ELULUST ⟩ Orelikunstnik Andres Uibo: "Öö kuulub orelimängijale."

Organist Andres Uibo mängib Kuu­salu kiriku kogudusele pea igal pühapäeval. Foto: Endel Apsalon

Andres Uibo ütleb enda kohta, et ta on kui mitmevõistleja – muusikaprodutsent, helilooja, pedagoog ja organist, pereisa ja vanaisa, reisijuht ja giid ning kolme suure festivali, Suure-Jaani muusikafestivali, Tallinna rahvusvahelise orelifestivali ja Bachfesti algataja. Selle kõige kõrval taastab ta äiapapa maja. "See on juba keerulisem kui need kaks uut maja, mis juba valmis on," ütleb ta.

Andres Uibo on peamiselt tuntud kui organist, kuuludes professor Hugo Lepnurme ja Rolf Uusvälja järel Eesti organistide suurkolmikusse. Andres Uibot seostatakse esmajärjekorras Tallinna Niguliste kirikuga, kus ta organistina töötab. Andres on rõõmus, et Niguliste kirik, mis läks remonti 2021. aasta sügisel, avab pärast uuendusi uksed alles 2023. aasta kevadel. 2022. aasta suvekuudest said puhkusekuud. "See on omamoodi puhkus, kus ma ei pea Nigulistes suve läbi mängima. See on pikaajalises organistitöös midagi erilist," ütleb ta.

Andres Uibo, Buxdehude noodid ja Mercedes, millel autonumbril BUX (Buxdehu­de), Niguliste kiriku ees, mis on ligi 40 aastat Andres Uibo põhiline töökoht. Foto: Endel Apsalon

Praeguseks on ta Nigulistes töötanud 41 aastat ja 3 kuud. "Ainult üks inimene on seni veel pikemalt Nigulistes olnud, aastatel 1583–1626. Veel aasta ja siis on organistitöö rekord minu käes."

Eraldi töö ja ettevõtmine on kiriku- ja orelireiside korraldamine, mida Andres Uibo teeb koostöös reisifirmaga Tiit Reisid viiendat aastat. Suvine puhkus andis võimaluse rohkem paiku külastada ning aasta lõpuks pärast Eesti saari ja ka unustatud paiku Tallinnasse jõuda.

"198 kirikut on läbi käidud," teatab Andres. "Eesti sisereiside valdkonnas on see kõige suurem ettevõtmine, mida peale minu pole keegi veel teinud," lisab ta uhkusega. "See on tõeline Eesti kirikute ja orelite kroonika."

Reisid võimaldavad tal endalgi Eesti kirikuelu seestpoolt tundma õppida, eri konfessioonidega tutvuda. "See oli täiuslik ettevõtmine, mida tulevikus tahan Lätti laiendada, sest giiditöö hakkas mulle täitsa meeldima."

Kõik mõjud ikka kodust

Oreliga on Andres Uibo lapsest saati kokku kasvanud ja leiab, et mõjud, kuhu elus suundud, saavad alguse kodust. "Vähe on näiteid kuskilt mujalt, kui heliloojaid ja muusikuid võtta," väidab ta. Andrese isa Arthur Uibo oli koorijuht, kelle koor laulis ka 1969. aastal laulupeo sajandal juubelil. Isa mängis ka ansamblis ja eelkõige ikka rahvamajas. "Isa kolleeg ja sõber, kellega ta ühe laua taga Vigala meiereis raamatupidajana töötas, oli Veljo Tormise isa Riho Tormis. Nad käisidki koos mängimas, kord harjutasid meie kodus, kord Riho Tormise juures."

Andrese isa mängis klaverit, Riho Tormis viiulit. "Kui Riho Tormise isa, kes oli ka Vigala kiriku organist, sai Tallinnas õnnetult surma, hakati Vigalas uurima, kes orelit mängima hakkab ja tuldi isa käest küsima. Isal oli mitu soovitajat. Kuigi ta orelit mänginud polnud, arvas siiski, et proovida võib." Arthur Uibost saigi Vigala Maarja koguduse organist.

Andres Uibo mäletab, et Tormiste kodus, köstrimajas, oli üks vana viie registriga koduorel. See oli korralik pill, mis muuseas oli Jüri Gildemanni tehtud, kes oli Tunne Kelami vanaisa.

Kui Riho Tormis surma sai, jäi köstrimaja tühjaks. See oli veel kolhoosiaeg. Majja paigutati inimesed, kes tegid põllutööd. Hilissügisel oli vaja maja kütta. Orelil on palju puitosi. Majaelanikud vaatasid, et oreli saab peaaegu ära kütta, kui ei viitsi välja puid tooma minna. Andres Uibo isa sai sellest teada, võttis kaasa Vigala tollase kirikuõpetaja, kes oli ka orelimeister, ja ühiselt sõideti orelit päästma. Andres oli tollal 12aastane, ka tema võeti kaasa.

Andres mäletab juhtunut kui ülipõnevat elamust. "Orel võeti lahti. See oli noorele poisile ülihuvitav. Oreliosad toodi koju ja pandi jälle kokku. Orel on ju tehniline instrument ning tema kokkupanemine avaldas mulle suurt muljet, sealt ehk saigi minu organistisuund alguse."

Tulesurmast päästetud orel jäigi nende koju. Samas oli lihtne isagi juurde kirikusse harjutama minna, sest kodu oli lausa kiriku kõrval. "99 juhul sajast tulevad mõjud ikka kodust," on Andres veendunud.

Andres Uibo mäletab hästi ka Vigala naabreid. Üheks oli tähtis mees Madis Rukki, kes tegi klaasnegatiive ja see oli tollal kõva sõna. Tänu temale on Vigala ajalugu aastatel 1900–1940 üks paremini dokumenteeritutest.

Teine naaber oli legendaarne arst Mihkel Kull, kes pärast Peterburi meditsiiniakadeemia lõpetamist ostis Andrese vanaisalt tüki maad ja ehitas sinna ilusa maja. "Praegu on arstiabi kättesaadavus valus teema, üks arst vaatab väikest sõrme, teine suurt sõrme, aga mina kui Vigala poiss mäletan, milline roll oli doktor Kullil minu elus," meenutab Andres.

"Doktor Mihkel Kull võttis minu sünni vastu, ainult 300 meetrit meie majast teisel pool jõge. Ei olnud vaja sõita Tartusse ega Tallinnasse. Kui läksin kooli, tegi doktor Kull vajalikud kaitsepookimised ja kui olin üheksa-aastane, parandas ka hambaaugud. Ei mingit suurt tehnikat ega elektroonikat, oli kuuldetoru ja selge arupidamine, vaatas peale, kuulas ja ütles, mis viga. Kui tohter oli juba vana mees ja tal endal tekkisid põiekivid, opereeris ta ennast ise. Vaat selline arst oli meil Vigalas, suutis kõike!