L, 26.11.2022

Mai Mikiver – naine, kes vanusest hoolimata kümbleb hommikuti lumes

Feliks Undusk
, ajakirjanik ja poliitik
Mai Mikiver – naine, kes vanusest hoolimata kümbleb hommikuti lumes
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mai Mikiver on olnud ka telemaja administraator ehk see, kes sisenejale esimesena vastu vaatab. „Mulle seal aga meeldis, sai tuttavatega telemaja seest ja väljast juttu ajada,” ütleb ta ise. Endised töötajad saavad ikka telemajas kokku. Pildil on vasakult Ingrid Kivirähk, Mai Mikiver ja taga Tea-Mai Küla.
Mai Mikiver on olnud ka telemaja administraator ehk see, kes sisenejale esimesena vastu vaatab. „Mulle seal aga meeldis, sai tuttavatega telemaja seest ja väljast juttu ajada,” ütleb ta ise. Endised töötajad saavad ikka telemajas kokku. Pildil on vasakult Ingrid Kivirähk, Mai Mikiver ja taga Tea-Mai Küla. Foto: Liis Treimann

Eesti teatrilegendi Mikk Mikiveri ja näiteja Tõnu Mikiveri õde Mai Mikiver töötab telemaja kulisside taga, aga teda teavad väga paljud.

89aastane võrratu suhtleja ja elurõõmus naine on kindel, et kuulumine tuntud Mikiveride suguvõssa on mõneti tema saatust mõjutanud. "Aga kui vahel öeldakse, et Mai on Miku õde, siis olen ikka vastanud, et Mikk on Mai vend."

Kas sa kujutaksid ette 89aastast doktor Mai Mikiveri?

Vennad ja õde Mikk, Tõnu ja Mai Loksal.
Vennad ja õde Mikk, Tõnu ja Mai Loksal. Foto: Erakogu

Kujutaksin küll. Mul oli lapsepõlves tervisega muresid. Kaheksa- või üheksaaastaselt lõhkes mul pimesool. Olin üsna kange iseloomuga tüdruk, nii et kui kohalik Loksa arst katsus mu kõhtu, siis mina valetasin, et ei ole valus. Aasta varem üks kuueaastane poiss meie lähedalt suri lõhkenud pimesoole tõttu. Isa viis mind Tallinna Narva maantee lastehaiglasse. Doktor Järvekülg otsustas pimesoolt mitte enam välja lõigata, vaid läbi haava pumbati selle lõhkemise jäägid kõhuõõnest välja.

Kuna Järvekülje oma laps oli ka just haiglas ja oli jõulueelne aeg, siis tohtri naine hoolitses ka minu eest. Isa läks koju ja kuna kõik said teada, et Mail lõhkes pimesool, siis arvati, et Mai on surnud. Tol ajal sellise diagnoosiga ellujääjaid oli vähe. Info levis ja osa kohalikke kogunes laupäeval (teistel päevadel siis ei maetud) isegi kalmistule mind ära saatma.

Eks mõneti sealt tekkis ka soov arstiks saada. Mäletan, et juba televisioonis, kui kellegagi midagi juhtus, siis olin mina üks esimesi, kes kohale ruttas. Isa oli Loksa kooli direktor ja tema kabinetis olid igat sorti esmaseid abivahendeid. Eks nägin neid olukordi pealt ja sealt jäi paljugi meelde. Kuna isa kartis verd, pidin mina haavu siduma. Olen elus korduvalt pealtnäha abitus seisus inimesi bussipeatustes pingil õlast raputanud ja pärinud, mis viga on, et abi kutsuda.

Isa Arnold Mikiver oli koolidirektor, aga ka suur teatrihuviline?

Ta oli lõpetanud Tallinnas näitejuhtide kursused. Valis ja lavastas rahvamajas näitemänge. Seda nii enne sõda kui veidi ka hiljem. Isegi Rahvusringhäälingu fototeegis on neist mõned pildid olemas. 1884. aastal lahkusid esimesed Kolga valla elanikud maapuuduse tõttu Peterburi kanti, kus olid ostnud kohalikult mõisnikult maad.

Minu vanaisa Mikk läks koos perega siis, kui poeg, minu isa Arnold, Eestis 1896. aastal Virve külas sündis. Pärast Jamburgi Kommertskooli kuldaurahaga lõpetamist õppis isa Peterburi Ülikoolis metsanduse erialal. Rääkis, et oli seal ka Leninit kõnelemas kuulnud ja näinud. Isa hinnangul oli Trotski Leninist palju parem kõnemees.

Kui Eesti iseseisvus, otsustas ta Eestisse tulla. Ta sai 1920. aastal 21aastaselt Loksa Algkooli juhataja koha, andes vanematele klassidele ka matemaatika, maateaduse ja loodusõpetuse tunde. Isa vend jäi Peterburi ja saadeti hiljem Siberisse. Temast keegi enam midagi ei kuulnud. Isa vanemad ja teise venna tõid Eesti leegionärid 1943. aasta talvel samuti kodumaale.

Seega su vendade Miku ja Tõnu teatripisik on isalt pärit?

Kindlasti. Isa korraldas 31 aastat Loksa haridus- ja seltsielu. Koolis oli elav isetegevus. Koolipidudel esineti näitemängudega, käidi esinemas ümberkaudsetes külades. Isa juhtis kohaliku haridusseltsi näiteringi. Õde Virvegi mängis lapsena mõnes isa lavastuses kaasa. Mina mitte.

Sind ja ema see ei nakatanud?

