:format(webp)/nginx/o/2022/11/28/14990862t1he89c.jpg)
Geograafist emeriitprofessor Ott Kurs on laiahaardeline mees, kes on tegelenud mitmel alal. Tema uurida on olnud Eesti haldusjaotus, vähemusrahvused ja ta valdab paljusid keeli.
Lugemist ⟩ Ott Kursi raamatutest – geograaf, kes paneb kirja möödanikku
Eriti on ta olnud huvitatud turgi keeltest, esimest õpetust türgi keele alal sai ta polüglott Pent Nurmekunnalt, keda ta austab oma õpetajana ja on temast monograafia mõõtu raamatugi koostanud. Nii võib ta ennast nimetada ka etnoloogiks, turkoloogiks (on türgi keele sõnastikke koostanud) ja fennougristiks. Neil teemadel on ta kirjutanud ohtralt publikatsioone igasugustes ajakirjades, seltside aastaraamatutes, TEA entsüklopeediale artikleid. Tänu keelteoskusele on tal palju sidemeid teiste riikide geograafidega, eriti Soomega, kus on ka õppejõuna töötanud.
/nginx/o/2022/11/28/14990867t1hf181.jpg)
Tema seni viimane raamat "Soome suund" ilmus äsja. Sellest selgub, et Soomemaal on georaafia kui teadus palju varasema algusega. Tuleb välja, et meie geograafia alusepanija on Soomest pärit Johannes Gabriel Granö, kes tuli Tartusse õpetust jagama 1919. aastal ja käivitas geograafiaalase uurimis- ja õppetöö. Kahjuks ei töötanud ta Tartus pikalt – juba 1923. aasta mais pidas ta lahkumisloengu "Maastik ja ümbrus". Tema töiseid suhteid Eesti-Soome vahel jätkas tema poeg Olavi Granö.
Soomlastel on koostatud ka "geograafia piibel" mahukas teos 14 peatükiga, mille põhiautor on Allan Tiitta, kellega Ott Kurs on töises kontaktis olnud, nagu paljude teistega. Kurs on Soome Joensuu ülikoolis töötanud, hiljuti külastas ta Helsingis oma endisi mõtte- ja töökaaslasi.
Mainitud suurteoses on juttu maateaduse õpetamisest Soomes reformatsioonist kaasaja alguseni. Soomes loetakse valgustusajaks ajavahemikku 1718–1772. Kuna majandus oli siis õitsengus, nimetatid seda kasuajaks ja botaanik Linne õhutusel hakati reisima, et leida kasulike taimede seemneid. Ka esimesed õpikud on sellest ajast.
Suur soome isamaalane Henrik Gabriel Porthan hakkas 18. sajandil koguma piirkondlikke andmeid looduse, inimeste tegevuse ja kommete kohta, kirjeldas kihelkondi ja linnu oma reisidel ja pani alusele Soomele kui tuhandete järvede maale. Tema ajal muutusid kaardid palju täpsemaks ja 1936. aastast tegutseb temanimeline selts. Koguteoses leiduvad andmed Soome haldusjaotuste muutumiste, uurimisreiside, sealhulgas Lönnroti rahvaluule- ja keeleteaduslike reiside kohta, erikaardid.
Soomest kaugemale jäävad reisid algasid Anders Johan Sjögrenist, tänu temale kujunes aastakümneteks Peterburi TA-st soomeugri keelte uurimise keskus. Tema uurimissuunda jätkas Matthias Alexander Castren kelle kogutud etnograafilised andmed töötas läbi ja andis välja Anton von Schiefner. Castrenist kaugemale itta jõudis keeletark Gustaf John Ramstedt, kelle raamat tema reisidest kingiti Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni poolt Tartu ülikooli raamatukogule. Soome kuulsaim uurimisreisija on Adolf Eerik Nordenskiöld, kelle 15.–19. sajandi kaardid ning reisiraamatud kuuluvad UNESCO kultuuripärandi nimistusse. On veel palju ka maailma mastaabis teenekaid geograafe Tiitta koguteoses, keda Kurs tutvustab.
Johannes Gabriel Granö õpilased Eestis on August Tammekann ja Edgar Kant, kes jätkasid tema uurimissuunda ehk inimese ja keskkonna vastastiksuhete analüüsimist. Suursündmus oli, kui Tartus aadressil Kreutzwaldi 6 avati Villa Tammekann, ainuke Alvar Aalto projekteeritud ehitis Eestis, mis kuulus enne sõda Tammekannu perele ja kus nüüd tegutseb Turu ja Tartu ülikooli koostöökeskus.
