Kollane põrakas kapi otsas

Kõrvitsa söömine annab mõnusa ja pikalt kestva täiskõhutunde, mis aitab vältida ebatervislike vahepalade ületarvitamist. Foto: Margus Ansu

Lapsepõlvest on meeles, kuidas vanaema maja magamistoa kapi pealt vaatasid vastu kollased kõrvitsapõrakad. Voodis pikutades ja und oodates oli just see pilt talvistesse unenägudesse kaasa võtta.

Kui mõni kõrvits vähemaks jäi, oli söögiks oodata mõnusat marineeritud kõrvitsat, aga ka kõrvitsapannkooke, kõrvitsasaia, kõrvitsa-jõhvikatoorsalatit ja piima-mannasuppi kõrvitsaga. See viimane, pean tõdema, polnud kaugeltki lemmik.

Siis sain vanaemalt ülesande kõrvitsaseemneid säsi seest välja puhastada. See töö mulle samuti eriti ei istunud, aga see-eest hiljem, kui seemned juba kuivatatud, oli neid väga mõnus näksida.

Teine väga selge kõrvitsatega seotud mälestus on hilisemast ajast, eelmise sajandi üheksakümnendate algusest, kui kodunduse eriala õpetaja olin. Korraldasime õpilastega kõrvitsanäituse. Mäletan, et meile tohutult meeldis kõrvitsa ladinakeelne nimi Cucurbita pepo. Tegime selle kohta näitusele suure plakati. Panime välja kauneid sügisseadeid erinevatest kõrvitsasortidest, mida ühe armsa kolleegi isa oli kasvatanud, hulgaliselt kõrvitsatoite ja -hoidiseid ning nende retsepte. Näitus sai laia kõlapinna, külastajad oli hulgaliselt ja isegi tollane köögisaadete staar televisioonist, Lilian Kosenkranius, käis meie näitust vaatamas.

Mäletan, et saime tema käest kõvasti võtta, kuna olime kasutanud suvikõrvitsa nimetust, mille olime tollal üles noppinud soomekeelsetest retseptidest. Telestaari kindel seisukoht oli, et selle vilja nimetus eesti keeles on tsukiin (ta põlgas ära ka varasemalt kasutusel olnu kabatšoki kui vene laenu) ja ei midagi muud. Hulga aastaid kasutasingi nii raamatutes, köögikalendrites ja avaldatud retseptides vaid tsukiini nimetust. Tänaseks on aga nii kaubanduses kui retseptides raudselt võitnud siiski nimetus suvikõrvits ja olen ise samuti sellele üle läinud. Lilian Kosenkranius viibutaks kindlasti kokandusparadiisist selle peale kõvasti näppu. Eesti Maaülikoolis, muide, nimetatakse seda vilja hoopis rullkõrvitsaks.

Kasulik ikka ka

Kaloreid sisaldab Mehhikost pärit köögivili igatahes väga vähe (Nutridata andmetel 19,9 kilokalorit 100 grammis), kuid see-eest vett väga palju, koguni 94 protsenti. Kõrvitsaseemned on toiduenergia sisalduselt pähklitega võrreldavad, kuivatatud seemned sisaldavad 586 kilokalorit 100 grammi kohta. Mineraalainete ja vitamiinide poolest avaldab kõrvits samuti muljet.

Kõrvitsa söömine annab mõnusa ja pikalt kestva täiskõhutunde, mis aitab vältida ebatervislike vahepalade ületarvitamist. Rahvameditsiinis on kõrvits tuntud seedimise parandaja ja kolesterooli ohjeldajana, samuti südame tervise toetajana. See köögivili sobib hästi nende inimeste toidulauale, kes soovivad oma kaalunumbrit allapoole saada.

Suuremaid ja väiksemaid, ümaraid ja dekoratiivseid

Kui kõik meil kasvatatavad kõrvitsad üles lugeda, saab neid lisaks harilikule kõrvitsale väärikas hulk. Kõrvitsaliste sugukond on muidugi märksa laiem, kuuluvad sinna ju ka kurk, arbuus, patisson, suvikõrvits ja melon.

Pähkelkõrvitsad võivad sõltuvalt sordist olla säravoranži või punakasoranži värvusega, need võivad olla üsna väiksed, kaaluda 0,8–1,8 kilo või ka suuremad, kaaluda 1,5–2,5 kilo. Pähkelkõrvitsad sobivad praadimiseks, aga ka salatisse ja pitsa peale panemiseks.

Pudelkõrvitsa noored viljad sobivad söömiseks, täiskasvanud viljad on aga pigem dekoratiivse väärtusega. Noori pudekõrvitsa vilju võib toiduks tarvitada nagu suvikõrvitsat.

Muskaatkõrvitsa viljade keskmine kaal on 1,5–3 kilo. Selle viljaliha on veidi jahusem, intensiivsema värvi ja maitsega. Viimastel aastatel on neid hakatud rohkem kasvatama. Õlikõrvitsad ei kee kiiresti pehmeks, need sobivad hästi näiteks kompottidesse. Maitselt meenutab õlikõrvits veidi melonit, sest on magusam kui harilik kõrvits. Viljad kaaluvad 3–4 kilo.

Suvikõrvitsad sobivad soojadesse ja külmadesse salatitesse, suppidesse, vormitoitudesse, praadimiseks ja küpsetamiseks. Väga väikseid vilju võib marineerida nagu kurke, need ka maitsevad sarnaselt. Suvikõrvits ei säili väga hästi, kapi otsa seda talveks säilima panna ei saa.

Toidulauale pakub vaheldust ka spagettkõrvits, mille poolitatud vilja keetmisel laguneb viljaliha niitjalt, meenutades spagette. Spagettkõrvits ei sobi väga hästi klassikalisse kõrvitsasalatisse ega püreesuppi, pigem võiks seda süüa toorelt, küpsetada või kasutada vormiroogades.

Kasvatatakse ka väga suuri vilju kandvaid kõrvitsasorte. Näiteks 'Atlantic Giant' on eriti suur kõrvits kauni kollase viljalihaga, mille viljad on hiiglaslikud, kaaludes 150–250 kg. 'Big Max' on oranžikaskollase, mahlase ja maitsva viljalihaga kõrvits, mille vili võib kaaluda isegi üle 50 kg. Viljaliha on oranžikaskollane, mahlakas ja maitsev.

Arvutult võimalusi – söö, joo ja maiusta

Tõepoolest, paneme suvise päikese ja soojuse paitusel suureks paisunud kõrvitsad, mida sügisel ära süüa ei jaksa ja kohe purki ka ei mahu, tavaliselt ootama. Nendega ei juhtu ei keldris või toas kapi otsas midagi ja saame neid alati vajadusel toidu või hoidiste tegemiseks võtta. Kui aga kõrvits juba lahti lõigatud, tuleb see ära tarvitada, sest siis ei õnnestu seda üle paari päeva isegi külmikus säilitada. Nii ongi perenaised sageli ideede otsinguil, milliste seni katsetamata kõrvitsaroogadega ennast ja pere rõõmustada.

Kõrvitsat saab süüa nii toorelt kui ka küpsetatuna – näiteks sobib kõrvitsat toorelt süüa samamoodi nagu arbuusi.