Väsinud jalad saavad puhkust omaaegse relvatehase ülema mälestuspingil istudes

EW Sõjatehase omaaegsetele töötajatele ja nende ülemale Eduard Rudolf Kimberile paigaldati tema sünniaastapäeval, 5. oktoobril Tallinna Arsenal keskuse ette mälestuspink.

Pingil istujat valvab Kalamaja legenaarsele heatahtlikule hulkurkoerale Žorikule püstitatud skulptuur.

Pingil istujat valvab Kalamaja legenaarsele heatahtlikule hulkurkoerale Žorikule püstitatud skulptuur. Foto: Arnold Kimber

Arsenal keskuse näol on tegemist Peeter I rajatud merekindluse hoonega, kus Eesti Vabariigi ajal asus relvatehas Arsenal, tollase kirjapildiga Arsenaal.

Mõte mälestuspingi paigaldamiseks tuli relvatehase ülema Eduard Rudolf Kimberi sugulaselt Arnold Kimberilt, kellele oli Eduard vanaonu, vanaisa Rein Kimberi poolvend.

Viljandi kohalikus poliitikas aktiivselt osalenud, mitu korda linnavolikogu juhtinud, omaaegse leivatehase Vilma omanik, aastaid Eesti Leivaliitu ja 12 aastat Eesti Pagarite Seltsi juhtinud, Riigikogu kümnenda koosseisu liige ning selle maaelukomisjoni esimees Arnold Kimber võttis Arsenal äri- ja kaubanduskeskuse juhtidega ühendust ja sai neilt nõusoleku.

„Mõte meeldis Arsenal Keskuse omanikele nii väga, et nad võtsid idee elluviimise koos kõigi kulu ja kirjadega enda kanda,“ ütles Arnold Kimber.

Oluline lõik Arsenali loos

Kaubanduskeskuse juht Aadu Oja ütles pingi juurde kokkutulnutele, et Arsenali hoonetel on pikk ja väärikas ajalugu ja on tore, kui koht oskab oma lugu jutustada. „Pink aitab meil meenutada Eesti Vabariigi ajalugu ja üht olulist lõiku Arsenali loos,“ ütles ta.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Raimond Kaljulaid lisas, et see on küll ajalugu, aga paraku seotud ka tänapäevaga. „Praegu napib Euroopas ja kogu maailmas tehaseid, kes toodavad relvi ja laskemoona. Relvatööstus pole aastakümneid olnud investoritele atraktiivne. Selles valguses on meie vabariigi omaaegse relvatehase tutvustamine ühiskonnas väga oluline. See aitab majandustegelastel mõista, kui tähtis kaitsetööstus on,“ kinnitas ta.

Arsenali juhtis diplomiga spetsialist

60+ 2020. aasta veebruarinumbris ilmus kunstiteadlase Anne Ruussaare artikkel „Eesti Arsenal. Meie relvatööstuse lugu“. Anne Ruusaar pidas oluliseks toonitada, et Arsenali juhtis spetsialist, kellel oli Riia Polütehnikumi lõpetanud inseneri diplom.

Eduard Rudolf Kimber(g) sai relvatehase Arsena(a)l ülemaks 1925. aastal. „Juba peale vabadussõja lõppu asutatud relvatehas oli loodud algselt selleks, et hallata Eestisse jäänud hiiglaslikku relvaarsenali, mis mõneti ületas isegi I maailmasõja kaotanud suurriikide relvajõudude võimsust. See aukartustäratav hulk sõjatehnikat vajas kasutusvalmiduse säilitamiseks pidevat kontrollimist ja hooldust,“ rääkis Anne Ruussaar. „Riia Polütehnikumis õppinud tehnilise eriharidusega Eduard Rudolf Kimberi juhtimisel hakati tehases aga lisaks hooldustöödele aktiivselt tegelema ka omatoodangu arendamisega ja loodi Eestile kuulsust toonud uued relvamudelid, mida hakati eksportima ka välismaale.“

