Vormsi – omanäolise loodusega ja inimese loodud viperustega väikesaar

Copy
Hommikul vaatad, kas lähed kalale, jahile või tööle. See on Vormsi võlu, et elad oma tahte järgi. Magnushof on endine mõisa süda, millest on alles jääkelder ja kastelli-tüüpi karjalaut koos ­ümbrusmüüriga.
Hommikul vaatad, kas lähed kalale, jahile või tööle. See on Vormsi võlu, et elad oma tahte järgi. Magnushof on endine mõisa süda, millest on alles jääkelder ja kastelli-tüüpi karjalaut koos ­ümbrusmüüriga. Foto: Thea Karin

Vormsi roostikke, rändrahne, majakaid ning kadakavälju ja mereäärseid aasasid on kõige parem avastada jalgrattaga. Ratta saab Vormsil rentida Sviby sadamast kohe pärast praamilt mahatulekut.

Praamisõit Vormsile kestab 45 minutit, meritsi on saar mandrist 12 kilomeetri kaugusel. Praam kannab saare rootsikeelset nime Ormsö ja on Skandinaavia päritolu.

Legendi järgi andis saarele nime Islandi viiking Orm (Madu), keda olevat ka Ussikuningaks kutsutud. Teine legend räägib, et nimi tulevat Püha Olavi saagast tuntud mereröövel Ormi järgi. Vormsit kutsutakse ka Ussisaareks.

Saart valitsevad ilm ja rahu

„Siin saab elada ilma ja tuju järgi,” ütleb päästeameti kohalik pealik Kaido Valm. „Hommikul vaatad, kas lähed kalale, jahile või tööle. See on Vormsi võlu, et elad oma tahte järgi.”

Peale selle saab saarel nautida rahu ja vaikust. „Seda hindas rootslanna Maria Murman, Vormsi Kihnu Virve, kes kogu oma pika elu elas Vormsil ja jäi saarele ka siis, kui enamik põgenes,” pajatab Marju Tamm Vormsi Talumuuseumist.

Legendaarsest Mariast tehti film, teda kutsuti üritustele tsitrit ehk kandlesarnast sõrmlauaga keelpilli mängima ja rootsikeelseid laule laulma. Maria sõprusringkonda olevat kuulunud Rootsi kuningas ja kuninganna.

Maria hoidis kogu oma elu rannarootslaste keelt, kultuuri ja Vormsi rahvariideid, mis on jõudnud talurahvamuuseumi. Säilinud on tema vardakotid, selletaolisi saab vallavalitsuse käsitööpoest osta. Vardakotti kutsutakse pindbongeniks. Kootud voodriga kotti kaunistavad Vormsi siksakilised ussimustrid. Endine vallavanem Ene Sarapuu ütleb, et temal on lausa viis-kuus vardakotti. Iga perenaine saab ise oma mustri välja mõelda, tavaks on, et põhi on punane.

Et erinevaid lõngavärve saada, tuli vanasti palju vaeva näha. Piduriided olid algselt sinised. Ene Sarapuu meenutab toredat salmi raamatust „Kodunurga laastud”: „Oh, palu, ristiinime, et sünniks lammas sinine. Siis poleks naistel värvimist ja meestel kuse korjamist.”

Miks pidi kust korjama? Inimese uriini on kasutatud lõnga indigosiniseks ehk potisiniseks saamisel. Uriin hapendati potis koos peenikeseks hõõrutud sinikiviga. Lisadavõis ka hariliku sinerõika lehti. Uriinil on redutseeriv omadus indigo lõplikuks eraldamiseks ja värvaine kiududeni viimiseks.

Päikese­loojang Vormsil.
Päikese­loojang Vormsil. Foto: Thea Karin

Suitsusaun, talumaja ja linapõld

Marju Tamm sattus Vormsile oma vanemate kaudu. Ta peab Vormsit oma sünnisaareks ja teab Vormsi kultuurist hästi palju. Vormsi muuseumi pärl on töökorras traditsiooniline suitsusaun, mida nii mõnelgi laupäeval endagi tarbeks köetakse.

2022. aastal tuli muuseumi varadesse Põhjamaade ühisprojektiga üks ruutmeeter linapõldu, mida Marju lapikeseks kutsub. „Külvasime, sügisel kitkume ja vaatame, kas õnnestub ka lina töödelda.”

Vormsi talus ei tuntud pikka rehielamut. Hea näide, milline Vormsi talu välja nägi, ongi talumuuseum Pearse talus (Pearsgården) Sviby külas, mis taastati fotode ja kirjalike allikate järgi ja rannarootslaste mälestuste põhjal.

„Saarele on imbumas uusi trende,” ütleb Marju, „aga seda päris tõelist ja tüüpilist taluarhitektuuri siiski veel näeb.” Selle üle on Marju väga uhke.

Tagasi üles