Iga Eesti orel on eriline
/nginx/o/2023/01/13/15076371t1h5f38.jpg)
"Sellist tempu pole keegi veel Eestis teinud," ütleb orelikunstnik Andres Uibo ja mõtleb selle all ringkäiku koos huvilistega Eestit eri paigus asuvate kirikute ja kirikuorelite juurde.
Mõte panna rahvusvahelisele orelifestivalile saabunud organistid ühte bussi ja viia nemad ja veel teisedki huvilised mõne huvitava Eesti kirikuoreli juurde, kus nad pilli ka mängida võiksid, sündis juba aastal 2017. Idee aga käima ei läinud. Mõnikord öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga seekord läks teisiti. Andres pöördus Tiit Reiside juhi Tiit Randmaa poole ja tegi ettepaneku koos mööda Eestit sõita. Andres Uibo lubas ise kirikuorelil mängida ja sinna juurde ka oreli loo jutustada. Nii saidki paljud kaasreisijad esimest korda oreliga lähemat tutvust teha.
"See oli usalduse küsimus," leiab Andres Uibo. "Mind tuntakse ja nii olingi mina justkui prohvet omal maal, kes oli kuulus, ja nii sai sellest mõttest asja."
Praegu on sellest saanud Eesti kõige suurem ettevõtmine sisemaa reiside vallas. "Kõik, mis sai läbi käia, käisime läbi," võtab organist ja professor Andres Uibo kokku viis aastat ja 198 külastatud kirikut.
Läänemaa eriline orel
"Orelireisi esimeseks sihtpunktiks sai valitud väga sümboolne kirik, Mihkli kirik Läänemaal, otse Eestimaa ja Liivimaa piiri peal," meenutab Andres. "See on paik, kus kunagi teenis esimese preestrina kuulus Läti Henrik, Eesti ja Läti ristiusustamist ja muistset vabadusvõitlust kajastava "Liivimaa kroonika" (1180–1227) autor. Andres Uibo siht oli samas vaadata, miks orel Püha Miikaeli kirikus nii pikalt vaikib – tervelt 28 aastat. Eriti kui silmas pidada, et pilli oli ehitanud orelimeister Gustav Normann (1821–1893), kes on olnud tõenäoliselt üks paremaid Eesti soost orelimeistreid ja kelle pille iseloomustas väga hea käsitöönduslik ja kõlaline viimistlus.
Appi tuli tänapäeva orelimeister Ago Tint, kes töötas oreli kallal terve suve ja uhke pill sai taas 2018. aasta lõpuks hääled sisse. Esimesele kontserdile tuli vana oreli uuendatud kõla kuulama 120 inimest. "Nii palju pole sageli isegi jõuluajal koos," ütles tollal koguduse hooldajaõpetaja Lembit Tammsalu.
Eesti vanim orel saare peal
"Enne kui lähed Viini või Berliini, käi ära Nuustakul," meenutab Andres Uibo vanasõna. Teisisõnu, enne kui lähed Pariisi, käi ära Otepääl. Reisidega jõuti välja Eesti vanima oreli juurde, mis asub Saaremaal Kihelkonna Mihkli kirikus, kuhu jõuti orelireiside sajanda kiriku juubeliks.
Kihelkonna Mihkli kiriku kahest osast koosneva oreli vanem osa valmis aastal 1805, kui Euroopa oli sõjas – Napoleon võitles Venemaa ja Austria vastu. Kihelkonnas mõeldi samal ajal oreli tähtsuse peale ja Johann Andreas Steini töökoja töö on säilinud tänaseni. Teise osa valmistas Lätist pärit orelimeister Friedrich Weissenborn, kes tegi seda nii delikaatselt, et 1890. aastal, kui uus manuaal valmis sai, jäi originaal puutumata.
Praegu on Kihelkonna Mihkli kiriku orelil 18 registrit ja 854 vilet. Nii ühendab orel kahte ajastut – barokki ja romantismi.
Kihelkonnaga on seotud ka Eesti eelmise sajandi alguse üks tuntumaid organiste ja Eesti esimene oreliprofessor Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Peeter Süda. Tema alustas oma muusikuteed sellel orelil, aga Kihelkonna orelil ainsatki kontserti ei andnud. Peeter Süda armastas väga Bachi ja mäletatakse tema ütlust: "Kes Bachi ei tunnista, sellele ei ütle ma mitte tere kah!"