Püstolkuulipilduja ja soomusauto

Tuntumaks Arsenalis väljatöötatud relvaks oli püstolkuulipilduja A.T. (Arsenal Tallinn) M23. „Itaalias ja Saksamaal I maailmasõja lõpul peamiselt jalaväeüksuste tulejõu suurendamiseks kasutusele võetud püstolkuulipilduja oli 1920. aastatel maailma sõjatehnikas alles uus sõna. Arsenalis 1926. aastal konstrueeritud vastupidav ja töökindel kerge kuuliprits oli üks esimestest, mis jõudis seeriatootmisesse. A. T. püstolkuulipildujat hakati valmistama Eesti sõjaväe-, kaitseliidu-, piirivalve- ning politseiüksustele. Uut relva müüdi edukalt ka välismaale, seda täiustati hilisematel aastatel korduvalt ning need püsisid vahelduva eduga tootmises 1930. aastate lõpuni.“

Legendaarseks kujunes Anne Ruusaare sõnul ka relvatehases konstrueeritud soomusauto Arsena-Grossley. Inglise firma Grossley mootorile ja šassiile ehk alusele ehitatud keredega masinaid jõuti valmistada küll vaid 13, kuid need olid Eesti sõjaväele väga olulisteks luure- ning lahingrelvadeks. „Vägede ülemjuhataja Johann Laidoner avaldas 1939. aastal koguni arvamust, et meie armee relvastusest vastasid Arsenali soomusmasinad ainsana kaasaegse sõja nõudmistele.“

Lapselapse süda on rahul

Pingi paigaldamisele oli Rootsist Stockholmist tulnud ka Eesti omaaegse relvatehase ülema Eduard Kimberi lapselaps Jaan Peeter Kimber. „Nüüd on see pink olemas ja süda rahul,“ ütles ta. Tal on kahju, et see, mida venelased tegid 1940datel aastatel, jätkub veel tänapäevalgi.

Eduard Rudolf Kimberi lapselaps Jaan Peeter Kimber näitas mälestuspingi avamisel, kuidas Eesti lippu õigesti kokku volditakse. Foto: Arnold Kimber

Jaan Peeter Kimber on sündinud ja kasvanud Rootsis, kuna Eduardi ja tema naise Sinaida mõlemad lapsed põgenesid sõja ajal Eestist.

Et Eduard Rudolf Kimber arreteeriti 1941. aastal ja hukati Ust-Võmlagi vangilaagris Komi ANSVs, siis pole pojapoeg teda kunagi näinud. „Aga isa rääkis igasuguseid lugusid, näiteks kuidas vanaisa Riias elades ja õppides pidi suurt nälga tundma.

„Eriti mahlaselt ja samas iseäralikult kõlas lugu, kuidas vanaisale oli Riia tänavatel kõndides silma jäänud üks köögiviljapood, mis müüs suuri ja isuäratavaid tomateid. Kui vanaisa oli pikalt raha kogudes napid veeringud kokku saanud, läks ta poodi ja ostis ühe suure tomati. Vaevalt tänavale jõudes lõi näljane mees hambad tomatisse, nii et mahla ja viljaliha igale poole purskus,“ jutustas Jaan Peeter Kimber. „Seda lugu räägiti meie perekondlikel koosviibimistel ikka ja jälle.“

Et õppimise ajal raha nappis, otsis Eduard Kimber Riias agaralt teenistust. Ja leidis töökoha Tsaari-Vene teedeministeeriumist, raudteeametist. Seal oli päritud, kas ta matemaatikat oskab ja palutud mehel hakata koostama rongide sõiduplaani. Selleks aga tuli kõik jaamad läbi sõita.

