Taimetoitlus – kas lõhe põlvkondade vahel?

Toitumisharjumustele tõsisema pilguga vaadates võib näha, et viimasel ajal on aina süvenemas lõhe lihasööjate ja taimetoitlaste vahel. Foto: Shutterstock

Sageli on naljaga väidetud, et inimkonna jagab kaheks piima-köögiviljasupp, nii sügav lõhe laiub selle jumaldajate ja jälestajate vahel.

Toitumisharjumustele tõsisema pilguga vaadates võib näha, et viimasel ajal on aina süvenemas lõhe lihasööjate ja selle ebaõigeks, ebaeetiliseks, ebatervislikuks, kliimasoojenemist kiirendavaks ja vett raiskavaks pidavate taimetoitlaste vahel. Tõsi, me sööme liha kaugelt rohkem, kui see meie kehale kasulik on. See ei ole tänapäevane muinasjutt, mida sageli alustatakse sõnadega: "Sõltumatud uuringud kinnitavad…", see on tõepoolest selgunud meie kodumaiste tunnustatud teadlaste uurimustest.

Igaüks on kuulnud, vähesed teavad täpselt

Taimetoitlusest on kindlasti igaüks kuulnud, mõni teab sellest vähem, mõni rohkem ja kindlasti on ka neid, kes ise taimetoitlased. Kuigi taimetoitlaste osakaal väärikas eas inimeste seas on tunduvalt väiksem kui järgnevate põlvkondade seas, sest lapsepõlves tekkinud maitseeelistused ja toitumisharjumused on visad kaduma.

Kui just arst pole rangeid näpunäiteid andnud või pensionirahast kõigeks ei piisa, ei hakata 60+ vanuses enam oma toitumisharjumusi kuigivõrd muutma. Teisalt on ka meie põlvkonnas kindlasti hulk uudishimulikke ja uusi toidukogemusi otsivaid inimesi, kes tahavad ja saavad lubada endale uut ja huvitavat. Või on siis arusaamad ja vaated elule aastatega muutunud ja ka toitumises muutusi kaasa toonud.

Kuigi meid ennast ehk see teema nii väga ei huvita või suhtume sellesse eelarvamusega, suhtleme lastelaste ja paljud ka lastelastelastega, kes käivad meil külas ja kellele tahame kindlasti ka maitsvat sööki pakkuda. Kui siis teismeline lapselaps meie suurepärase kotleti peale nina kirtsutab, võime ehk südamest solvuda. Aga ei maksa. Vahest oleks kasulik end taimetoitluse teemaga niipalju kurssi viia, et oskaks noortega kaasa rääkida, võib-olla neid sõbralikult veenda ja muidugi neid sellise toiduga rõõmustada, mida neile süüa meeldib. Keegi ei taha ju, et armsad lähedased meie juures kõhtu täis ei saaks. Ja veel, kui lapselaps teatab meile, et on taimetoitlane, oskaksime temalt õigesti pärida, et milline taimetoitlane täpsemalt. Sest muidu võime ikkagi ämbrisse astuda, kui neile süüa pakume.

Taimetoitlust on mitut sorti

Taimetoitlust määratletakse kui toitumisharjumust, mille puhul välistatakse toidust kas kõik või teatud loomsed toiduained. Seda tehakse eetilistel, moraalsetel, religioossetel, kultuurilistel, esteetilistel, sotsiaalsetel, majanduslikel, poliitilistel, maitse-eelistustega seotud, tervislikel või keskkonnaga seotud põhjustel.

Täistaimetoitlus ehk veganlus tähendab seda, et inimene ei söö ühtki loomset päritolu toiduainet, kaasa arvatud piimatooted, mereannid, mesi, želatiin. Taimepõhiseid toitumisviise, mida võib kogu selle laia toitumisharjumuste paleti kokkuvõtvaks nimetuseks pidada, on väga erinevaid. Oluline pole muidugi kõiki neid pidulikke ja keerulisi nimetusi ära õppida, vaid nende sisusse süveneda.

Kui lapselaps teatab näiteks, et on täistaimetoitlane ehk vegan, võib ta näiteks olla fruitariaan, sööb ta ainult puuvilju, pähkleid, seemneid ja muid taimeosi, mida saab korjata ilma taime kahjustamata. Või makrobiootik, kes sööb täisteratooteid ja ube, samas osa neist sööb vahel ka kala. Ta võib olla ka toortaimetoitlane ning süüa vaid tooreid puuvilju, pähkleid, seemneid ja köögivilju, mida ei ole kuumutatud üle 45 kraadi.

Kui saame teada, et keegi on taimetoitlane, võib ta tegelikult olla ka pooltaimetoitlane, see tähendab, toituda peamiselt taimsest toidust, tarbides erandina mõnd loomset toiduainet. Laktovegetaarlased söövad piima ja piimatooteid (juustu, kohupiima, koort, jäätist), ovovegetariaanlsed söövad mune, ovolaktovegetariaansed aga nii piima ja piimatooteid kui ka mune. Peskovegetaarlased söövad väheses koguses mereande ja kala,

pollovegetaarlased söövad taimse toidu kõrval ka linnuliha, aga semivegetaarlased väldivad vaid punast liha.

Taimetoitluse poolt ja vastu

Kui on soov liha söömise kaitseks vaielda, siis võib kasutada arstide ja toitumisteadlaste välja toodud argumente taimetoitluse vastu. Neid on professor Mihkel Zilmer meie 60+ ajakirjaski tutvustanud. Näiteks et see piirab keha varustamist vaid loomsetes toiduainetes leiduvate vajalike aminohapetega, mis võib kasvueas lastel tekitada arenguhäireid. Või et see juhib kõrvale asjaolust, et tegelikult on ka taimed elus.

Kuna paljude noorte inimeste kaldumine taimse toidu poole on tingitud emotsionaalsetest või psühholoogilistest aspektidest, sh kuulumisvajadus mingi kogukonna hulka, sõprade või juutuuberite toitumisharjumuste järgimine, tähelepanuvajadus jne, siis sageli pole siin teadusega midagi peale hakata. Nii et vaidlemiseks on meie relvastus kahjuks üsnagi kasin. Seda enam, et paljude argumentide kummutamiseks on taimetoitlastel omalt poolt sisukad väited vastu panna. Pealegi, olen sel teemal mõeldes endale ikka meelde tuletanud ajaloolaste kindlaks tehtud fakti, et juba muistsed Rooma gladiaatorid olid täistaimetoitlased ja neid ei saa kuidagi nõrgukesteks pidada.

Nii et ei maksa ehmatada, kui noored sugulased taimetoiduusku pöördunud, pigem mõelda, mis võimalused meil on rõõmustada neid kõige taimsega. Ise sööme ju ikka nii, nagu meie tahame.