REISIKIRI Liguurias oli võluvat rohkem kui oskasime oodata

Hanna Miller
, Vabakutseline ajakirjanik ja tõlkija
Copy
Palazzo Reale.
Palazzo Reale. Foto: Hanna Miller

Liguuria ehk Itaalia Vahemere rannik, mis jääb Milanost pea otse lõunasse, on üks tõeliselt kaunis paik ja pealegi on sinna lihtne ja mugav reisida – Tallinnast viib lend Milanosse ja sealt edasi mugav ning ülisoodne rongisõit rannikule, näiteks Rapallosse. Just nii me tegimegi.

Liguuria piirkonna keskpunktiks on suur sadamalinn Genua, sellest ida poole jäävad kuurortlinn Rapallo ning edasi turistide üks lemmiksihte – Cinque Terre. See prantsuskeelne nimetus tähendab «viit maad», kuigi tegelikult on tegu viie maaliliselt värvika väikelinnaga, kunagiste kaluriküladega kaunites abajates.

Promenaadid ja kaunid lahesopid

Rapallo on ideaalseks majutuspaigaks rannikul, kust võtta ette väljasõite nii ida kui lääne suunas. Rongiühendus kogu rannikul, mida kutsutakse oma ilu tõttu Rivieraks, on tõeliselt kiiduväärt, sõidugraafik on väga tihe, rongid on puhtad ja mugavad, piletihinnad tõeliselt soodsad ning üllatus, üllatus – rongid sõidavad minutipealt täpselt.

Kui Cinque Terre nähtud, soovitaksin võtta sihtpunktiks kauni tillukese poolsaare, mis tipneb maalilise Portofino linnakesega. Just seal on filmitud ka teleseriaal «Hotell Portofino», mida meilgi näha võis. Rapallo kuurortlinn piirneb mere ääres mõistagi kena promenaadi, kohvikute ja hotellidega ja Portofinosse võib lausa jalgsigi minna.

Kui nii pikka jalutuskäiku siiski ette võtta ei söanda, saab sinna kohaliku bussiga, mis liigub tihti ja piletki maksab vaid paar eurot. Kui aga kaunitest vaadetest lihtsalt mööda sõita ei raatsi, siis viib kohale väikese maanteega piirnev kõnnitee, mida ääristavad põnevad vanad villad, kirikud, maalilised lahesopid ja muidugi kõikides värvitoonides bugenvillead, oleandrid, piiniad…

Poolel teel Portofinosse, kenas kuurortlinnakeses Santa Margherita Ligures tuleb vahetada bussi, et suunduda veel mõned kilomeetrid Portofinoni. Autoga sinna minna ei maksa – parkida pole lihtsalt kusagil. Santa Margherita Ligure ei ole mitte ainult kaunis, vaid ka kallim kui Rapallo – nii ööbimise kui söögikohtade mõttes. Üht põhjalikku jalutuskäiku väärib see paik aga tingimata. Ja seda mitte ainult rannapromenaadil-jahisadamas, vaid ka sellest eemal, tõustes läbi tillukese kesklinna Villa Durazzoni.

Belle époque´i ajastust pärit villa inglise stiilis pargis on külastajatele avatud, imetlemiseks toonased interjöörid. Ja muidugi ei saa Itaalias jätta sisse astumata rikkalikult kaunistatud barokk-kirikutesse.

Portofinost kirjutavad turismiteatmikud ei hoia kokku kiidusõnu, rääkides maailma „rikastest ja ilusatest“, kes saabuvad sinna oma luksusjahtide või helikopteritega.

Edasi viib meid buss Portofinosse ja teele jäävad vaated sunnivad langetama otsust – tagasitee olgu jalgsi! Vahemaagi vaid mõni kilomeeter. Portofinost kirjutavad turismiteatmikud ei hoia kokku kiidusõnu, rääkides maailma «rikastest ja ilusatest», kes saabuvad sinna oma luksusjahtide või helikopteritega, et veeta mõnd puhkusepäeva eemal suurlinnade melust. Meie küll kuulsuste jahil ei olnud, kuigi kohtumist oleks ses paigas võimatu vältida – Portofino on lihtsalt nii tilluke!