Koduõpetaja kosis tsaari nõuniku tütre

Lapselapsele on meelde jäänud lugu, kuidas kord Smolenskis rongi ei tulnudki. Eduard ootas päev päeva järel, aga rongi ei tulnud ega tulnud. Häda ja nälja sunnil kirjutas ta sildile suurelt, et annab matemaatikatunde. „Ükskord jäid hobused tema ette seisma ja teenija palus vanaisal kaasa tulla. Selgus, et tegemist oli Vene tsaar Nikolai ühe nõunikuga, kes elas läheduses ja kellel oli mitu last. Vanaisa hakkas õpetama tema noorimat poega,“ jutustas Jaan Peeter Kimber.

„Muidugi murdis ta vene keelt. Nõunikule see ei meeldinud, et kuidas õpetaja tema emakeelt sedasi moonutab ja ütles: „Sina, Sinaida, õpetad ta hästi vene keeles rääkima,“ sai tsaari nõuniku tütar isalt korralduse. „Ja tsaari nõuniku tütrest Sinaidast sai minu vanaema,“ naeris Jaan Peeter Kimber.

Poeg Erich Voldemar, Jaan Peeter Kimberi isa oli ka Soomepoiss ja põgenes sõja eest Rootsi. Pojale õnnestus 50ndatel järgneda ka ema Sinaidal. Jaan Peeter Kimber mäletab lapsepõlvest sedagi, kui vanaema võttis ta kaasa seltskondlikele koosviibimistele, kus olid pikkades valgetes kohevates kleitides ja valgete kübaratega daamid. „Need olid Rootsi põgenenud tsaari lähikondsed, õukonnaliikmed, kes aeg-ajalt kokku said. Vanaema alati toonitas, et nendest käikudest ei tohi keegi midagi kuulda,“ lisas Jaan Peeter Kimber.

Mõrvatud väärivad mälestust

Eduard Rudolf Kimber juhtis Arsenali iseseisvusaja lõpuni. Punavõimud arreteerisid ta 1941. aasta 1. juulil. Talle mõisteti 10+5 aastat ja ta hukati Ust-Võmlagi vangilaagris Komi ANSVs 9. aprillil 1943. aastal.

Kaitseliitlane ja Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige Heiki Magnus ütles, et väikese rahva ajaloos on seiku, mis on ülekohtused ja mõrvatud väärivad mälestust.

Eduard Kimberi elulugu

Eduard Rudolf Kimber. Foto: Erakogu

Eduard Rudolf Kimber sündis Hiiumaal Tempa külas 5. oktoobril 1885. Pärast õpinguid Haapsalus ja Tallinna Reaalkoolis jätkas ta gümnaasiumiõpinguid Peterburi lähedal Gatsinas. Hiljem õppis Riia Polütehnikumis, mille 1912 lõpetas diplomeeritud insenerina.

Peale ülikooli lõpetamist siirdus sõjaväeteenistusse Lätimaale Daugavpilsi, kus abiellus Sinaida Westschezeroffiga 2. augustil 1914. See kuupäev oli ka ühtlasi esimese maailmasõja algus. Eduard töötas aastatel 1912–1914 Alam-Novgorodi (hilisem Gorki) laevatööstuses. Peale esimese maailmasõja puhkemist mobiliseeriti ta tehnilise tööjõuna Kesk-Venemaale sõjaväetööstusesse.

Selleks, et kodumaale sõiduks kergemini luba saada, loobus Eduard aastal 1921 senisest töökohast ning peale kolmeaastast töötaolekut ja majandusraskusi pääses perekond oktoobris 1924 kodumaale.

Tööle asus Eestis sõjaministeeriumi, alguses Arsenali ülema kindral Silbergi assistendina, 1. jaanuarist 1925. aastal ülema kohusetäitjana ja pärast kindrali surma 1927. aastal Arsenali ülemana. Oli sõjaväeametnik koloneli auastmes.

„Tean oma isa kui head isamaalast ja kohusetruud inimest eraelus ja ametikohustuste täitmisel – austatud ülemjuhataja poolt mitmete aumärkidega,” kirjutas poeg oma mälestusraamatus.