Olavi Granö on kõnealuses raamatus kirjutanud sellest koostööst, mis pole ladusalt kulgenud ja esimene kokkulepe pärast sõda saavutati alles 1987. aastal. Pikemalt on juttu J. G. Granö uurimisreisidest Siberis, Altais, Mongoolias, Jaapanis. Viimase kohta kirjutas ta, et see on ränduri unistuste maa, elu kauneim mälestus, ilusa unenäo sarnane. Siberis oli Granö reisikaaslaseks eluks ajaks sinna asumisele saadetud huvitava elukäiguga eestlane Karl Vokk, kes opteeriti 1922. aastal Eestisse.
J.G. Granö poeg Olavi Granö on isa raja jätkaja ja tähelepanu saanud ka väljaspool Soomet, ta on toimetanud paljusid teadusajakirju, teiste hulgas geograafiaajakirja Terra. Rahvusvahelise tunnustuse sai ta rannikualade uurijana. Olavi Granö nimetati 1989. aastal TÜ geograafia audoktoriks, Vanemuise 46 hoones avati temale nimeline auditoorium.
Akadeemilisel eesmärgil õnnestus väikesel rühmal eesti geograafidel Soome pääseda 1967. aastal, aga 1971. aastal korraldas Kerkko Hakulinen Helsingi noorgeograafide retke, kus Eestit tutvustas Ott Kurs, kes sai seda teha külaliste keeles. Hiljem olevat kuuldud, et tollane meie olukord oli jätnud masendava mulje. Autor ise sai Soomemaad külastada alles 1971. aastal Soome Maateaduse Seltsi kutsel.
Eestiga on koostööd teinud hea organisaator ja rahvusvaheliselt tunnustatud geograafiaprofessorid Paul Fogelberg ja Kalevi Rikkinen; viimane on uurinud USA-s soome kogukondi, juhatanud geograafia instituuti, osalenud seltsides, olnud geograafiaentsüklopeedia peatoimetaja jm.
August Tammekann siirdus 1940. aastal Soome, kus osales aktiivselt Soome Maateaduse Seltsi tegevuses ja sai 1956. aastal Rahvusvahelise Geograafiauniooni rahvuskomitee liikmeks.
Anne Buttimer on maailma tuntumaid sotsiaal-, linna- ja kultuurigeograafia arendajaid, olnud IGU president, temast sai olulisim Edgar Kanti ideede tutvustaja ingliskeelses maailmas, on sel teemal Tartuski esinenud. Ott Kursi koostatud tutvustuse alusel sai temast TÜ audoktor 2004. aastal. Buttimer nimetas Edgar Kanti oma uurimuses Balti pioneeriks (geograafiateaduse alal). 1944. aastal põgenes Kant sõja eest Rootsi, kus viljeles edasi omi uurimisvaldkondi.
/nginx/o/2022/11/28/14990870t1hd91a.jpg)
Ka "Kodukandist kaugemaile" on veel väga trükilõhnaline raamat – selles on juttu paljudest pika elutee jooksul kohatud inimestest, kes on teda mõjutanud ja ka vaimustanud. Ott Kurs on viljakas kirjutaja, paari viimase aasta jooksulgi on ilmunud mitu raamatut, esimene mälestusteraamat "Laugemaa laps" 2020. aastal. Mullu suvel tuli trükikojast tema koostatud raamat omapärasest ja silmapaistvast õppejõust Villem Ernitsast, mida ta esitles Liivi muuseumis ja Ernitsa kodutalu õuel Kodavere kihelkonnas Jõe vallas.
Ott Kurs on pärit Kodavere kihelkonnast ja vabariigi aastapäeval tunnustas Peipsiääre vald teda kodupaika kirjeldavate raamatute eest. Kohalikus Peipsiääre Teatajas kajastati aastapäeva tähistamist. Väikest viisi pani muigama, et vene keelde oli tõlgitud nii, nagu oleks "Laugemaa" olnud küla nimi! Täpse inimesena on Kurs andnud ülevaate ka kodupaiga kujunemisloost – laugjas Madal-Eesti jäi pärast jää sulamist kauemaks vee alla, millest tekkisid ka Peipsiäärsed soised ja liivased tasased maastikud.
Ott Kursil on imepärane võime hallata suurt hulka fakte, neid süstematiseerida ja esitada loogiliselt. Ta hindab oma kaasteelisi, kellest paljudest on tema dokumentaalsetes raamatutes juttu - raamatute lõpus on nimeloendid. Tekstis on nimede taga sulgudes märgitud sünniaasta või daatumid. Professoril on daatumite ja üldse aastaarvude suhtes hea mälu. Aeg, mis märgib sündimist ja kunagi hiljem lahkumist - see ongi kõige tähtsam info ükskõik kelle kohta! Aeg, kuhu keegi sündis ja mida keegi ise valida ei saa!
