SÜDAMELT ÄRA ⟩ Pensionile jäämine – õnn või õnnetus?
/nginx/o/2022/09/09/14817818t1hc346.png)
Pensioniea saabumine on üks kummaline asi. Igati toimekad ja tublid töötegijad hakkavad kui mitte varem, siis kusagil 55 aasta vanuses hoolega arvestust pidama, millal nad ükskord saavad pensionile jääda.
Pensioniiga ju muudkui tõuseb. Loetakse aastaid, siis kuid, siis päevi, millal ükskord... Ja tehakse plaane. Kui ma pensionile jään, saan end ükskord ometi välja magada, puhata ja mida kõike siis tegema hakkan. Unistusi ja soove on sama palju kui inimesi.
Segadus hinges
Aga kui see õnnis hetk kord kätte jõuab ja pensionitunnistus käes, tekib paljudel hinges segadus. Mis siis nüüd edasi? Kui värskel pensionäril on stabiilne töökoht, mis otseselt konti ei murra, otsustatakse tavaliselt tööle edasi jääda. Töötan veel aasta, siis jään koju. Aastast saab kaks, kolm, mõnel kakskümmend.
Eesti pension on niru, tavainimesel vähemalt. Nälga ei jää, aga midagi eriti lubada endale ka ei saa. Võimalus saada palka ja pensioni korraga on ahvatlev, lõpuks ometi tunneb inimene end suhteliselt jõukana. Kes laseb proteesid suhu panna, kes remondib elamist, kes võtab ette soojamaareisi. Millal siis veel, kui mitte nüüd? Kui tervis enam-vähem korras ja tööandja ei survesta lahkuma, töötab enamik rõõmsalt edasi.
Jutt, et inimene peab säästma palgast vanaduspõlveks, Eesti oludes kriitikat ei kannata. Jah, jõukatel on oma maailm oma seadustega, tavainimene tuleb toime järgmise palgapäevani. Töötavaid pensionäre on meil palju, kui nad töötavad valdkondades, kus töökäsi napib, on see igati tore.
Kas surra tööpostil?
Mitte ühtegi eluetappi ei püüta nii palju edasi lükata kui koduseks pensionäriks jäämist.
