R, 2.12.2022

Nukunäitleja Heino Seljamaal on teater kohvris ja hinges

Kaire Kenk
Nukunäitleja Heino Seljamaal on teater kohvris ja hinges
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Leidub päevi, mil Heino Seljamaal tuleb päevas mitu korda koos kohvriga ühest esinemispaigast teise sõita. „Sellest ei vabane ma vist elu lõpuni, et enne iga etendust tekib mingi eriline seisund, mingi erk olek. Mitte hirm, aga just vastutuse tunne. Ma ei saa külma kõhuga, nii muuseas lavale minna.”
Leidub päevi, mil Heino Seljamaal tuleb päevas mitu korda koos kohvriga ühest esinemispaigast teise sõita. „Sellest ei vabane ma vist elu lõpuni, et enne iga etendust tekib mingi eriline seisund, mingi erk olek. Mitte hirm, aga just vastutuse tunne. Ma ei saa külma kõhuga, nii muuseas lavale minna.” Foto: Erakogu

"Mul on hea meel, et elan eluõhtul Eestis, just nüüd ja praegu. Olen igasuguseid aegu üle elanud, lapsena tundide kaupa leiva- ja jahusabas seisnud. Kopikaid lugenud. Praegu on Eestis hea elada. Ma pole jõukas, kuid ei tunne puudust. Ja elu on nii huvitav!" ütleb oma ala meister, nukunäitleja Heino Seljamaa (70).

"Pikki plaane ma ei tee. Arvan, et olen ainus näitleja Eestis, kes on üht lavastust mänginud rohkem kui 2000 korda," arvab ta. Lapsevanemad teavad teda ka kui Äput, lapsed pigem kui "Kättemaksukontori" Marioni isa.

Äput ei tohi näppida

Neljakümne nelja näitleja-aastaga on Heino end rahva mällu söövitanud. Kõik tänased keskealised teavad, et just tema oli telesarjas "Kõige suurem sõber" lastelemmik Leopoldi väiksem sõber Äpu. Paraku kuuluvad autoriõiguse seaduse järgi Äpuga mängimise kõik õigused Eesti Rahvusringhäälingule. "Ega ma tohi Äput ilma omaniku loata näitlejana kätte võtta. Pean raha maksma, et kasutada nime, millele ma ise eesti keelde uue tähenduse tõin," nendib Heino. Just tema pani Äpule nime. "Mäletan, kuidas kõik olid sellele vastu, olevat kole nimi. Jäin endale kindlaks. Ja Äpu nimest sai fenomen, mis muutis eesti keelt. Sest mõiste ja tähendus, nagu seda tänapäeval mõistame, tekkis just seoses minu loominguga selles saates sellel ajal," ütleb näitleja.

"Sõna äpu oli küll varemgi olemas, kuid nukk Äpu, kellele andsin hinge ja hingamise, tõi sellele sõnale eesti kõnekeeles soojuse ja leebuse, mida varem seal polnud," mõtiskleb Heino. "Äpu persoon tekkis nii, et mina mõtlesin välja karakteri, aga olukorra tema kujunemiseks lõid minu mängukaaslased, alustades Lilian Põldrest kuni kaasnäitlejateni, kes seda teksti töötlesid. Karakteri tuuma istutasin küll sinna mina ise."

Kõik tänased keskealised teavad, et just Heino Seljamaa oli telesarjas „Kõige suurem sõber” lastelemmik Leopoldi väiksem sõber Äpu. Jõuluetendus „Nääriäpu ­jõulupuu” ­koolilastele ERMi teatris.
Kõik tänased keskealised teavad, et just Heino Seljamaa oli telesarjas „Kõige suurem sõber” lastelemmik Leopoldi väiksem sõber Äpu. Jõuluetendus „Nääriäpu ­jõulupuu” ­koolilastele ERMi teatris. Foto: Sille Annuk

"Mis puudutab minu isikut selles, siis mul pole olnud eesmärki tegelast mingisse malli suruda. Olen püüdnud nukukunstis omaenda oskusega toime tulla. Võtan süü omaks, kui Äpu mingeid minu isikuomadusi kordab."

