Taebla kandis on kuldne kodukotus ja metsad, kus on vahva liikuda

Rahvusromantika stiilis hoone ehk Ants Laikmaa majamuuseum. Kunstniku enda kujunduse järgi sai sellest moodne kõrge rookatusega villa tüüpi maamaja, millele võiks nimeks anda ka tarevilla. See on kui kuldne kodukotus. Foto: Kairit Errit

"Laikmaa Majamuuseum on erilise atmosfääriga paik. Hästi vahva maastikuga, teisel pool raudteetammi on suur sookompleks," tutvustab Marko Valker, Silma Õpikoja loodusõppe juhendaja, kes tunneb selle kandi loodust ja linde eriti hästi.

Rahulik roheline paik tõmbas loovinimesi magnetina linnakärast ära juba 19. sajandi keskpaigas. Esimesena keeras linnaelule selja Inglise kunstnik William Morris, kes lasi endale ehitada punase maja (Red House). Sellest sai uut tüüpi aedlinnamajade eeskuju. 20. sajandi alguskümnendil hakkasid ka põhja pool elavad kunstnikud, arhitektid, muusikud rajama maakodusid – üks uhkem kui teine.

Kuldne kodukotus

Majamuuseumi õige peauks on teisel pool maja terrassil, mille ees kasvavad kunstniku enda istutatud vanad eri sorti õunapuud. Foto: Thea Karin

Üht selle aja mõttelaadi ja vormi saab kaeda, kui pöörata enne Haapsalut suurelt maanteelt ära, kus pooleteise kilomeetri ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub üks taolisi – rahvusromantika stiilis hoone ehk Ants Laikmaa majamuuseum. Silma torkab midagi talutarelikku ja kunstipärast: kunstnik Ants Laikmaa kujunduse järgi sai sellest moodne kõrge rookatusega villa tüüpi maamaja, millele võiks nimeks anda ka tarevilla. See on kui kuldne kodukotus.

Hoonesse pääseb kitsast uksest, õige peauks on teisel pool maja terrassil, mille ees kasvavad kunstniku enda istutatud vanad eri sorti õunapuud. Sopiliste ja kitsukeste siseruumide põrandad on vahelduva kõrgusega. Kõikides tubades on kaks ust, sest Laikmaa soovi järgi sai niimoodi majale ringi peale teha.

Park kui kunstiteos

Ants Laikmaa rajas ümber maja kolme vaatesuunaga alleed, maastikust sai park siis, kui istutati kuusehekk, olevat ta ise öelnud. Peatelge ääristavad 20 kadakat. Kunstnikul oli mõttes luua neist kunstiteos, nii istutas ta kadakate ümber eri kõrgusega põõsaid ja taimi.

Laikmaa oli nii-öelda inimeste inimene. Ta armastas külalisi. Park säilitabki mälestust üheksa nimelise tamme näol teda külastanud Eesti kultuuritegelastest – Marie Underist, tema tütardest Dagyst ja Eddast, Gustav Suitsust, Aino ja Oskar Kallasest, kelle nimetahvlid on puude ees. Puudel olevaid infotabeleid on samuti tore lugeda, seal on kirjas humoorikad nõuanded pargi nautimiseks.

2005. aastal hakkas Haapsalu Rotary klubi parki kuusealleed rajama. Puuderida kulgeb Friedebert ja Elo Tuglasele pühendatud suurest kaheharulisest tammest elumajani. 14 puud istutati korraga ja nüüd igal aastal uus. Klubisse on koondunud Haapsalu linna ja osaliselt Läänemaa ettevõtlikud inimesed. Esimene puu aastal 1993 sai linnapea Urmas Suklese nime.

Päikesekiired maja ümber

"Droonidega oleks tollal Laikmaa kompleksset ideed õhust näha olnud: alleed jooksevad nagu päikeskiired maja juurde kokku," selgitab Kai Kulbok, kes on Harjumaalt Läänemaale juurte juurde tagasi tulnud. Mööda parki jalutades lisab Kai, et Laikmaa soovis end lasta sängitada oma koduparki. Haual on graniidist sammas kunstniku bareljeefiga, autoriks tema sõber skulptor Juhan Raudsepp, sammas on tehtud 1956. aastal. Kunstnik soovis viimset und puhata võimalikult raudtee läheduses, et jääda siiski elu keskele. "Suri aga Laikmaa poissmehena," ütleb maja perenaine Eha Nõmm.

Ants Laikmaa ümber olid siiski alati kaunid naised. "Ta oli erilise karmaga mees. Kahjuks ei ole ma ise temaga kohtunud, aga nendega, kes teda teadsid, küll," räägib Eha Nõmm. Naise enda suur lemmik on Johan Köhler. "Nüüd olen ma pealaest jalatallani Laikmaad, tema eludetaile ja nüansse täis," naerab maja perenaine.

2019. aastal sai majamuuseumi perenaine Eha Nõmm Haapsalu linnalt tunnustuse pühendunud koostöö eest, mida ta on teinud pikalt. „Juba 18. aasta jookseb,” ütleb ta. Foto: Thea Karin

Tekstiilikunstnik Eha Nõmm on üles kasvanud kunsti keskel, seetõttu tunneb rõõmu tööst majas, millist teist siin ilmas ei ole, nagu ta ise ütleb. Ta on siin vastu võtnud paljusid loovinimesi. Eha Nõmm nimetab ka Jüri Arrakut, kes oli mitu korda Laikmaa muuseumi külaline. "Lenfilm võttis siin "Baskerville'ide koera" üles," meenutab ta stseeni, mis filmiti söögitoa aknast.

2019. aastal sai Eha Nõmm Haapsalu linnalt tunnustuse pühendunud koostöö eest, mida ta on teinud pikalt. "Juba 18 aasta jookseb," ütleb ta oma ilusa naeratusega.

Raudtee kui elu rütm

Omaaegne raudtee lookleb Laikmaa kalmust mõnekümne meetri kaugusel. "Kui raudtee peaks taastatama, täidab see ka kunstniku kunagise soovi," sõnab Eha Nõmm.

Kui Laikmaa koju sõitis, siis aeglustas rong tema maja juures käiku ja kunstnik sai rongist välja hüpata, sest ametlikku peatust Taeblas toona ei olud. Vahel istus ta siis mõnikord koos väikese karjatüdrukuga kivile ja vaatas, kuidas neiuke puust loomi voolib. Selle karjatüdruku lapselaps Toivo Vares, kes praegu on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, arvab, et just nendes vestlustes võis Laikmaa vanaemas kunsti õppimise soovi idanema panna. Tollane karjatüdruk, tema vanaema Elise Aurelia Suur astuski Tallinna Kunstitööstuskooli.

Toivo Vares meenutab, et vanaemal oli imeline oskus teha käsitööd – omaaegses UKUs (Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit) töötades valmis tema käe all keraamikat ja klaasi, ta kudus vaipu, tikkis ja tegi rahvarõivaid. Toivo ise aitas patenteerida vanaema leiutatud nahatöötlemise meetodi – rihveldamise, milles valmisid tema nahkmaalid.