HINGEELU ⟩ Kuidas meie kass Villy juhatas mu meelerahu saavutamise teele

Kass. Pilt on illustratiivne. Foto: Sakala

Lahendusi leiab ka sealt, kust neid oodata ei oska. Ka ebameeldivad asjad saab enda kasuks pöörata.

Oli aasta 2007 ja meil oli aastavanune kass Villy. Ta ei olnud päris tavaline nunnutis, vaid üsna isekas tegelane. Lisaks oli tal komme öösiti, lihtsalt heast peast, päris koleda häälega näuguma hakata.

Kuna kassile meeldis aias elupuu otsa ronida, ja et sealt teda päästjate abita enam alla ei saanud, sai tehtud otsus – edaspidi on Villy ainult siseruumides.

Kass on päeval suhteliselt apaatne ja laiskleb niisama, öötundidel on kõik täpselt vastupidi. Nõnda siis leidsime end olukorras, kus võis kassi suvalisel ajal hirmsa häälega näugumas kuulda. Eriti ööpimeduses forte fortissimo hääleharjutusi kogeda.

See hakkas kõvasti närvidele käima, aga Villy taevastele jahimaadele saatmine tundus ka kuidagi barbaarne. Sisendasin endale, et sellega tuleb lihtsalt harjuda. Võtsin seda kui paratamatust. See oli teadlik otsus.

Aasta möödudes saavutasin öise kassikontserdi osas peaaegu immuunsuse. Selle talumise mõju oli aga palju laiem. Oh üllatust, immuunsus laienes ka kõigile teistele välistele ärritajatele, mis mind muidu oleksid endast välja viinud. Olgu selleks siis mingi asja purunemine, närviline kaasliikleja autoroolis või midagi muud ärritavat.

Jälgisin ennast kõrvalt. Teadlik harjutamine andis järjest paremaid tulemusi. See hakkas mulle tasapisi sümpatiseerima, sest olenemata ärritaja iseloomust suutsin jääda täielikult rahulikuks.

Positiivne külg näitas end iga ootamatu ettenägematu sündmuse korral, sest leidsin endas rahu adekvaatselt reageerida. Oma uue seisundi kirjelduseks toon järgmise näite: noormehed, kes tahtsid omal ajal nekrutiks võtmisest seeläbi kõrvale hiilida, et simuleerisid end mõnikord kurtideks, reageerisid siiski, kui nende selja taga keegi ootamatult konservikarbile obaduse andis ja nekrutikandidaadi desertöörlus oligi avastatud. Arvan, et mina teeksin selle katse puhtalt läbi.

Rahu väljas ja sees

Mida aeg edasi, seda enam hakkasin mõtlema sellele, et kui suudan säilitada rahu väliste ärritajate suhtes, siis peaksin suutma rahulikuks jääda ka verbaalsete rünnakute, reetmiste, solvamiste, ebaõnnestumiste ja liiklustrahvidegi korral. Ikka tuli ette olukordi, kus saatsin kellegi pikalt, tõestasin endale, kui rumal ja põhimõttelage võib kaasvestleja olla. Tihti leidsin end vaidlemas ja oma õigusi tagasi ajamas, kusjuures kõigis neis olukordades tundus minu käitumine ainuõige. Vastasel juhul oleksin tundnud end ju allaandjana, nõrgana, arana.

Minu seni viimane katsumus oma õiguste eest seista oli paari aasta tagune kogemus kohtus. Mulle tundus, et tööandja oli mulle räigelt ülekohut teinud, ja sellepärast ma oma õiguste kaitseks kohtusse pöördusingi. Jah, see on tõsi, et iga kogemus, mida elus saame, on millekski väga kasulik. Kes kohtuga kokku puutunud, see ka teab, et kohtuskäimine nõuab suurt pingutust. Nõuab argumentide leidmist, mis kasuks räägivad, ja teise poole nõrkade kohtade üles otsimist. Olukorrad muutuvad, sest teise poole sammud ei ole ette teada. Kohtuotsus oli mulle positiivne ja õiglus sai jalule seatud. Etteruttavalt saan tõdeda, et rohkem kui kohtu positiivne otsus oli taipamine, mida ma muidu poleks kuskilt leidnud. Sain aru, et inimesed, kes sinu vastu on, ei ole oma olemuselt halvad, vaid neil on lihtsalt hirm, millega nad ei suuda toime tulla. Minu jaoks oli suur taipamine veel seegi, kui tähtis on sinu vastu olnud inimestele suuta andestada. Kogesin seda, kui raske on tõeliselt andestada. Nii, et igasugune vimm on lahustunud sellisele tasemele, et see sind ei koorma ja sa oled täielikult vaba. Tunnistada, et oli mis oli, see on möödas ja muuta seda ei saa.

Andestada ei ole vaja teise inimese pärast, vaid eelkõige iseenda pärast – et taastuks sisemine rahu ja tasakaal. Meid ei takista mitte niivõrd teised inimesed, kuivõrd meie endi tunded nende teiste inimeste vastu. Kui minevik selja taha jätta, saad avatud südamega uuele vastu minna!