Väikelaste esimene näitleja

Niisamuti oskame peast kaasa laulda ansambli Kontor hitti "Koristajatädi töölauluke": "Nii uhked on te mütsid ja nii uhked palitud. Ja lapsed on teil kah justkui välja valitud. No miks küll lifti põrand jälle täis on konisid? Ja mismoodi saapajäljed lakke ronisid...?" Priit Aimla sõnad ja Heino Seljamaa kordumatu kaeblev tämber.

Heino lõpetas aastal 1978 lavakunstikateedri, seejärel töötas pikka aega näitlejana Nukuteatris. Aastatel 1985–1986 täiendas end Tartu Riiklikus Ülikoolis psühholoogia erialal. Seejärel koguski populaarsust Eesti Televisiooni lastesaatesarjas "Kõige suurem sõber" Äput mängides. 1996. aastast peale on ta ühemeheteatriga "Teater Kohvris" andnud etendusi koolides, lasteaedades, kultuurimajades nii Eestis kui välismaal.

"Austraaliasse pole veel sattunud," mõtiskleb ta. Nukunäitlejana on tal käidud läbi peaaegu kogu Euroopa, aga eriti oodatud on ta olnud Lõuna-Euroopa kõikvõimalikele teatrifestivalidele. "Huvitaval kombel on nukuteatri fenomen katoliiklikes maades palju populaarsem ja rahva seas armastatud. Luterlikes maades, ka Eestis, on nukukunsti

traditsioon palju õhem. On väga kurb, et Eestis riiklikku nukuteatrit enam polegi. Eesti kultuur jääb selle tõttu vaesemaks."

Heino Seljamaad hämmastab, et seda ei nähta. "Nukukunst on väikelapse kujundliku mõtlemise arengus asendamatu," kahetseb ta. Nii püüabki ta seda lünka täita oma Kohvriteatriga.

"Peaaegu igal mu etendusel on olnud laps, kes on elus esimest korda teatris," mõtiskleb mees. "Milline võimalus, et saan väikesele inimesele teda käekõrvale võttes ja rännakule asudes näidata seda, mida ise ligi pool sajandit õpin."

Sai viinakuradist võitu

Heino Seljamaa on üks väheseid avaliku elu tegelasi, kes avalikult tunnistanud oma alkoholisõltuvust ja pikka teed sõltuvusest vabanemisel. "Vaimne ja füüsiline laostumine oli kirjeldamatu. Õnneks sattusin seltskonda, kes tuli õigel ajal toeks ja abiks. Üksinda olnuks see võimatu."

Heino napsitamine sai suuresti alguse koos hea sõbra ja naabri Arvo Kukumäega peetud pidudest. "Jõin kõvasti. Hästi kõvasti. Jõin koos Kukuga. Kained olime ka koos. Kui minu joomine läbi sai, jätkas Kuku uljalt. Tal oli selline muster – natuke aega kaine, siis jälle jõi. Mina pääsesin sellest nõiaringist. On üks liik alkohoolikuid, kelle hulka minagi ilmselt kuulun, kes oma jõuga hakkama ei saa. Kellel on abi või tuge vaja. Kuku arvas, et saab omal jõul hakkama. Surm jõudis ette. Ta polnud mu sellise lõpuga sõprade hulgas ainuke."

Kuidas august välja aitamine käis? "Paradoksaalne, aga selleks on esialgu vaja nii kõvasti auku kukkuda, et ise enam välja ei saa. See pole häbiasi tunnistada, et hakkama ei saa! Nagu pole häbiasi, et ma üle kahe ja poole meetri kõrgust ei hüppa. Enamik nendest, kellega rääkinud olen ja kel on isiklik kogemus, on öelnud, et tarvis on põhjas ära käia. Aga olen veendunud, et vanainimese bussi aitamiseks peab kõigepealt veenduma, et ta tõepoolest tahab just selle bussi peale minna. Muidu läheb piinlikuks. Keerulise, minu tüüpi alkohoolikuga ongi just selline lugu, et vajan soovi lõpetada. Enne soovi tekkimist jääb abi kasutuks," jutustab Heino.

Ta tunnistab, et elu on praegu nii ilus ja põnev, et surmaks tema küll valmis pole. "Kas ma kardan surma? Ei julge öelda, et ei – äkki valetan. Ei tahaks valetada. Mul pole hirmu. Olen olnud surmaks valmis, olen leppinud. Leppimine oli seotud mu teise

Märksõnad
Tagasi üles