Ei. Kuigi mäletan, see oli vist aastal 1956, kui detsembri lõpus koju Loksale jõudsin, leidsin isa kurvalt istumas, näärivana riided süles. Ta tundis end haiglasena, aga oli lubanud lasteaeda näärivana mängima minna. Ütlesin siis isale, et sa pead praegu kindlasti koju jääma, ma lähen annan ise lastele kingid kätte. Kõik lugesid mulle ilusasti salmid ette, ainult üks poiss oli kasvatajale hiljem kurtnud, et näärivana oli sel aastal kuidagi naise häälega.

Ema Hilda, nagu isagi, oli hinnatud matemaatikaõpetaja. See amet pole minust ja kolm aastat vanemast õestki mööda läinud. Muide, ma olin sinu onu, August Unduski, hilisema õppejõu ja matemaatikaõpikute autori kursusekaaslane, algul õpetajate ning hiljem pedagoogilises instituudis. Isa lasti 1951. aastal, kui 7-klassilist kooli hakati keskkooliks reorganiseerima, direktori ja koos emaga ka õpetaja ametist lahti põhjendusega, et kuidas saab olla koolijuht ja õpetaja nii Eesti, Saksa kui ka nõukogude ajal. Siis tuli Mikk minu kui vanema õe "targal juhtimisel" Tallinna mäetehnikumi õppima. Uurisin välja, et seal on

stipendium suurem kui pedagoogilises instituudis. Isa läks Loksa tellisetehasesse meistriks, ema aga kauplusesse tööle. Isa jõudis veel aasta enne surma, 1967. aastal Loksa kooli 100. aastapäeval kõnepuldist oma endist kooliperet tervitada.

Mikk õppis tehnikumis lühikest aega, siis soovitasin ma tal Pelgulinna Keskkooli üle minna, et saaks hiljem kõrgharidust omandada. Keskkooli lõpetamise järel läks ta koos sõprade Valdo Ratassepa (hilisem tuntud koorijuht) ja Jüri Jaamaga (kunagine Tallinna peaarhitekt) TPIsse ehitust õppima. Ega nad seal kaua püsinud. Valdo läks üle konservatooriumisse, Jüri kunstiinstituuti ja Mikk Panso kooli ehk lavakunstikateedrisse, mille esimese lennu ta ka lõpetas.

Mai koos pikaaegse „Ameerika hääle” toimetaja Ilmar Mikiveriga Ilmari isa Jakob Mikiveri koduaias Loksal. Ilmar Mikiver oli abielus Otto Tiefi tütrega.
Mai koos pikaaegse „Ameerika hääle” toimetaja Ilmar Mikiveriga Ilmari isa Jakob Mikiveri koduaias Loksal. Ilmar Mikiver oli abielus Otto Tiefi tütrega. Foto: Erakogu

Mikiveri nime kandvaid tuntud inimesi on veel?

Jah. Heino, Olev ja Ilmar Mikiver olid minu isa onupoja pojad. Nende isa Jakob oli paras maa sool. Tal oli kellassepaäri, ta parandas prille ja muud. Tegi Loksale Eesti esimese raadiotranslatsioonivõrgu ja raamatukogu. Tema suur portree peaks olema Türi raadiomuuseumis.

"Ameerika hääles" töötanud Ilmar oli abielus Otto Tiefi tütrega. Nende poeg Jürg Mikiver on maalikunstnik. Tal on Eestiski näitus olnud. Mõne pildi on mullegi kinkinud.

Sa oled võrratu suhtleja. Kas see on isast?

Ilmselt küll. Kui väiksena käisin isaga Hara, Loksa ja Kuusalu kandis ringi, tuli alalõpmata seista ja kuulata, kuidas peaaegu iga vastutulija tahtis koolijuhatajaga millestki rääkida.

Mai Mikiver oli üks Valdo Pandi arhiivi korrastajaid. „See oli üsna raske töö. Eriti emotsionaalselt. Pant kirjutas peaaegu kõik üles, peamiselt päeviku vormis. Ka isiklikud asjad,” meenutab ta.
Mai Mikiver oli üks Valdo Pandi arhiivi korrastajaid. „See oli üsna raske töö. Eriti emotsionaalselt. Pant kirjutas peaaegu kõik üles, peamiselt päeviku vormis. Ka isiklikud asjad,” meenutab ta. Foto: Erakogu

Meil on telemaja fuajees esimesel korrusel üleval Ants Viidalepa maalitud Valdo Pandi portree. Selle kinkis Viidalepp Pandile isiklikult. Aga kuna portree puhul tuli teha liigud, viskas Pandi abikaasa Elsa Viidalepa sel õhtul koos maaliga välja.

Aastaid hiljem tahtis ETV maali ära osta. Käisime pikaaegse programmijuhi ja telemuuseumi rajaja Voldemar Lindströmiga kunstniku juures seda küsimas. Viidalepp ütles, et ei tea, kus see portree on. Ei hakanud otsimagi. Kui Jaan Manitski avas Viinistul oma kunstigalerii, juhtusin minagi seda külastama. Äkki näen, seal baariruumis seinal seesama Pandi portree. Räägin telemajas oma avastusest praegusele muuseumipealikule Tiit Kimmelile, kes saatis mind Manitskit otsima. Leidsin ta Rootsi külalistele galeriid tutvustamas. Külalised märkasid mind ja kohe pärima, kust teil nii huvitav ilus seelik.

Muide seesama, mis mul praegugi seljas. Ütlesin, et Aafrikast. Seelik on pärit Poskade suguvõsast, kellega praegugi läbi käin.

Tutvustasin end Manitskile ja ütlesin, et minu isa oli teie isa õpetaja. Väga tore, mis mureks? Rääkisin jutu ära ja Manitski palus mõnel telejuhil endaga ühendust võtta. Nüüd ongi juba aastaid Pandist tehtud ainuke portree telemajja deponeeritud.

Märksõnad
Tagasi üles