/nginx/o/2022/09/09/14817815t1ha8b2.png)
Kiires elus jääb järjest vähemaks inimesi, kes oskavad ja soovivad kaaslast tähelepanelikult kuulata, et mõista, mida vestluspartner tegelikult öelda tahab. Seda enam on armastatud (vana)vanemad ja sõbrad head ja hinnatud kuulajad. „Kuulamisoskus on arendatav igas vanuses,” kinnitab pereterapeut Pille Murrik. Kuidas mitte muutuda unelejaks või noogutavaks seinaks?
Kuigi me kulutame suure osa ärkvelolekuajast kuulamisele, on paljud meist selles üsna ebaefektiivsed. On hulgaliselt inimesi, kes küll kinnitavad pilgu kõneleva vestluspartneri näkku, kuid lasevad oma mõtetel rännata hoopis muudel radadel. Vahel teesklevad nad, et kuulavad sõpra, tegelikult aga tammuvad paigal, sõnastades mõttes, mida nemad ütlevad, niipea kui selleks võimaluse leiavad.
Uuringute andmetel mäletame räägitust 25–50 protsenti. See tähendab, kui vestlete oma ülemuse, töökaaslase või abikaasaga kümme minutit, suudate hiljem meenutada vaevalt poolt, millest rääkisite.
:format(webp)/nginx/o/2022/08/15/14761237t1h1f7c.jpg)
„Minu arvates on kõige suurem suhtlustõke teise inimese kõnevooru kaaperdamine. Eriti just eakamad inimesed ei malda kaasvestlejat lõpuni kuulata, kuna kardavad, et unustavad oma mõtte. Seda muidugi ka tihti juhtub,” ütleb Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni õppejõud Katrin Aava.
„Katkestamine mõjub kõrvalt vaadates üsna karmi tegevusena ja seda on näiteks ka telepildis väga valus kõrvalt vaadata. Tüüpiline probleem on, et kuulaja katkestab kõneleja, tuues sisse omaenda kogemuse. Ta ei märkagi, kui halvasti inimene, kelle kõnevooru ta katkestas, end tunneb.”
„Õnneks võime oma kuulamisoskust parandada, saades teadlikuks levinumatest
suhtlemistõketest ja õppides erinevaid kuulamistehnikaid sobivates situatsioonides rakendama. Aktiivne kuulamine ei pruugi sellegipoolest kerge olla. Et kuulamine ei mõjuks võltsilt, eeldab see teatavat isiksuslikku küpsust, kuulamisvalmis hoiakut ning avatust mõista endale võõraid nähtusi ja seisukohti,” räägib pereterapeut Pille Murrik.
/nginx/o/2017/04/07/6528771t1h5468.jpg)
Kliiniline psühholoogia eristab mitmeid kuulamistehnikaid. On vaikne ehk passiivne kuulamine, kuid sellisel juhul on piir lihtsalt kuulmisega õhuke ja kipub kaduma.
Eristatakse toetavat-kaasaelavat kuulamist. See võib küll abistav olla, ent kui kaaslasel on probleem ja sellega kaasnevad suured tunded, jääb toetavast kuulamisest väheseks.
Kõige paremateks vestluspartneriteks peetakse inimesi, kes valdavad aktiivse kuulamise ehk oskusliku kuulamise kunsti. „Aktiivse kuulamise suurim väärtus on anda teisele inimesele teada: ma soovin sinu muresid mõista, soovin sind toetada, olen nõus oma muud tegevused kõik kõrvale jätma, et tõesti ihu ja hingega pühenduda sinu kuulamisele,” selgitab Pille Murrik.