Platsike purjekaid täis abaja ääres, kindlus ja kirik mäe otsas, paar tänavakest ja väikesed hotellid, restoranid, butiigid lahe kaldal. Maaliline mõistagi! Veel nauditavamaks osutus aga tagasitee oma kaunite vaadetega.

Enne Genuasse suundumist, tegime veel vahepeatuse Nervis – vilju täis apelsinipuudega palistatud linnaalleed nägin ma küll esmakordselt.

Mitmepalgeline Genua

Suur põline sadama- ning kaubalinn pole kindlasti paik, kus puhkust veeta. Kuritegevusest ja kirjust inimmassist ei räägita mitte ainult turismiteatmikes, seda võib kohapeal hooletu olles ka kogeda. Kirjut seltskonda ning «tüdrukuid tänavanurkadel» sadamaga piirnevatel, heidutavalt kitsastel tänavatel, mil laiust tõepoolest vaid meetri jagu, tänavatel, kuhu päike iial ei paista, nägime küll, aga üldise turistide vooga kaasa liikudes ei pea turvatunde pärast päise päeva ajal siiski muretsema. See on aga vaid Genua üks pale.

Paleede sisevaated on lummavad.
Paleede sisevaated on lummavad. Foto: Hanna Miller

Pikalt iseseiseva olnud vabariigi ajalugu on äärmiselt rikas ning seda rikkust on tänapäevalgi ositi näha. Avastamist-uudistamist ootavad kümned ja kümned villad, imposantsed barokk-kirikud ja muidugi – paleed. Turismikaardil on ainuüksi palazzo'sid kirjas üle 60. Ilmselge, et tuleb teha valik, abiks turismiinfost saadud kaart, kus kõik kenasti kirjas. Alustada tasuks peavaksali lähedal paiknevast Palazzo Reale kunstimuuseumist, mis põnev ära vaadata kasvõi uhke interjööri tõttu, kindlasti tuleb astuda sisse kirikutesse, põigata sadama piirkonna kõhedust tekitavatele kitsastele pimedatele tänavatele, võtta kergeks kehakinnituseks tükike ülimaitsvat focaccia't, õhukest plaadisaia juustu ja oliividega. Vaadata sadamas ära uhkete maalingutega kaetud endine raekoda, kus isegi Marco Polot vangis peetud, väisata paari paleed, mis avatud väikeste kunstimuuseumidena, suunduda San Lorenzo kiriku ja Piazza Ferrarini.

Ferrari väljak on üks linna suurejoonelisemaid südamikke. Edasi viib esinduslik Via XXV Aprile Via Garibaldini – seal jalutamata ei tohiks Genuast lahkuda. Nimelt ääristavad seda jalakäijate tänavat riburadapidi kaunid paleed, mille fassaadidest ei saa vaimustumata mööduda. Pealegi – enamik neist uhkeist hooneist on turistidele, pealegi tasuta, avatud.

Via Garibaldi.
Via Garibaldi. Foto: Hanna Miller

Avatud olid need paleed külalistele ka omal ajal, kuigi mõistagi vaid valituile. Siinkohal ei saa mööda «Palazzi dei Rolli» mõistest. Võimas Genua oli sajandeid (11.– 17. saj), küll tõusude ja langustega, aga siiski iseseisev vabariik. Nii tuli linna jõukamates aadlipaleedes majutada ka linnriigi kõrgeid külalisi. Selleks kanti uhkemad paleed nimistusse (palazzo dei rolli – nimistus olevad paleed) ja mõistagi oli «listil» olemine iga aadliku auasjaks, mis sest, et võõrustamiskulud tuli endal kanda.

Paleede loend oli kui omamoodi «hotellide» loetelu, mille hulgast siis Genua valitsejad oma auväärt külalistele majutuspaiku valisid. Ja eks külalistele oma tohutu jõukuse-võimukuse näitamine oli ka üks võõrustamise peamisi eesmärke. Genua oli vaieldamatult üks võimsamaid linnriike, kus heitsid ankrusse laevad maailma kaugeimatest paikadest, lastiks ennenägematud eksootilised varad.

