb. Pärast jaanipäeva satub ta haiglasse. On Covid ja meid ei lubata teda vaatama. Juulis tuli teha valik: kas hospiits või kodu. Loomulikult tõime ta koju," kirjeldab Tiina.

Nädala jooksul nägi Tiina oma vanematekodus, kuidas ta isa hääbus. Kuidas surm lähenes. "Seame isale meie kunagisse lastetuppa sisse hooldustoa sarnase voodiga, nagu mul on hiljem lavastuses. Ja mu perspektiiv pöördub: ma reaalselt põetan surijat. Ma näen, kuidas ta muutub järjest nõrgemaks, räägib oma emaga, kuigi kõrval olen hoopis mina, ta tütar. Mõistan, et ta tajub enda ümber hoopis teistsugust reaalsust. Ma näen suve jooksul sureva inimese vaimset ja füüsilist teekonda väga lähedalt. Juulis saab isa maha maetud, tuleb august ja teatris jätkuvad proovid. Ja siis on korraks ääretult raske," jutustab Tiina.

Ma näen suve jooksul sureva inimese vaimset ja füüsilist teekonda väga lähedalt.

Tiina Mälberg tahtis teha seda lavastust oma isale, kelles oli paljuski Eskot, seda vana tarka meest, intelligentset, vaimukat, nutikat, kes teadis kõigist maailma asjadest ja kellel oli oma arvamus. "Korraga oli ääretult raske minna sinna imelikku voodisse siniste linade vahele ja mängida seda olukorda positsioonist, kus mu isa oli äsja olnud," tunnistab Tiina. "See lavastus on nüüd minu kummardus või lehvitus talle."

Õppida lastelt ja vanematelt

Tiina ütleb, et näitlejal on oma rollide kaudu võimalus mõista teisi inimesi. "Vanemad inimesed väärivad austust ja imetlust. Ka Satu rolli luues on mul meeles – ma ei ole ise milleski parem. Mul ei ole õigust enda kui noorema ja tervema inimese positsioonilt vaielda vanemale ja haigemale inimesele vastu. See tõdemus tekitab empaatiat. Saad aru, et elu on nii palju muutumises ja kulgemises: me ei tea, mis meid ees ootab, arukam on olla avatud," räägib Tiina.

Meist vanemate inimeste puhul tuleks mõista, et selleni, kes nad täna on, on nad jõudnud läbi oma elukogemuste. "Ka näiteks minu ema ja vanaema on olnud kunagi noored, lihtsalt mina õppisin neid tundma alles siis, kui sündisin. Aga nemadki olid kunagi lapsed, noored..." arutleb Tiina. "Tore oli jõuda keskikka, mil lapsed olid juba suured ja vanemad elujõus. Siis sai mõlemalt poolt õppida."

Märksõnad
Tagasi üles