E, 3.10.2022

Meie metsade võlumari – pohl

Sirje Rekkor
Meie metsade võlumari – pohl
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pohlad.
Pohlad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Pohlamoosi teab muidugi igaüks ja jõulude ajal on see verivorstide kõrval väga paljude pidulaual raudselt kindlal kohal.

Vaevalt aga mõtleme jõuluaegse suure söömise aegu sellest, et need pisikesed kaunivärvilised marjad on meie põhjamaiste metsade hindamatu kingitus, milles võimas vägi sees.

Heal lapsel mitu nime

Harilik pohl ehk palukas on rahvasuus saanud palju nimesid: paluk, poolamari, poolgas, kuradimari, paalukas, palukmari, puhulgas.

Pohli, mis on mustikate, jõhvikate ja sinikate lähedased sugulased, on põhjapoolsematel laiuskraadidel elavad rahvad söönud juba sajandeid ning eriti hinnatud on need olnud nii Eestimaal kui ka Rootsis, Soomes, Norras ja Venemaal, samuti Põhja-Ameerika põhjaosa põlisrahvaste hulgas.

Pohli võib leida kuivadest nõmmemetsadest, kust tavaliselt mustikaid korjame, ja rabaservadelt, jõhvikate naabrusest. Marjade küpsemine jõuab haripunkti hilissuviste jahedamate ilmade saabudes ning rahvasuus on september kandnud sügiskuu, mihklikuu ja teiste kõrval pohlakuu nime.

Loodetavasti on tänavu hea pohla-aasta, metsaalused küpsetest marjadest punased ja igaüks saab enda jaoks paraja jao koju tuua. Kui pohlamets kaugel või jaks korjamisest üle ei käi, saab neid ehk mõne krapsakama naabri või sõbra käest. Muidugi võib pohlale minna ka turule, kui see juhtub läheduses olema.

Väärtuslikest toitainetest tulvil

Vaatamata hapule maitsele on pohlades rohkesti suhkruid (ligikaudu 9 g 100 g kohta) ning suhkrusisaldus on võrreldes jõhvikate või mustikatega suurem. Eri suhkrutest on pohlades kõige rohkem glükoosi ja puuviljasuhkrut ehk fruktoosi. Marjade hapukus tuleneb neis leiduvast sidrun-, õun-, oblik-, äädik-, bensoe- ja ursoolhappest, mis vaatamata tagasihoidlikule sisaldusele suudavad suhkrute magusa maitse varjutada ning end meie maitseaistingutes esile tõsta.

Pohlamahla soovitatakse näiteks juua immuunsüsteemi tugevdamiseks, see aitab muidu närtsima kippuva organismi ületalve värskena hoida. Pohlamahl on tugevdav, rahustav ja toniseeriv, see on tõhus abivahend külmetuse korral, samuti palaviku alandamiseks ning sel olevat südame-veresoonkonda tugevdav ning vererõhku ja veresuhkrut stabiliseeriv toime. Pohlamahl sobib ka välispidiseks kasutamiseks nahahaiguste korral. Sarnaselt mustikamahlaga on pohlamahl tõhus nägemise parandamise vahend.

Pohlade söömine ei sobi neile, kel äge maksapõletik, neeru- või põiepõletik.

Palukas säilib hästi

Pohli on soovitatav korjata täiesti küpselt, sest pooltoorelt korjatud marjad muutuvad järelvalmides kibedaks. Korjatud pohlad tuleb puhastada ja pesta.

Marju saab tarvitada ja säilitada värskelt või hoidistatult. Pohli hoidistati juba ammustel aegadel, need säilisid hästi ka kõige lihtsamates tingimustes, näiteks tünnis veega ülevalatult, ja olid meie esivanematele talveperioodil oluliseks vitamiiniallikaks. Tänapäeval säilitatakse pohli kas sügavkülmutatult või valmistades neist keedetud või pressitud mahla, siirupit, toormoosi, keediseid või salateid, näiteks koos teiste puu- ja aedviljadega.

Kõige kasulikum on muidugi süüa marju värskelt. Või siis valmistada pohlavett. Selleks tuleb marjad üle valada keedetud ja jahutatud veega, sulgeda tihedalt kaanega, panna jahedasse kohta seisma ja juba kuu aja pärast võibki tarvitada värskendavat ja kasulikku pohlavett.

Märksõnad
Tagasi üles