Akvaariumi piletid tuleb kindlasti ette osta, sisse lastakse piletil märgitud kellaaja ja järjekorra alusel.
Akvaariumi piletid tuleb kindlasti ette osta, sisse lastakse piletil märgitud kellaaja ja järjekorra alusel. Foto: Hanna Miller

Aga seegi pole veel kõik. Genua hiiglaslik akvaarium meelitab külastajaid kohale kogu Euroopast ja pettuma ei pea. Otse vastupidi! Eksootilistes lõunamaistes vetes elavad kalad on sedavõrd imeliste värvide ja mustritega, et panevad taas kord küsima – kuidas küll midagi nii kaunist on loodud?

Nähes aga imeliselt õrnu «millimallikaid», tulin äkki mõttele: mis õigust on meil, inimestel, kõrgematel olevustel, hukutada looduse loodut oma tööstuse ja plastikuga!? Vahel aitab üks pilt, üks kogemus, taibata rohkem kui virn pakse raamatuid…

Aknad, aknad

Kui Baierimaal võib imetleda võrratuid lillerõdusid, Lüftlmalerei´d ehk iseloomulikke vabaõhumaalinguid majaseintel, Šveitsis paeluvat hallimustakirjut sgraffito´t fassaadidel, siis nii rikkalikult-värviliselt kaunistatud aknaid nägin Liguurias küll esmakordselt. Mis tahes linnakeses Rapallost Arenzanoni ja kaugemalegi ei ole võimalik sealsetest akendest vaimustumata mööduda. Igal majal on nad isemoodi, aga alati pilkupüüdvad. Milline ilumeel seda küll tegema sundis! Mõnikord oli aga silmapete – tromp l´oeil – sedavõrd ehe, et alles lähemal silmitsemisel võis aru saada, et kogu aken on hoopis seinale maalitud.

Mõnikord on silmapete nii ehe, et alles lähemal silmitsemisel saab aru, et kogu aken on hoopis seinale maalitud.
Mõnikord on silmapete nii ehe, et alles lähemal silmitsemisel saab aru, et kogu aken on hoopis seinale maalitud. Foto: Hanna Miller

Selgitust sellele võib anda ehk asjaolu, et Genua vabariigis kehtis aknamaks ohjamaks jõukamaid majaomanikke – rohked suured aknad olgu ikka vaid valitsejate eesõigus! Vaatamata sellele tuleb see Liguuria eripära, eriliselt kaunistatud aknad, kirjutada vist siiski kohaliku ilumeele arvele…

Võluvat oli Liguurias tõepoolest rohkem, kui oskasime oodata!

Praktilist

Millal minna? Kuna kevad on Vahemere ääres muutlik – jahedast-vihmasest «jopeilmast» kuni päikseliselt palava südasuviseni, on kindlam ja parim valik september, oktoobri alguski. Vältida tuleks kohalike puhkusekuid, palavat juulit ja augustit.

Kuidas minna? Mugav on lennata Milanosse, kust pääseb Vahemere äärde mugavalt, kiirelt ja soodsalt rongiga. Tingimus: rongipilet ette ära võtta. Lihtne ja mugav on teha seda omio.com platvormi kaudu.

Liiklemine kohapeal? Auto rentimise asemel, mis tähendab vaid pidevat peavalu (üsna olematute) parkimiskohtade otsinguil, parkimistasude maksmist ja mõlkimise kartust, on ülimugav ja odav reisida mööda rannikut rongiga, ikka piletid, olgu või eelmisel õhtul, omio.com vahendusel ette ostes.

Majutus? Suurepärase ööbimiskoha, kasvõi terve korteri hotellitoa hinnaga, aitab leida booking.com, ikka aegsasti ette.

Genuas kulub vähemalt kaks päeva, kui külastada ka akvaariumit. Akvaariumi piletid tuleb kindlasti ette osta, sisse lastakse piletil märgitud kellaaja ja järjekorra alusel. Meeldivam on teha Genuasse rongiga väljasõite ja mitte väsitavas suurlinnas ööbida.

Liguuriast rohkem: Liguria and Italian Riviera tours | BeautifuLiguria

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles