R, 2.12.2022

Puise nina on paik, kust kaugemale ei saa ja tagasi ei taha

Thea Karin
, ajakirjanik
Puise nina on paik, kust kaugemale ei saa ja tagasi ei taha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Külalised, kes Puise nina kanti satuvad, leiavad, et siin on lausa paradiis. Kodulehele on pererahvas kirjutanud: „Kui tunned, et argipäev ja töömured matavad su enda alla, siis tule võta meie juures aeg maha. Ava terrassiuks ja tunne hommikukohvi lõhna segatuna värske mereõhuga. Sa ei pane tähelegi, kuidas su näole ilmub ­naeratus. Oleme kolmest küljest ümbritsetud merega – töömured siia ei ulatu.”
Külalised, kes Puise nina kanti satuvad, leiavad, et siin on lausa paradiis. Kodulehele on pererahvas kirjutanud: „Kui tunned, et argipäev ja töömured matavad su enda alla, siis tule võta meie juures aeg maha. Ava terrassiuks ja tunne hommikukohvi lõhna segatuna värske mereõhuga. Sa ei pane tähelegi, kuidas su näole ilmub ­naeratus. Oleme kolmest küljest ümbritsetud merega – töömured siia ei ulatu.” Foto: Raido Pedak

"Mul on isegi Puise nina tätoveering käevarrel. Lasin selle Saksamaal teha, kirjutasin sõnad tätoveerijale ette ja selle järgi ta tätoveeris."

Nii tutvustab oma Puise nina vaimustust Horst Blum Saksamaalt Flensburgist. Horst Blumi sadab alati tema taksikoer, kellel ei ole küll tätoveeringut, see-eest kannab ta merevaigust kaelarihma.

Horst avastas selle paiga juhuslikult. "Kolm aastat tagasi lugesin läbi väikese artikli. Siis tulimegi oma haagissuvilaga siia. Nüüd tulen igal aastal tagasi. Perenaisest Piretist ja tema perest on saanud justkui minu pere," õhkab Horst.

"Sildil on ju kirjas – siin on paradiis ja maailma lõpp," naerab Horst. Ta rääkis imelisest paigast Eestis oma sõbrale. Teinegi Horst, perenimega Frank, jõudis Puise neemele. Praeguse pensionäri, endise matemaatika- ja spordiõpetaja vaimustus on suur. "Palju ei tohi sellest paigast rääkida, sest liiga palju inimesi on selle koha avastanud," teatavad mõlemad ühest suust.

Perenaine Leili Jõgisoo ütleb, et Horstist on saanud nagu pereliige. "Tema armastab meid ja meie teda. Et üks jumala võõras inimene nii omaseks saab, ta on nii vahva, lööb igal pool kaasa, peab korda ja aitab kaasa, tundub uskumatu."

Perenaise kõrval toimetab peremees Indrek Jõgisoo. "Olen peremehe rollis, mõnikord ka sulane." Praegu mõtleb Indrek, et peremeheoskused tuleks edasi anda nooremale põlvele, sest oleks kena, kui jätkataks sellega, millega oleme alustanud. "Ütlen abikaasale, et keegi alustab nullist, keegi aga pluss kolmest või pluss neljast. Miks mitte, peaasi et protsess jätkub."

Selle imelise koha algus ulatub 1960. aastatesse. Siis oli siin Haapsalu kalakombinaat. Indrek on siin elanud juba alates teisest klassist. Hiljem tuli siia kaluriks. Enne käis Pärnus kursustel ja õppis laevajuhtimist. "Seda, mida praegu kõige rohkem vaja läheb – kala fileerimist – tookord veel ei õpetatud," naerab ta.

Omal ajal toodi nii kala kui ka töölised siia. Kui Indrek toreda Viisi neiuga abiellus, ostsid nad siinse kalatööstuse. Tekkis mõte külalised hoopis siia tuua.

"2008. aastal avanes Eurooopa kalandusprogramm ja tekkis julgus edasi tegutseda," meenutab Indrek. Praegu on koos tütre ja väimehega kalurid.

"Oleme mereäärt rikastanud, korrastanud, aga torm lõhub jälle kõik ära. Kui minu võitluse üle merega naerdakse, siis ütlen, et eesmärk peab ju suur olema," seletab Indrek.

Praegu kõnnivad siin ringi neli hobust, nemad söövad karjamaa puhtaks. Paar aastat tagasi olid siin ka lambad, kes puisniitude eest hoolitsesid, aga nemad langesid šaakalite roaks.

Kalavastuvõtukuurist kultuuriküüniks

Sakslane ja eestlane, mõlemad on leidnud oma parima paiga, Puise nina poolsaarel. Horst Blum ja Aapo Pukk pärastlõunasel portree­seminaril. Kaadrist on välja jäänud paar­kümmend inimest, kes ka Puise nina rahvast ja Horsti ­maalisid.
Sakslane ja eestlane, mõlemad on leidnud oma parima paiga, Puise nina poolsaarel. Horst Blum ja Aapo Pukk pärastlõunasel portree­seminaril. Kaadrist on välja jäänud paar­kümmend inimest, kes ka Puise nina rahvast ja Horsti ­maalisid. Foto: Aapo Puki erakogu

Kunagisest kala vastuvõtukuurist on saanud Kultuuriküün. Suvel kuulub see kaks nädalat kunstnik Aapo Puki maalilaagrile, juba kuuendat aastat ja kaheksandat korda. "Puise nina on suur osa minu elust," ütleb Aapo ja lisab, et ajakirjaga 60+ harmoneerub ta oma selle aasta oktoobris tähistatava juubeliga hästi. Maalilaagrites näeb ka järgmiste põlvkondade kunsti, sest noorte kõrval osaleb ka väga noori. Kohal on väga andekaid noori kunstnikke. Maalilaagri korralduses aitab kaasa Aapo abikaasa Helge Pukk ja õpilaste hulgas on 14aastane poeg Aaron. "Järgmisel aastal võtame Nora ka kaasa, siis ta on juba viiene."

Puise ninaga kohtus kunstnik seoses kaitseväe tellimusega teha sõjavägede ülemjuhatajast Jaan Maidest portree. See töö viiski Aapo Puki koos kirikuõpetaja Aare Tammega sinnakanti. See oli keset talve, lõpmatu lumine väli. Nii tundus see kunstnikule esimesel kohtumisel. Praegu iseloomustab ta seda kui maailma otsana tunduvat paika: "Kaugemale ei saa ja tagasi ei taha."

"Mida kauem inimene elab, seda rohkem kihte tekib," ütleb Aapo Pukk. Nii kohtub tema Tartu akvarellilõhnaline lapsepõlv Puise nina õlimaalitud paatidega. Järgmisest aastat lisandub uudsena pastellipäev. Traditsiooniks on saanud, et laagri teisel päeval organiseerib Puise nina pere talutütar Piret kohale modellid. Sel põhjusel jõudsid maalidele nii Horst Saksamaalt kui ka kohalikud elanikud.

Märksõnad
Tagasi üles