Veel on tähelepanu vääriv, et Ott Kurs on väga hea "organisaator" (nõukogudeaegse maiguga sõna), kui pidada selle all silmas teiste innustamist koostööle. Kui ta võtab ette kellestki kirjutada, siis otsib ta üles tema sõbrad ja tuttavad, kellele siis kirjutab või helistab, paludes kaastööd, muidugi lähevad käiku arhiivimaterjalid ja kasutab kirjavahetust tervikuna või katketena. Kõik faktid on kontrollitud ja autentsed. Ta on teinud koostööd omakandi suguvõsa uurija Olev Raudjärvega. Võib öelda, et tema raamatud on inimsaatuste ülevaated - kellest on siis rohkem, kellest vähem on pajatatud.
"Kodukandist kaugemaile" algab Villem Grünthal-Ridala Eestimaal "tuuritamise" kirjeldusega eelmise Eesti alguses, kus mitmesuguste liiklusvahenditega läbiti 45 asustatud punkti, esitatud on katkeid Ridala reisipäevikust. Ta nentis, et Peipsil on palju purjepaate, Emajõe suudmeala on tühi, õige õudne soomaastik, Tartus peatutakse Peterburi võõrastemajas, "kõige puhtamas, mis Tartus üleüldse olemas on". Mulle on uudis, et Ridala on väga palju uudissõnu eesti keelele andnud – anduma, õhin, hubane. Ka Karl Ast-Rumori ja Friedebert Tuglase reisidest on Kurs lugemise muljeid jaganud, need kirjanikud olid talle koolipoisina sisendanud isamaa armastust ja soovi tunda teisi maid.
Põhjalik "CV" on antud Olav Ritsonist, kellega autor õppis Tartu ülikoolis majandust. Koolis spordipoiss ja ühiskondlikult aktiivne, sõjas osalenud ja metsavend, kolmes ettevõttes 33 aastat kehakultuurikollektiivi esimees, koostas ajalooraamatuid. Seitsmekümnendate alguses elas Ott Kurs Alatskivil, kus sai õpetaja Malle Purje käest teada, et tema üks vend elab Kanadas. Kui ilmusid Eerik Purje paljud raamatud, siis Kurs tutvus nendega ja autoriga sugenes kirjavahetus, ka kinkis Purje talle oma raamatud "Aja puudutus" ja "Puudutuse aeg" – need romaanid on suures osas biograafilised. Eerik Purje huvitavast elukäigust saab põhjaliku pildi, ta on ajakirjanik ja kirjanik. Purje teine ala oli muusika – paguluses omandas kõrgema muusikalise hariduse, juhatas laulukoore. Peale selle peab Purje end seenehulluks, sest tema Kanada 100-aakrilise suvitustalu mets olla paksult punapuravikke ja kukeseeni täis, Eestiski pidas ta idülliks viibimist ühes talus, kuhu tsivilisatsiooni hääled ei jõudnud.
Huvitav on Põlvamaal kasvanud mehe, Patrick von Glasenapi (1926–1992) elukäik, kes poisieas kaotas kodumaa 1943. aastal, oli pärast sõda Venemaal kahel korral vangilaagris, korraldas nõukogude aja lõpus kahel korral meile humanitaarabisaadetisi ja toetas rahaliselt kultuurimälestiste taastamist Eestis. Ta pärineb Liivimaa põlisaadlist. Vorkuta vangilaagris sõbrunes ta Heiki Vaiblaga (1930-2013), kellest Ott Kurs on kirjutanud ka Vooremaas ja kes on väga kireva elukäiguga mees, põhiliseks kujunes õpetaja amet ligi 34 aasta vältel. Vaibla oli lühikest aega Ott Kursi koolivend Tartu 5. Keskkoolis, sealne direktor julges teda kooli vastu võtta.
1949. aastal käis Vaibla välja mõtte, et kättemaksuks Eesti mälestusmärkide hävitamise eest võiks õhkida Raadi pargis automaadiga seisva okupandi kuju. Plaani tegigi ta koos kaaslastega teoks vahetult enne 7. novembrit. NKVD jõudis õhkijate jälile aasta pärast ja sellest peale algas vanglatee. Sealt algaski Vaibla eluaegne sõprus tollal n-ö soojal kohal vangla katlamajas töötanud Glasenapiga ja luuletaja Rein Sepaga, kelle abil omandas inglise keele.
Kõiki selles raamatus luubi all olevaid ei jõua siin tutvustada, seal on veel õige mitmeid huvitavat elu elanud klassivendadest ja kursusekaaslaslastest juttu. Oli tore lugeda.